Yxus ja seitse heliloojat. Vaade seestpoolt

Seitsmesse täiesti tundmatusse mikrokosmosesse sukelduda ning teosed esinemisküpseks harjutada on arvatust suurem katsumus.

MARI TARGO

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Uudisteoste kontsert 11. III EMTA kammersaalis. Yxus Ensemble: Olga Voronova (viiul), Mari Targo (viiul), Laur Eensalu (vioola) ja Leho Karin (tšello). Uudisteoste autorid EMTA heliloomingu üliõpilased Pranav Sivakumar, Ryan Adams, Viktoria Grahv, Sofie Meyer, Inessa Green, Paul Daniel ja Yang Ren.

Eelmise nädala artikli „Ansambel U: ja publikuorkester“ (Sirp 4. III) sõnasabast sai kinni haaratud: järgneb katse kirjeldada kontserti interpreedi seisukohalt.

Kui olime peaproovis järjekordse teose lõpetanud ja küsivalt heliloojale otsa vaatasime, kostis too: „It’s your baby now!“ („See on nüüd teie lapsuke.“). Tõepoolest: mida heliloojatega koostöö üleüldse tähendab? Kui helilooja on saalis, siis kas kõige tähtsam on talle meeldida? Või on interpreedi ülesanne teosele oma nägu anda? Küllap jagunevad siin arvamused mitmesse leeri, nii nagu jagunevad ka heliloojad küll sellisteks, kellele meeldiks iga viimne kui nüanss täpselt paika sättida, kui ka sellisteks, kes partituuri üle andnuna on teose lasknud oma elu elama; kindlasti leidub ka kolmas, neljas ja üheteistkümneski variant. Interpreedi seisukohalt on väga tähtis, et partituuris esitatud info oleks selge ja üheselt mõistetav. Vaid väga üksikute ja marginaalsete eranditega olid ansambel Yxuse hoolde usaldatud heliloomingu­üliõpilaste partituurid hästi vormistatud. Pärast meie ettevalmistust said kvartettide autorid ansambliga kahel päeval igaüks pool tundi prooviaega, ka peaproovis oli veel võimalus kommentaare vahetada.

11. märtsi õhtul nägi EMTA kammersaalis ilmavalgust lausa seitse keelpillikvartetti. Meie käes oli võim ja vastutus anda lugudele vähemalt selleks õhtuks eluõigus. Või millal üks muusikateos sünnibki? Kas siis, kui helilooja sellega algust teeb või viimase muudatuse sisse viib? Siis, kui interpreet teosega esimest korda proovi teeb või selle kontserdil ette kannab? Või märgib teose sünnimomenti hetk, mil see esimest korda kontserdisaalis kuulajate kõrvu jõuab? See on filosoofiline küsimus, mille kallal heliloojad ilmselt interpreetidest rohkem pead murravad.

Nagu öeldud, oli ansambel Yxus saanud vastutusrikka ülesande olla kontrollrühmaks seitsme uudisteose esitamisel. Tuleb tunnistada, et ülesanne osutus eeldatust sportlikumaks, s.t suuremat pingutust nõudvaks. Seitsmesse täiesti tundmatusse mikrokosmosesse sukelduda ning teosed esinemisküpseks harjutada on arvatust suurem katsumus, seda just lugude rohkuse tõttu (kontsert kestis tunnikese). Kiirendasime harjutamist sellega, et tavapärase partiidest mängimise asemel jälgisime esimest korda partituuri tahvelarvutitest. Sellega kaasneb küll põnevust, kas tehnika toimib, ja lehepööreteks jalaga pedaalil klõpsamise ülesanne (rääkimata silmade väsitamisest, kui tuleb tundide viisi kiirgavat ekraani jälgida), kuid kokkuvõttes tegime ajas edusamme seitsmepenikoorma saabastega. Partiidest mängides tulnuks umbes igas teises taktis hakata kontrollima, kes kellega koos mängima peab või ei pea, ning selle kohta oma partiisse märkusi tegema – nüüd oli kõigil teiste tegevus meie ühise teekonnana justkui maakaardina kenasti silme ees.

Kontserdil kõlanud lugude järjekord kujunes pragmaatiliselt vastavalt teoste laekumise järjekorrale. Võib-olla oleks võinud mõne teose asupaiga järje­korras ringi tõsta, kuid kava toimis ka sellisena üllatavalt hästi. Õhtu avateos oli seitsmiku noorima liikme, Pranav Sivakumari „Where Mist Meets Water“ ehk „Udu vee kohal“. Teatavas lihtsuses, kohatiste puhangutega mõjus see läbini heakõlaline kvartett rahustavalt. Teos avas end kergesti, mõjus sundimatuna.

Ei saa öelda, et nii klassikalisele koosseisule, nagu seda on keelpillikvartett, loodaks Eestis ülemäära palju uut muusikat. Yxus Ensemble tõi 11. märtsil esiettekandele tervelt seitse uudisteost. Fotol pärast kontserti (vasakult) Leho Karin, Olga Voronova, Laur Eensalu, Mari Targo, Ryan Adams, Viktoria Grahv, Pranav Sivakumar, Yang Ren ja Sofie Meyer.

Serhat Günay

Teine teos, Ryan Adamsi fragment tulevasest tervikkvartetist käib eelmise teosega võrreldes mängutehniliselt hoopis teisi radu. Kasutusel on hapraid flažolette, millele vastanduvad nn ragistatud (poogna ülesurvega tekitatud) akordid, ülesehitus on fragmentaarne. Teose atmosfäär on kui vanalt tolmu ja ämblikuvõrkudega pööningult mingi saladuse otsimine. Võib-olla tuleb see saladus ilmsiks, kui kvartett nr 1 on lõpuni kirjutatud.

Kolmandana esitasime Viktoria Grahvi „Siis kui talv suudleb viimase sula“. Miskit selles teoses haakus eelmise numbriga, vahest oleks olnud värskendav nende vahele paigutada midagi kontrastsemat. Grahvi kirjutatud muusikas on tempo väga impulsiivne, kiired spurdid vahelduvad lõõtsutavate hinge­tõmbamistega. Kui üldiselt oli heliloojate suhtlus meiega asjalik, võib-olla distantsi hoidev (ka suhtlemine interpreediga on element, mida helilooja saab õppida), siis Grahvi iseloomustas delikaatne nõudlikkus detailide suhtes.

Inessa Greeni keelpillikvartett nr 1 on väga täpsete rütmiliste erisustega kirja pandud kahehäälne voogav meloodia (helilooja on inspiratsiooni saanud Palestrina muusikast), mis toetub vioola ja tšello kärisevatele burdoonidele. Terve loo kestel seisab vioola-tšello tandemi rütmiliselt vaheliti asetsevate neljalöögiliste akordide all märge with pressure, s.t ragisev kõla tuleb tekitada poogna ülesurvega. Kõlanud muusika oli kui igavikulise jõevoolu kõrvalharu. Kui tahta teosele žanrilist määratlust anda, võiks sobida „seisundimuusika“.

Sofie Meyeri „Euanthe“ algus ehitub järjest kuhjuvatele puhkemistele, millest kasvab välja teose teise poole pikkadesse liinidesse tardunud akordika. Tuntav on helilooja püüdlus ilusate-eriliste harmooniate poole.

Paul Danieli „Argumentum“ ehk „Vaidlus“ eristub ülejäänud teostest kategooriliselt nii kepsaka rütmika kui ka sellest tulenevalt teistsuguse strihhi­kasutuse poolest. Ülejäänud teosed vajasid enamasti pikka legato-liini, sekka ka sahinaid-tremolo’t, siis „Argumentumis“ saime vahelduseks mängida hüplevalt ehk staccato’s. Kurioosselt oli ka teose rahulikum lõik staccato’s. Igatahes vahva tükk, mis oli kokkumänguks just paras proovikivi.

Kontserdi lõpetas Yang Reni „Overnight“ ehk „Öine“. Huvitaval moel sobis see teos kontserti alustanud Sivakumari kvartetiga õhtut hästi raamima. See on ladus partituur, millest tõime kuuldavale öiseid meeleolusid vaheldumisi jõuliste kiirete ükskõlas lõikudega. Teose idamaine atmosfäär annab küllalt selgelt aimu helilooja päritolust.

Ei saa öelda, et nii klassikalisele koosseisule, nagu seda on keelpillikvartett, loodaks Eestis just ülemäära palju uut muusikat. Ilmselt annaksid hoogu juurde tellimustööd. Saime aga ka tellimuseta seitsme teose võrra rikkamaks. Parim, mis ühe uudisteosega juhtuda saab, on see, et ta kantakse veel kord ette – kihte avastamiseks nendes kvartettides jagub. Loodetavasti pääseb nii mõnigi sel õhtul kõlanud oopustest kas Yxuse või mõne teise kvarteti esituses taas publiku ette.

Ja kuidas esinejatel siis ka läks? Õigupoolest on omaette küsimus, kas esinesid pillimängijad või muusikateosed? Interpreedi auasi on pakkuda igal kontserdil publikut ja muusikateose autorit austav kunstisündmus, toimugu see suurel laval või küla kultuurimajas, olgu see esinejatekeskne üritus või noorheliloojate eksam-kontsert.

Yxus Ensemble’i esitatud uudisteosed mängisid kätte hea võimaluse teha kriitikaeksperimendi, kus üks publikus viibinud arvustaja, Talvi Nurgamaa, keskendus artiklis interpretatsioonile ja teine, ansambli liige Mari Targo, teostele, millesse ta esitajana niigi on süvenenud. Kas uudisloomingu puhul on nii lihtne käsitleda teost ja esitust teine­teisest lahus?

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht