100 000 eurot rohkem kui alghind

Piia Ausman: „Oksjonitel tuleb sageli ette Andrese ja Pearu võitlust: hinnad kerkivad lakke. Subbi töö eest käidi seekord välja üle 100 000 euro, aga see ei tähenda, et see nii jääbki.“

TRIIN METSLA

Kui lüüa kokku kevadiste oksjonite kogutulu, ilmneb huvitav tõsiasi: eelmiste aastatega võrreldes on see ligi 200 000 eurot suurem,* kusjuures kõik kevad­oksjonid ei ole veel toimunud. Võiks ju arvata, et pandeemia ning sellele järgnev majandussurutis paneb inimesed raha säästma, aga siinne kunstiturg on näinud vastupidist. Pessimistlikud uudised meedias, palju vaba aega ja kultuurisündmuste vähesus on oksjonitele hästi mõjunud. Summad kerkivad ning Johann Köleri, Nikolai Triigi ja Konrad Mäe kõrval on kunstikogujatel uus lemmik – Olev Subbi.

Subbi üsnagi erinevast loome­perioodist ja ka erinevate motiividega teoste „Õu vana autoga“ (1979) ning „Via della Lungara“ (2000) haamrihind ületas kevadoksjonitel 100 000 euro künnise ning neist said kahe Köleri ja ühe Mäe maali järel ühed kõigi aegade kallimad Eestis müüdud kunstiteosed. Tundub, et 2020. aasta on kunstiturul Subbi aasta. Hausi galerii omaniku-juhataja Piia Ausmani eestvedamisel on oksjoneid korraldatud juba kakskümmend kolm aastat.

Kõigepealt õnnitlen eduka oksjoni puhul. Raskel ajal kuluvad head uudised ära. Kui ootamatu supermüük oli? Kui sageli juhtub nii, et teose hind kerkib palju suuremaks alghinnast, kui mõtlete oksjonitele tagasi? Vaatasin ka kunstiindeksist järele: Subbi teosed ei ole varem nii kallid olnud. Oksjonitel on siiani kalleim teos maksnud ligi 20 000 eurot.

Seda tuleb ikka ette. Näiteks meie sügis­oksjonil ka Karin Lutsu puhul, samuti Richard Sagritsa ja Richard Uutmaa tööde hind on alati üllatanud. Igal oksjonil on paar sellist teost, mille puhul hind tõuseb kolm kuni viis korda. Lõpphinna kruvib enamasti üles lõpuduell kahe pakkuja vahel. Või on keegi tulnud oksjonile väga kindla teadmisega, et soovib just selle teose ära osta. Iga oksjoni puhul on palju faktoreid ning tunded, mis võivad ühel oksjonil spontaanselt võimust võtta, on sageli ette ennustamatud. On üks kindel seltskond, kes Subbi töid kogub. Need kogujad on juba kunstniku eluajal talle lähedal seisnud inimesed, kes on nüüd teinud hoogsa ja tegelikult ka metseenliku žesti tema teoseid kogudes.

Miks just Olev Subbi? Milles peitub Subbi fenomen?

Subbi kunsti kogujad on väga teadlikud. Samuti ei ole kunstiturul tema töid palju: ta ei müünud neid juba eluajal igal pool, vaid hoidis teadlikult joont. Ta ei maalinud palju ja massidele. Oluline on ka Subbi kui persoon: ta ei olnud ainult kunstnik, tema mõju oli kunstimaastikul suur. Tal olid omad hoiakud, põhimõtted, oma fluidum. Subbi oli väga nõudlik oma loomingu suhtes. Ta on oskuslikult sidunud abstraktsionismi ja realismi, kombineerinud need isikupäraselt.

Olev Subbi looming on väga ilus ja erudeeritud. Praeguseks klassikuks saanud kunstnik põimis oma töödes fantaasia tegelikkusega. Tema kuldaja ehk 1970ndate lõpu ja 1980ndate loomingu vastu, mida nägi ka Hausi oksjonil, on suur huvi, sest need tööd on enamasti muuseumides. See oli väga huvitav periood kogu meie kunstis ja veel mitme kunstniku tööd võiksid pälvida samaväärset huvi. Usun, et kui kunstiturule tuleks Jaan Elkeni hüperrealism, tuleks samalaadne hinnahüpe.

Galerii Vernissage Kunst & Raam oksjonil müüdi Olev Subbi „Via della Lungara“ (2000) lõpphinnaga 115 00 eurot.

Vernissage

Mulle tundub, et Subbi töid on lihtne müüa: on õhulisust, valgust, pastelseid toone, cezanne’likku õrnust. Kui mõelda, et mõni ta teos on näiteks magamis- või elutoas, tekib kohe hea tunne. Neis on elurõõmu ja -jaatust. Maagiline realism, helgus ja vabadus. Palju raskem oleks müüa sünget kunsti.

Absoluutselt nõus.

Kuidas mõjub selline hinnaralli järgmistele oksjonitele? Kas tähendab Subbi puhul hinnamulli?

Tuleb meeles pidada, et oksjonihind ei ole turuhind. Oksjonitel tuleb sageli ette Andrese ja Pearu võitlust, kus hinnad kerkivad lakke. Subbi töö eest käidi seekord välja küll üle 100 000 euro, aga see ei tähenda, et see nii jääbki. See tõmbab kahtlemata tähelepanu teistele sama perioodi kunstnike teostele, tõstab Eesti moodsa kunsti klassikute tööde hindu. Turu pretsedent teeb need kõik mõneti kallimana vaadeldavaks. Galeristina pean analüüsima, kuidas see hind tuli. Kui mitmed oksjonil osalejad pakkusid Subbi maali eest 50 000 eurot, siis sealt edasi otsustas ikka juba emotsioon. Just oksjoni lõpuminutitel tuli rekordhind.

Kuidas mõjutas Subbi tööde müüki samaaegne näitus Adamson-Ericu muuseumis? Suurtes metropolides on sageli nii, et kunstniku suure näitusega seoses tõuseb tema teoste väärtus kunstiturul ja ka teoste hind. Kas ka siin võib seost näha?

Arvan, et see oli puhas kokkulangemine. Nüüd toimib see näitus aga vastupidi: olen kuulnud, et pärast meedias kajastatud supermüüki tahetakse just näitust näha. Usun, et see näitus ei mõjutanud müüki. Subbi maalide ostjad on pigem teadlikud kunstikogujad, kellel oli see otsus juba varem tehtud.

Kahe teose supermüük sai teoks siiski väga keerulisel ajal. Meenub näiteks 2008. aasta Damien Hirsti tööde äärmiselt edukas oksjon päeval, mil kuulutati välja majanduskriis. Millest selline edu ka meie kevadoksjonitel? Kas kriis võiks ajendada ostma? Kas kunstis võib leida lohutust?

Siin on palju erinevaid momente ja kriisi ajal võib kunstiturg tõepoolest täiesti ootamatult käituda. Kriis võimendab tunnet, et kas kõik või mitte midagi, samuti kaose ja pidetuse tunnet, mis paneb justkui millestki kinni haarama: kunstis otsitakse positiivset, aga ka turvatunnet. Kunstikogumist olen võrrelnud emotsioonide kogumisega. Suur kaos paneb eksistentsiaalsetele väärtustele mõtlema ja kunst kannab seda energiat.

Kas oksjonile tullakse kindla sooviga ja kodus on põhjalikult läbi mõeldud, mida osta?

Valikuga tutvutakse juba kodus põhjalikult ning teatakse, mida osta. Sageli tullakse valikuvariantidega, on oma hierarhia: üht teost tahetakse kindla peale, aga kui see käest läheb, siis minnakse järgmise valiku peale. Oleme teadlikult hoidnud parimad teosed oksjoni tarbeks. Oksjon peab olema alati sündmus, mis toob potentsiaalsed ostjad teoste pärast kohale. Selleks et hinnad kerkiksid oksjonil, on vaja reaalset kunstiväärtust ja ka defitsiiti.

Millist kunsti armastab Eesti kunstikoguja? Milline on kogumisloogika?

Julgen arvata, et 90 protsenti kogutakse seda, mis lihtsalt meeldib. Sageli kogutakse kõige lihtsama põhimõtte alusel: meeldib või ei meeldi. Kogujad otsivad ikka seda, millega nad isiklikult ja emotsionaalselt haakuvad. Kogumine on elustiili ja enesetunde küsimus. Kogujad tahavad süveneda teostesse, nad märkavad iga detaili, mille peale ei tule ma alati isegi. Kogujad analüüsivad teoseid lähedalt või keskenduvad mõnele kindlale kunstnikule ja tahavad, et kogu annaks tema kunstist tervikliku pildi, läbilõike loomingust. Loomulikult on populaarne ka Eesti kunstiklassika. Kogus peavad olema kunstiajaloo tipud, näiteks mul peab oma kogus olema ka Konrad Mäe töö. Kogutakse ka haruldasi teoseid: Ants Laikmaa, Triigi, Mäe teoseid liigub väga vähe ja seetõttu pööratakse neile rohkem tähelepanu. Pallase koolkond on loomulikult hinnatud, aga kui kunstikogu on kasvanud juba suureks, siis tahetakse kunstiloolist tervikpilti, kus leidub kunstnike töid mitmest perioodist. Kunstikogujad või ka lihtsalt -ostjad ei taha üldjuhul destruktiivseid või rusuvaid pilte oma koju või kogusse, aga mõnele meeldivad just süngemad ja tumedamad toonid, melanhoolia.

On selge, et olete Eesti kunstiturul kogenud oksjonipidaja. Esimesed oksjonid tehti 1997. aastal. Kuidas said tollasel siiski mõnevõrra keerulisel ajal alguse oksjonid ja kogumine?

Meie kunstikogujad kuuluvad peaasjalikult veel nii-öelda Nõukogude põlvkonda. Ostujõulise inimese kunstiarusaam on mõjutatud oma ajast, kui kunstnike ja tööinimeste maailm oli enamasti lahus. Nendevaheline lõhe oli teravalt tunda. Kunstnike otsiv eksperimentaalsus jäi muudele inimestele enamasti kaugeks. Nõukogude ajal valitsesid kaanonid, mille tõttu avangardsem kunst ei saanudki meeldida, kaanonite järgi oli see provokatiivne. Võimud üritasid seda tasandada ja taandada. Inimeste arvates oli kunst oma maailmas, elitaarne ja kauge, kindlasti mitte kõigi jaoks. Siiani tuleb tihti nagu barjääri ületada, kuid eks see ole ka galerii üks ülesannetest tuua kunst laiemale publikule lähemale.

Kas kunstikogujad, kes alustasid veerand sajandit tagasi koos sinuga, on seniajani aktiivsed? Kas nende maitse ja valik on muutunud? Kas see on avardunud?

Maitse kujundamises on muidugi galeriil suur roll: galerii kutsub kunsti vaatama ja seda ostma. Me näeme ikka seda, mida meile näidatakse, mille kuraator või galerii on välja valinud. Hausi galeriis olen püüdnud meie väiksel kunstiturul ja kultuurikontekstis luua ajaloolist tervikpilti. Selle mastaap pole mõistagi globaalne, aga on tähtis, et kunstiturg ei toimiks ainult raha, vaid ka kunstiajaloo mõttes. Kõige raskem on kunstituru loomise ja hoidmise juures just selle eklektilisus. Turul on tükikesed: tükk nõukogude kunsti, Pallase tükid, baltisaksa kunst jne. Rida katkestusi tuleb galeriis taas tervikuks siduda. Miks ma seda räägin? Oksjonite alguspäevil olid kogujad ehk tõesti seda meelt, et tasub koguda Eesti kunstiklassikat, näiteks Teise maailmasõjani – see näitab eesti kunsti päris tuuma. Aga sellelgi on oma piirid: see kunst saab otsa, aga ka ammendub. Meie varasema perioodi kunst on oma realismis muidugi mõistetavam, lähedasem, laiem publik saab sellest aru. Kindlasti ei ole meie kogujate esimene valik olnud abstraktne kunst. Nõukogude koolis õpetati jäljendama, mitte looma ega nägema kunsti energeetilist pilti. Piirid on praeguseks aga kindlasti pehmenenud, hajunud. Oleme toonud oksjonile 1960ndate ja 1970ndate ning veelgi hilisemat kunsti, propageerinud koguma Eesti kunstitervikut kõige paremas mõttes.

Kas kogujad peavad oluliseks ka investeerimist, nagu kinnisvara puhul, nii et soetan korteri, et see mitmekordse hinnaga uuesti turule paisata. Või kogutakse pigem endale?

Ikka peetakse silmas, et kunst, mida ostetakse, oleks väärtus ka tulevikus. Galerii seisukohalt on see väga oluline, et kunagi ostetud maalid saaks tagasi müüki võtta. Üleilmses plaanis on kunst osutunud investeeringuks, täpsustan, emotsionaalseks investeeringuks. Kinnisvaral või kulla hinnal on mingi kindel väärtus, kunstiväärtus on ka emotsionaalne väärtus, selle tagab kunstniku parnassile jõudmine: kunstnik on märgilise tähendusega, tal on koht kunstiajaloos. Teose hinna või investeeringu mõttekuse määrab siiski nõudlus, s.t mida suurem grupp soovib mõnd kindlat teost. Kui teos meeldib juba kolmele kogujale, siis meeldib see tõenäoliselt ka kümnele. Kõik on suhteline, aga siiski mõõdetav.

Nõus, kunstiteose väärtus on suuresti imaginaarne, jääb justkui bitcoin’i ja kinnisvara vahepeale. Milline on aga erakogude tulevik? Välismaal kogutakse aastaid ja siis avatakse oma­nimeline väike muuseum, kus näidatakse oma kogu. Kuna kunstikogujad pole Eestis isegi meedia tähelepanu all, võrreldes näiteks New Yorgi või Londoniga, kus kogutakse vahel ka sellepärast, et olla pildil, siis vaevalt soovitakse oma koguga avalikult esineda.

See on kultuuri küsimus. Arvan, et oma kogu peitmine on seotud ajalooliste põhjustega, siin on oluline Nõukogude kontekst. Inimesed ei tunne end turvaliselt, näidata seda, mis neil on, mistõttu ei taha kogujad enamasti meedia ette tulla. Enn Kunila on selle künnise ületanud ja ka Jaan Manitski oma kultuurilise tegevuse ja Viinistu kunstimuuseumi avamisega.

Kui suurtest erakogudest saab Eestis rääkida?

Suurtes kogudes on sadu töid, tippkogusid võib olla umbes kakskümmend. On ka selliseid kogusid, mis on tekkinud kunstnikega suuresti läbi käies või kuhu on kunstnikud ise kinkinud, annetanud, nagu näiteks Mart Lepa kogu, kuhu kuulub tuhandeid töid.

Millised võiksid olla kunstituru uued suunad?

Esimese hooga ütlen, et 1960ndad ja 1970ndad. Mustvalge graafika. 1960ndate stilisatsioon ja funktsionalism. Publik on hakanud märkama 1960ndate ja 1970ndate vinget graafikat, mida on nähtud raamatutes või näiteks vanavanemate kodus.

Hüperrealism võiks olla ka teine turu lemmik: Miljard Kilk, Jaan Elken, Ando Keskküla, aga nende töid pole lihtsalt saada. Need teosed on pigem muuseumi- või erakogudes ja neid ongi väga vähe.

Soovin juba ette edu sügisoksjonil, mille ettevalmistused juba käivad.

* Kunstiindeksi (https://kunstiindeks.ee/) viimaste andmete põhjal.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht