12 000 kunstiteost ja 5800 raamatut 90 ruutmeetril

Kuraator Anu Allikvee on teinud Rõude kogust suurepärase valiku ja kujundaja Mari Kurismaa mahutanud rikkaliku materjali hiilgavalt väikesele pinnale.

MAI LEVIN

Näitus „Alfred Rõude. Missioonitundega kollektsionäär“ Mikkeli muuseumis kuni 1. III 2020. Kuraator Anu Allikvee, kujundaja Mari Kurismaa ja graafiline kujundaja Mari Kaljuste.

Alfred Rõude (1896–1968) kunstikogu alusel on varemgi näitusi tehtud, sealhulgas isikunäitusi. Eesti kunstiklassika väljapanek 1967. aastal hõlmas Kadrioru lossi kõik saalid, kunstikoguja 100. sünniaastapäeva puhul korraldati aga väike näitus 1996. aastal Kristjan Raua majamuuseumis. Kui Kadrioru kunstimuuseumi kavasse võeti Alfred Rõudele pühendatud näitus Mikkeli muuseumi alumise korra saalis, kerkis põnev küsimus: kuidas saada hakkama tohutu kollektsiooni esitamisega nii väiksel pinnal? Näituse kuraator Anu Allikvee on osanud kogust valida selle eri tahke piisavalt hästi iseloomustavad tööd täpses proportsioonis. Kujundaja Mari Kurismaa on rikkaliku materjali hiilgavalt mahutanud ekspositsiooniruumi, jaganud selle mitmesse, üksteisega elavalt seotud või vajalikul määral eraldatud boksi. Praeguse väljapaneku alapealkiri võikski olla „Kuidas eksponeerida 12 000 kunstiteost ja 5800 raamatut sisaldavat kogu 90 ruutmeetril“.

Raamatukogu

Saali sisenedes seisab vaataja vastakuti Carl Timoleon von Neffi suure kirjutuslauaga, kuhu on laotud vanu raamatuid ja mille kohal on väike raamaturiiul vanade köidetega, millele Ferdi Sannamehe art déco’lik „Dekoratiivne pea“ (1936, kips) lisab kunstilembese raamatukogu hõngu. Rõude kogust räägitakse tavaliselt ainult kui kunstikogust, ent Alfred Rõude väärib esiletõstmist ka bibliofiilina, kelle huvid ei piirdunud ainuüksi Baltica või Estica’ga. Tema kunagi palju kordi suuremast raamatukogust on Eesti Kunstimuuseumi jõudnud 5870 teost, millest umbes 130 on trükitud enne XIX sajandit. Vanim teos on saksa teoloogi Georg Witzeli (1501–1573) „Homiliae ortodoxae .. “ – 1543. aastal Kölnis välja antud ja 1560. aastal nahka köidetud postill ehk lühijutluste kogumik. Witzelist sai 1524. aastal luterlane, aga ta pettus peatselt luterluses ning hakkas pooldama reuniooni ja naasmist algkiriku juurde. Maini-äärses Frankfurdis anti 1583. aastal välja soliidne Lutheri tõlkes piibel enam kui 140 puulõikega, millest suure osa on teinud Jost Amman, šveitslasest Nürnbergi gravöör ja viljakas illustraator, kellele mullu pühendati Washingtoni rahvusgaleriis näitus „Raamatukogus“. Seda osa Rõude kogumistegevuses valgustatakse esmakordselt ning see vajab edasist uurimist.

Isikukesksus

Nii näitust kui ka kataloogi iseloomustab isikukesksus, mis on näituse mahtu arvestades otstarbekas. Pööranud raamatutele selja, seisab vaataja silmitsi Aleksander Vardi portreedega Alfred Rõudest (1933) ja tema abikaasast Alidest (1938). Mõlemad tööd on teostatud maalilises pruunis kriidijoonistuses. Vardi oli kogujapaari lemmik-maalikunstnikke, aga nad hindasid teda ka joonistajana. Eesti Kunstimuuseumi on Rõude koguga tulnud maalide kõrval ka Vardi nelikümmend joonistust ja graafilist lehte.

Raamatuvitriini kohal on kaks Andrus Johani 1933. aasta portreejoonistust Alfred Rõudest, üks söes, teine sangviinis. Johani ja Rõude sõprus sündis 1931. aastal. 1933. aastal korraldas Rõude Johanile nii-öelda loomepuhkuse oma kodutalus Villemil Niitvälja külas (endine Sassi) Keila vallas ja matka Põlva ja Taevaskoja kanti. 1936. aastal matkasid nad koos Setu- ja Võrumaal. Tulemuseks oli suur hulk mahlakaid eluküllaseid joonistusi. Rõude hindas Johanit eriti kõrgelt joonistajana, ent Johani oli ka hea maalija, 1930. aastate Pallase maalikoolkonna peamisi kujundajaid Kaarel Liimandi kõrval. Johani annet tunnustati ja toetati juba varakult. 1936. aastal sai ta kultuurkapitali kujutava kunsti sihtkapitali ja vabrikantide ühisuse stipendiumi pooleaastaseks Pariisi-reisiks. Seal valmis ohtralt idüllilisi maale ja joonistusi äärelinnadest, Ladina kvartalist, Seine’i kaldapealse bukinistidest, kes praegusel ajal kaebavat vähese ostjaskonna üle.

Roman Treumani Alfred Rõude portree (1956). 1950ndatel kogunesid kunstnikud sageli kunstikollektsionääri koju uudiseid vahetama, juttu ajama ja ka pitsikest viina võtma.

Eesti Kunstimuuseum

Andrus Johani, Eduard Viiralti ning Jaan Koordi teostest on kujundatud esinduslik nurk, kus on jäetud ruumi ka väikesele lektooriumile. Wiiralti 1920. aasta linoollõikemappide ostust 1926. aastal algas Rõude kogumistegevus, sealhulgas sihikindel tegevus Wiiralti kogu kujundamisel. Rohkesti töid, mis on loodud enne Wiiralti Pariisi siirdumist 1925. aasta novembris, sai Rõude Wiiralti emalt, kes oli 1933. aastal leseks jäänud. Samal aastal algas tema kirjavahetus Eduard Wiiraltiga. Kunstniku nõusolekul vahendas ta tema tööde müüki Eestis, lõi esindusliku kogu, mida kasutas tema loomingu propageerimiseks, hankis kunstnikule tellimusi ja toetas majanduslikult tema ema. Rõude suursaavutus oli Wiiralti ülevaatenäituste korraldamine 1936. aastal Tallinna Kunstihoones ja Tartus Pallase ruumides ning 1937. aastal Helsingi Taidehallis. Näituse kataloogis on toodud ära informatsioon Wiiralti näitustel esinemise, sealhulgas isikunäituste kohta Pariisis ja mujal maailmas. Selle kõrval teavitas 1937. aastal Postimehe Tallinna kontori juhataja ametisse astunud Rõude lehelugejaid pidevalt sellest, mis ilmus Wiiralti kohta välismaal. 1939. aastal käis Rõude Pariisis, kus sai lisa Pariisi perioodi töödele, mis kunstnik oli talle varem saatnud. Naasnud Teise maailmasõja algul Eestisse, elas Wiiralt esialgu lähedaste juures Tööstuse tänaval, ent kolis siis majja Tartu maantee 53, kus elas Rõudegi. 1944. aastal Eestist lahkudes palus ta majaomanikku hoida talle korter number 5. Viimane Wiiralti kiri Rõudele on saadetud Viinist 22. augustil 1944.

Mitmekesise valiku kõrval Wiiralti tõmmistest, joonistustest ja visanditest on väljas ka kaks kipspead: Kumu püsiekspositsioonist tuntud Neue Dörptsche Zeitungi (1897. aastast Nordlivländische Zeitung) toimetaja Arnold Hasselblatti portree ja eredalt uusasjalik „Mehe pea“ samuti 1923. aastast. 1921. aastal kutsus Jaan Koort Pallase skulptuuriõpilase Eduard Wiiralti endale abiks. Wiiralt oli nõusse jäämas, ent siis tuli stažeerimine Dresdeni kunstiakadeemia meistriateljees.

Skulptoritest keskenduski Rõude Koordile ja Sannamehele. Näitusel on väljas Koordi 1913. aastal Pupastveres modelleeritud „Karjapoisi“ kolm keraamilist varianti ning keraamiline „Siga“ (kõik 1929). Keraamika kõrval on Rõude koguga muuseumi tulnud Jaan Koordi maale ja joonistusi – neiski kunstiliikides oli ta silmapaistev.

Rõude, nagu Wiiraltki, oli neid, kes mõistsid Kristjan Raua ande suurust ja originaalsust. Veel Rõude eluajal ostis Eesti Kunstimuuseum temalt terve rea kunstniku tähtteoseid, sealhulgas kultuurkapitali kujutava kunsti sihtkapitali valitsuse korraldatud 1928. aasta kompositsioonivõistlusel esimese auhinna pälvinud suure söejoonistuse „Kalev kosjas“ ja varasemast loomeperioodist „Kard­sepad“ (1896-1897, süsi), mis on ka eksponeeritud praegusel näitusel. Koos kollektsiooni põhiosaga laekus muuseumi veel sada kaheksakümmend Kristjan Raua teost ja ka Paul Raua suurepäraseid etüüde. Rõude suhtumisest Kristjan Rauda kõneleb karbike loorberipärja oksaga 1943. aastal lahkunud meistri kalmult. Selle viis ta kunstniku lesele Elvira Rauale ning nüüd on see väljas näitusel. Kunstniku tütar Helge Pihelga on meenutanud, et Rõude oli väga korrektne omandatu eest tasumisel ega unustanud kunagi toomast väikest kingitust lastele.

Lemmikud ja kollektsionääri portreed

Targa kollektsionäärina teadis Rõude, et kogumist ei ole väärt üksnes tippteosed. Tänu tema kogule on säilinud õpilastöid, visandeid, eskiise, mis näitavad kunstnike kujunemisteed, loomisprotsessi. Ta pidas vajalikuks korjata XX sajandi alguskümnenditel esile kerkinud noorte kunstnike töid. Nende anne jäi küll kas surmatõve või sõja tõttu täiel määral realiseerimata. Tänu Rõudele on täienenud märkimisväärselt Oskar Kallise, Aleksander Uuritsa, Balder Tomasbergi ja Peet Mooratsi kogud muuseumis, kus leiab nüüd nii Kallise tarbekunsti­kavandeid ja joonistusalbumi, mille kaanel on koopia Ants Laikmaa „Koidust ja Hämarikust“, Uuritsa sümbolistlikke joonistusi ja napijoonelisi aktikrokiisid, Tomasbergi unistavaid maastikke ning Mooratsi haruldasi puugravüüre.

Praeguse väljapaneku sellesse boksi on koondatud ka Paul Burmani, Konrad Mäe, Ado Vabbe, Jaan Grünbergi ja Johannes Greenbergi teosed. Vastavalt oma aja prantsuspärasele maitsele hindas Rõude kõrgelt kolorismi ja isikupärast maalilist käekirja. Burmani ja Mäe tippteoseid omandas muuseum juba koguja eluajal. 1970. aastatel tema leselt Alide Rõudelt omandatud 56 teose seas on üheksateist Wiiralti, kümme Vabbe ja üheksa Mäe teost.

Sõjajärgsel ajal ostis Rõude peamiselt Ado Vabbe maale, sest Vabbe oli tema vana tuttav ja elas aastail 1953–1956 Tallinnas. Vabbe näiliselt lihtsatesse olustikustseenidesse ja allegooriatesse kätketud äraarvamatud mõttekäigud olid otsekui irooniline vastukaal ametlikult ette antud teemadele ning lahutamatult seotud oma maalilise vormiga.

Alfred Rõudet on Vardi ning Johani kõrval joonistanud veel Nikolai Triik (1936), Aleksander Mildeberg (1963), Paul Reeveer (1952) ja Ado Vabbe (1953–1956). Vabbe on kunstikogujat ka maalinud (teos asub erakogus). Näitusel on väljas samuti Kaarel Liimandi väga hea õliportree Rõudest (1935). Kollektsiooni teisi väärtteoseid tutvustavas videos näeb veel Roman Treumani (1956) toredat žanriliselt lahendatud portreed, mis kujutab Rõudet suupistete ja viinaklaasi taga, otsekui lauast tõusnud kaaslasele otsa vaatamas. Treumani õliportree Johannes Mikkelist (1957) trumpab, muide, üle Vabbe oma (1954). Portreena võib käsitleda Evald Okka eksliibristki Rõudele (1959, ofort), mille variantides on kollektsionääri taustaks Wiiralti erinevad aktigravüürid.

Okas on kinkinud Rõudele arvukalt joonistusi, visandeid ja varaseid, võrdlemisi haruldasi estampe 1930ndate teisest poolest „Kalevipoja“ illustratsioonideni (1959). See on värske ja sangviinilist temperamenti uhkav materjal. Sõjajärgsel ajal suhtles Rõude peamiselt graafikutega, kelle karjäär või õpingud olid alanud enne sõda: tema kogusse on leidnud tee Aino Bachi, Richard Kaljo (tema Rõude eksliibris aktidest šriftiga ehib näituse plakatit), Ernst Kollomi, Märt Laarmani ja Ott Kangilaski graafilised lehed. Hästi on tema kogus esindatud kaks sõjaeelset ksülograafiasuurust Arkadio Laigo ja Hando Mugasto. Eesti kunstnike reisidel Leningradi ja Moskvasse 1934. ja 1935. aastal tutvus Alfred Rõude vene graafikutega, kes saatsid talle oma gravüüre posti teelgi. Tõenäoliselt tegi temast tollal joonistuse Moskva kunstnik Nikolai Grigorjev (1880–1943). Rõude kollektsioon on rikastanud märkimisväärselt ka muuseumi baltisaksa kunsti, Lääne-Euroopa graafika- ja eksliibrisekogu.

Pärast Alide Rõude surma 1979. aastal laekus Eesti Kunstimuuseumi üle 12 200 teose 197 autorilt (neist üle 2800 Wiiralti teose), arhiiv, foto- ja raamatukogu. Kuid sellele tuleb lisada kindlasti veel rohkem kui 1000 teost, mis Rõude oli sõjajärgsetel aastatel müünud muuseumidele ja eraisikutele, eelkõige paljudele kultuuritegelastele. Kindlasti oli tal suhteid ka meie tähtsamate raamatukogudega. Johannes Mikkeli koduski oli väike Rõudelt saadud Wiiralti gravüüride galerii.

Alfred Rõude teeneks võib pidada mitte ainult teoste kogumist, vaid ka teabe levitamist kunsti ja kunstnike kohta. Tema kunstiarmastus ja kogumiskirg on eeskujuks kõigile, sest selliste kollektsionäärideta nagu Rõude ei ole normaalselt funktsioneeriv kunstielu mõeldav.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht