Kunst kui üleilmne fenomen

Karin Nugis

Miks käsitletakse kunstiajaloos ainult „surnud valgeid mehi” ja kanoonilisi kunstiteoseid? Intervjuu professor Kitty Zijlmansiga.

Professor Kitty Zijlmans on Leideni ülikooli nüüdiskunsti ja kunstiteooria professor. Ta on üks olulisemaid kunstiajaloo distsipliini uuendajaid ning maailma kunsti uuringute alusepanijaid. Professor Zijlmans viibis Tallinnas Eesti kunstiakadeemia kunstiteaduse instituudi 20. aastapäeva tähistava loenguseeria raames mai lõpul ning pidas EKA kultuuriteaduste ja kunstide doktorikoolis nädalase intensiivseminari kunstiajaloo, maailma kunsti uuringute ja kaasaegse kunsti probleemidest.

2008. aastal ilmus teie ja Wilfried van Damme toimetatud kogumik „Maailma kunsti uuringud: kontseptsioonid ja lähenemisviisid” („World Art Studies: Exploring Concepts and Approaches”). See on suurepärane kriitika kunstist traditsioonilise mõtlemise pihta. Kuidas on maailma kunsti uurimine kui uus distsipliin sündinud? Mis on selle distsipliini eesmärk?
Üks tuttav küsis minult ükskord naljatades, miks ei leia kunstiajalugu senisest palju laiemat kõlapinda. Kunst on kõikjal meie ümber, kunstil on inimese elus väga tähtis roll ning see vääriks palju rohkem tähelepanu. Olen selle väitega nõus: kunst on ühiskonnas oluline – rikastab meie maailma, kuid kunstiajalugu on küllaltki selektiivne ja piiratud distsipliin. Kunstist on siiani kirjutatud ainult ühe, lääne kunsti traditsiooni põhjal, kuigi maailmas on peale selle väga erinevat kunsti.
Kui võtta aluseks senine kunstiajaloo narratiiv, siis on kunst selgepiiriline nähtus, mis tugineb väljakujunenud kaanonitele. Traditsioonilise kunstiajaloo põhjal jääb mulje, justkui oleks kunstis üks kindlasuunaline ja katkematu arenguliin, mis on liikunud mööda Euroopa kunstikeskusi: see sai alguse Egiptuses, liikus edasi Antiik-Kreekasse, siis läbi Rooma ja Pariisi Teise maailmasõja järel üle ookeani Ameerikasse, täpsemalt New Yorki. Kunsti arenguliin renessansist romantismi ja modernismini, mis jäi Euroopas sõja tõttu „pooleli”, võetakse New Yorgis üles ja seda jätkatakse siiamaani.
Seega pakub kunstiajalugu meile kunsti arengu katkematu lineaarse narratiivi versiooni ja seal käsitletakse ainult kindlat tüüpi lääne kõrgkultuuri ja -kunsti ning jäetakse üldjuhul välja rahvakunst ja ka kõik teised kunstiavaldused, näiteks põlisrahvaste kunst jms. Seega on kunstiajaloost jäänud välja terve hulk rikkalikku kunstitraditsiooni. Kuigi XIX sajandi alguses uuriti kunstiajaloo raames ka nt Hiina kultuuri ja kunsti, siis XX sajandil piirduti ainult lääne, ennekõike avangardse kunsti uurimisega. Selline narratiiv jätab välja kogu maailma kultuuri ja kunstitoodangu suurema osa.
Teadupärast oldi pikka aega sellega rahul ja uuritigi seda, mis toimus metropolides, aga tasapisi hakkas see kaanon murenema, tähelepanu hakati pöörama näiteks Skandinaavia maade kunstile ja Nõukogude Liidu lagunemise järel ka Ida-Euroopale. Tänaseks on maailm muutunud: me elame üha enam globaliseeruvas maailmas ja seetõttu oleme üha tihedamates suhetes Teisega. See Teine, kes on jäänud väljapoole meie domineerivaid narratiive, on meiega järjest tihedamalt seotud. Rahvused ja kultuurid on omavahel seotud tihedamalt kui iial varem ja nii meil tekkiski Leideni ülikoolis küsimus: miks mitte vaadata lääne narratiivist kaugemale? 
Leideni ülikoolis õpetatakse kunstiajalugu humanitaarteaduste teaduskonnas, kus õpitakse kultuure ja keeli üle maailma, minu kolleegid uurivad näiteks Hiinat, Polüneesiat ja Ladina-Ameerikat. Miks kunstiajalugu ei hõlma sealset kultuuri? Maailma kunsti uuringute üheks eesmärgiks saigi uurida kunsti kui ülemaailmset fenomeni. Me võtsime kasutusele East-Anglia ülikooli Sainsbury kunstikeskuses töötanud professor John Oniansi termini „maailma kunsti uuringud”, mis viitab kunsti uurimisele globaalses perspektiivis. Meile meeldis see eelkõige neutraalsuse tõttu. Maailma kunsti uuringud ei kätke endas arusaama, justkui oleks olemas üks kunstiajalugu või et kunstil on mingi lineaarne-kronoloogiline narratiiv. Meie eesmärk on uurida maailma kunsti üle aja ja ruumi, läheneda multidistsiplinaarselt.
Üks eesmärk on ka ületada dogma „Lääs vs. ülejäänud maailm” (inglise keeles riimub see kaunilt „West and the rest”) ehk arusaam Läänest kui keskusest ja ülejäänud maailmast kui perifeeriast. Tahame näidata, et lääne kunst on ainult üks paljudest kunstitraditsioonidest. Kunst on rahvusnarratiivide ja -kultuuride ülene nähtus. Maailma kunstis on nii palju nähtusi, muidugi on eri kultuurides ka väga palju sarnast ja omavahelisi seoseid. Näiteks on kindlad mustrid, mis avalduvad kunstis üle maailma: nii on pildid alati kandnud endas teatavat väge, mida nii religioonides kui ka autoritaarsetes süsteemides on rakendatud.
See on tohutu suur projekt ega mahu kindlasti ühe raamatu kaante vahele.

Kunstiajalugu on lääne kultuurist välja kasvanud distsipliin ja seotud siinsete ülikoolidega, aga kunst kui selline ju ei ole, kunsti tehakse maailmas akadeemilisest traditsioonist sõltumatult. Seega on kunst hea uurimisobjekt, et aru saada: meil on teiste kultuuridega rohkem ühist, kui siiamaani oleme arvanud.
Jah, paljud inimesed arvavadki, et ka kunst on lääne nähtus ja mujal kunsti ei tehta. See ei ole muidugi tõsi! Kunsti luuakse ka siis, kui seda kunstiks ei nimetata. Puu kohta on ka hollandi keeles teine sõna kui inglise keeles, see aga ei tähenda, et see ei ole sama asi. Olen täiesti nõus, et kunst on üldinimlik nähtus, distsiplinaarselt on seda struktureeritud tõesti nii, et kunstiajalugu on „meie” kunstist rääkimiseks, antropoloogia ja etnograafia Teiste kunsti tarvis. Antropoloogid käsitlevad põlisrahvaste materiaalset kultuuri ega pea seda kunstiks, küll aga võidakse seda kunstiks pidada neis ühiskondades. Meie senine kunstikäsitlus on piiranud teistsugust arusaama, aga kui muudame oma vaate- ja kirjutamisviisi, siis õpime ka maailma paremini tundma, nii teisi kui iseennast.

Olen täiesti nõus, eriti kui vaadata maailma majandust ja poliitikat, peavad ka kunstikäsitlused muutuva maailmaga sammu pidama. Mulle tundub, et see ei ole ainult kunstiajaloo kriitika või püüe ümber hinnata seda, mida peame kunstiks, vaid siit kumab läbi hoopis laiem väärtuste ja hierarhiate kriitika.
Kunstiks on peetud ainult väga väikest inimkonna loomingu osa ja selle üle on otsustanud ainult väike grupp inimesi. Eri inimgrupid väärtustavad kunstina eri asju ja tõesti, selles valguses peame üle vaatama ka selle, mida meie kunstiks peame. Muidugi, kunstiajaloos kerkis väärtushierarhiate küsimus juba varem, 1960. aastatel, kui tunti, et oldi jõutud ummikusse. Hakati küsima, miks uurime ainult „surnud valgeid mehi” ja kanoonilisi kunstiteoseid. Millist kunsti teevad naiskunstnikud, kuidas mõjutab ideoloogia kunsti? Sinnamaani oli lähenetud kunstile kas stiilikriitiliselt või vaadeldud seda kui ikonograafiat, aga nii jäeti välja kunstis olulised aspektid nagu kunstitoodang, vahendamine, kunstiturg jm kontekst. Esialgu esitati neid uusi küsimusi ikkagi nendesamade kanooniliste tööde põhjal, kuid nt kultuuri­uuringute raames seati kahtluse alla arusaam, et muu kultuuriline praktika on vähem tähtis. Visuaalkultuuri uuringud laiendasid uuritavat objekti veelgi. Nii et muidugi on oluline kriitiliselt vaadata oma väärtussüsteeme, esmajoones neid reflekteerida ja küsida: kust meie hinnangud tulevad, mis on neid mõjutanud ja kujundanud?

Mind kui kunstiajaloolast teeb murelikuks, kas kunstiajalugu pole mitte oma aega ära elanud ja lahustub teistes distsipliinides, näiteks visuaalkultuuri uuringutes vm.
Mina näen kunstiajalugu kui teatud oskusteavet, kui ekspertiisi, ma arvan et kunstiuuringutel on pikk tulevik. Ma ei näe probleemi selles, kui kunstiajaloo kaanonit kriitiliselt ümber hindame või isegi kui nimetame selle kuidagi teisiti. Pigem on küsitav see, kui kunstikirjutus piirdubki ainult rahvusriigi identiteedi kinnistamisega ja  muuseumides leiduva kanoonilise kõrgkunsti narratiivi reprodutseerimisega.
Kuniks kunsti tehakse, niikaua on alati uusi töid, neid on vaja tõlgendada ja konteksti asetada. Selles mõttes usun, et kunstiteadlastel on suur tulevik, sest nad aitavad kunstiteoste rägastikus süsteemi luua. Tasub siiski meeles pidada, et ka kunstipublik on tänapäeval väga hästi informeeritud, neil on palju teadmisi maailmast ja ligipääs infole, nii et nende kõnetamiseks tuleb pingutada. Kunstist rääkimise viise tuleb ajakohastada ja publikule näidata, kui palju kunst võib meile anda.

Kas ja kuidas võiks laienev kunstikaanon avaldada mõju ka kunstimaailmale? Pean silmas kunstiturgu ja kunsti rahastamist? 
Muutus on tegelikult juba toimumas: rahvusvaheliste biennaalide ring on laienenud, vanade suursündmuste hegemoonia on lagunemas. Tekkinud on uued olulised rahvusvahelised kunstisündmused, näiteks Pekingi biennaal jt. Sellega seoses laieneb ka nüüdiskunsti turg, mis on kasulik paljudele riikidele: see toob raha, prestiiži jms. Kunstis liigub palju raha.
Kuid maailma kunsti uuringute raames ei soovi me ühtlustada väga rikkalikku ja pluralistlikku kunstivälja, see on ja võikski jääda ikkagi ka lokaalseks ja omanäoliseks.

Mul tekib kiusatus küsida provokatiivselt, kas metodoloogiliste pöörete ja nn uue kunstiajaloo taustal ei ole maailma kunsti uuringud lihtsalt üks järjekordne lääne kontseptsioon, et laiendada oma haaret teiste kultuuride ja kunstinähtuste järele? See distsipliin on sündinud lääne akadeemilises kontekstis. Kas pole see üks järjekordne katse „läänestada” või kaaperdada teisi kultuure?
Teatud mõttes on see tõsi. Nagu Rasheed Araeen on kriitiliselt täheldanud, on Lääs võtnud endiselt domineerija rolli ka postkoloniaal­ses ühiskonnas. Mõnikord tundub mulle ka, et globaliseerumine on Lääne probleem ja teistel regioonidel on teised probleemid. Kuid peaksime siiski nägema ka lääneriike kui postkoloniaalseid riike, sest need on suurema süsteemi osa. Püüame kolleegidega toimunut mõista ja usun, et kuni me reflekteerime oma positsiooni ja teadvustame oma eesmärke, võime leida ühispinna ja suhestuda n-ö võrdsetel alustel teiste kultuuritraditsioonidega. Me ei saa juba tehtut unustada ja ignoreerida, kuid me saame muuta oma praegust suhtumist.

Lõpetuseks ka küsimus praeguse kunsti kohta. XXI sajandil on ka nüüdiskunst globaliseerunud nähtus ja nüüdiskunstiväljal toimetavad koos nii eesti, hollandi aga ka boliivia kui aborigeeni päritolu kunstnikud. Millised on nüüdiskunsti ülesanded globaal­ses maailmas? Kas globaalne nüüdiskunst kõnetab globaalset publikut?
Käisime üliõpilastega Tallinna toomkirikus. Vaatasin sealset altariseina ja jäin mõtlema, et kui ma ei tunneks uut testamenti, ikonograafiat ja laiemat kultuurikonteksti, siis poleks mul õrna aimugi sellest, mis ja miks sellel maalil on kujutatud. Samamoodi on aborigeenide kunstiga, aga ka nüüdiskunstiga – meil on vaja selle mõistmiseks visuaalset lugemisoskust ning aega ja soovi end kunstile pühendada. Alles nii avaneb kunsti täielik potentsiaal.
Kunsti võib vaadata igaüks, sest meil on kõigil kaks silma, see aga ei tähenda, et me näeme. Üks asi on vaadata pilti ja tunda ära, et seal on maalitud Tallinna külje all asuvat järve, kuid see oleks vaid  pealiskaudne arusaam kunstist. Seda enam, et nüüdiskunst ei ole ainult representatsioon või dekoratsioon (kuigi need on olnud pikka aega kunstile iseloomulikud jooned), nüüdiskunst on tihtipeale maailmas toimuva suhtes kriitiline. Kunst tõstatab globaalselt olulisi teemasid nagu inimõigused, keskkonna ja üleilmastumisega seotud probleemid, võimu ja ideoloogia kriitika, meie kognitiivsed ja kehalised kogemused, maailmataju muutumine jne. Kunst võib avada ootamatuid vaatenurki maailmale ja anda kriitilise või poeetilise kommentaari sellele, mis maailmas toimub. Kunstikeel on eriline keel, millega saab neid olulisi teemasid väga ambivalentselt vahendada. Kunsti abil võib avaneda terve uus arusaam maailmast. Muidugi, nüüdiskunst nõuab tihtipeale pingutust ning kunstiajaloolaste üks ülesandeid võikski ja peabki olema arendada visuaalset lugemisoskust ja -keelt, et avardada võimalusi kunstiteoste vaatamiseks-mõistmiseks.
See ongi nüüdiskunsti üks suurimaid tugevusi, et ta kõnetab olulistel teemadel väga erinevat publikut.

Küsinud Karin Nugis

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht