August Künnapu hea uus ilm

Reet Varblane

Künnapu on seatud elama tänases päevas, kuid tema hing on loodud kokku kõlama möödanikuga.Täna kell 17 avatakse Tartu kunstimuuseumis August Künnapu näitus „Elujõgi”. Avamisel esitletakse samuti Künnapu uut raamatut. Näitus on lahti kuni 12. I 2014. Täna avatakse su esimene muuseuminäitus. Sa pole enam päris noor algaja kunstnik, sul on olnud õige mitmeid galeriinäitusi, oled pälvinud Konrad Mäe medali. Mis vahe on muuseumi- ja galeriinäitusel?August Künnapu: Kui hakkasime Tartu kunstimuuseumi inimestega mu näitust arutama, siis oli kaks võimalust: teha mu loomingu läbilõige 1990ndate lõpust praeguse ajani või valida päris uute tööde hulgast. Sõelale jäi viimane variant. Vihjati isegi, et väljapanek võiks servapidi olla seotud Tartu linnaga. Käisin sisseelamiseks iga kahe kuu tagant Tartus. Mul on seal mitmeid sõpru, käisime Raadi kalmistul, Karlovas, Supilinnas. Tuhnisin antikvariaatides, et leida vanaaegseid huvitavaid albumeid Tartu kohta. Tuleb tunnistada, et inspiratsiooni ei olnud eriti kerge leida, kuigi Tartu on mulle väga sümpaatne linn.

Kui sa Tartut iseloomustasid, tuli välja kaks asja. Sa mainisid Tartu vaimu ja lähenesid Tartule ajaloolises plaanis, kunagi olnule. Kui vaadata ka su näitusega kaasnevat raamatut, siis üks moment, millele seal kirjutajad on tähelepanu juhtinud, on sinu kokkukuuluvus minevikuga. Mare Joonsalu on väljendunud poeetiliselt: „Künnapu on seatud elama tänases päevas, kuid tema hing on loodud kokku kõlama möödanikuga”.
Ma ei oskagi öelda, mis mind vanaaja juures lummab. Olen sageli saanud innustust vanadest fotodest, näiteks 1930ndate fotodel oli kompositsioon rohkem au sees kui praegu, ka trükitehnika. Nüüd, kui igaüks klõpsutab, satub ajalehtedesse-ajakirjadesse ka juhuslikku kraami.
Tartu näituse pealkiri on „Elujõgi”, kujutan inimese elu erinevate aspektide kaudu. Esimesel pildil on vastsündinu arsti vastuvõtul, näeme, kuidas valges kitlis prouad teda imetlevad. Viimane pilt on vanainimesest. Inspiratsiooni otsimine viis mind kahe portree tegemiseni: Juri Lotmani ja Ilmar Kruusamäe omani. Lotmani puhul kasutasin abivahendina ühte fotot, kus ta peab kõnepuldis loengut. See võis olla ta viimane avalik esinemine. Tema portree oli mul pooleli, kui sõbrad viisid mu Raadi kalmistule, et näidata tuntud inimeste haudu, nende seas ka Lotmani oma (ekskursioonijuht ei teadnud, et mul on tema portree käsil). See oli väga õige samm, et temaga paremini ühendust saaksin.

Lotman on vaieldamatult Tartu vaimsuse märk ja praegu, pärast surma, väga elavalt humanitaaride, ka tudengite seas olemas. Semiootika on neil n-ö igapäevases tarbimises. Mida Ilmar Kruusamäe Tartu kontekstis sulle tähendab?
Tunneme teineteist põgusalt. Tema portreteerimise mõte tuli töö käigus, sest tahtsin Lotmani kõrval ka mõnd praegu tegutsevat loovisikut kujutada. Kruusamäe ise on viimasel ajal teinud suureformaadilisi portreesid, aga teda ennast ei ole portreteeritud. Minu üks olulisemaid žanreid on portree – kuidas kujutada inimese olemust? Üks mu näitusi oli pealkirjastatud „Minu lemmikud”, kus olid kirjanike, arhitektide, kunstnike, muusikute portreed.
Kruusamäed kujutasin suure üldistusastmega, aga loodan, et ta olemus on ka seal sees. Ta ise ei tea, et olen teda kujutanud. Mulle on tema töömeetod meeldinud, kunagi sattusime sellest vestlema. Ükskord ta maalis kedagi, kes oli teises linnas, siis Kruusamäe helistas talle, et teda paremini tunnetada: ühe käega hoidis ta telefonitoru, teisega maalis. Matti Miliuse puhul – Matti on hästi intensiivne inimene – pani Kruusamäe ta Werneri kohvikusse istuma, ise hakkas maalima ning käis teda aeg-ajalt vaatamas, kui mingit varjundit, kortsu, näoilmet oli vaja kontrollida. Mina kasutasin tema portree loomisel nagu tavaliselt fotot. Foto on mulle töövahend, teen alati värvifotost mustvalge koopia, et värvid mind segama ei hakkaks. Kui oleksin tegutsenud paarsada aastat tagasi, kui fotograafiat veel ei olnud leiutatud, siis oleksin mingi muu töömeetodi välja mõelnud. Minu suur eeskuju David Hockney on olnud mõjutatud kogu kunstiajaloost, kõige vähem kontseptualismist. See peab paika ka minu loomingu puhul. Vestlesime hiljuti Kaido Olega, ka tema nägi ohtu noorte kunstnike järjekindlas ideekunsti viljelemises.

Kuidas valid portreteeritavad? Üsna tihti on su tööde kangelaseks inimesed, kes on juba surnud (Niemeyer, Brautigan, Harms jne), kuid kelle kultuuriline tähendus pole kuhugi kadunud, aga ka nii-öelda inimesed meie kõrvalt, isegi mitte ainult su lähedased, sõbrad, kolleegid.
Valin inimesed, kes on olnud mulle sümpaatsed. Loovisikute puhul olen nende tegemisi jälginud: näitusi vaadanud, albumeid soetanud, raamatuid lugenud … Näiteks Venezuela päritolu uusfolgi muusiku Devendra Banharti portree maalimise ajal kuulasin tema muusikat, et sisse elada. Eks igal kunstnikul on oma nipid, kuidas portreteeritava hinge paremini tabada.
Käsitlen inimesi võrdsetena, nii et ei ole suurt vahet, kas maalin tuntud kirjanikku, presidenti või lihtsat inimest tegemas oma argitoimetusi.

Mehis Heinsaar on kasutanud sinu maaliilma iseloomustamisel Aldous Huxleylt laenatud mõistet „hea uus ilm”. Raamatust jookseb läbi ka teine väljend „ebatäiuslikkuse spirituaalsus”, selle on toonud sisse antropoloog Aleksandra Got. Su maalid on veidras nihkes seal kujutatud argi­stseenidega: seal ei ole kriitikat, aga ka mitte õnneillusiooni, ideaali­loomist.
Mulle meeldib positiivne maailmasuhtumine, helgus. Teinekord see, keda või mida portreteerin, polegi niivõrd oluline kui sinna pandud positiivne energia, mis loodetavasti jõuab näitusel või raamatu vahendusel ka teisteni.

Üks teema, mis su loomingust on läbi jooksnud, on haigla või üldisemalt isegi tervendamispildid. Kas usud visuaalsete kujundite tervendavasse mõjusse?
Usun kunsti maailmaparandavat efekti. Sünget, negatiivset energiat ja külma või leiget suhtumist on paraku kunstis viimasel ajal liiga palju. Mulle meeldib soe kirgliku tundega tehtud kunst.

Su „hea uus ilm” on sageli tagasivaatava suunitlusega, n-ö ajaloolised kujutised. Iseäranis selgelt tuleb see välja Raua tänava laste seeria puhul. Sealsed lapsed on kui väikesed vanainimesed.
Olen suurema osa oma elust Raua tänaval elanud. Sain kihvtid fotod oma maja ehitamise ajast 1930ndate alguses majanaabrite Helga ja Enn Nõu käest. Helga Nõu isa oli metsaülem ja harrastusfotograaf: ta dokumenteeris maja ehitamisprotsessi, üldist tänava atmosfääri, laste mängu tagahoovis jne. See maailm lummas mind.

Neisse töödesse on maalitud sisse ka ajaline nihe: lastes näeme nende muutumist ajas. Nad on praegu ju vanad inimesed.
Mind huvitab küll positiivsus ja helgus, igal ajal saab olla õnnelik, kuid 1930ndad olid ka päris segased aastad. Kahe ilmasõja vaheline raskepärasem energeetika on paratamatult tulnud ka mu maalidesse.

Kuhu sa ise paigutad oma maaliilma laiemas nüüdiskunsti kontekstis? 
Eks noore kunstnikuna ikka ahmisin kõike endasse. Nüüd ei ole palju eeskujusid, keda jälgin. Mulle on ääretult sümpaatne ameeriklanna Alice Neel, kes oli keskendunud portreele. Mõni aasta tagasi oli Houstonis tema suur retrospektiiv, kus olid väljas Warholi kuulihaavadega portree, maakunsti suurkuju Robert Smithsoni, soome päritolu neljakordse Ameerika presidendikandidaadi, kommunist Gus Halli, transvestiitide, laste jt portreed. Tõeliselt kirju seltskond. Ta on võimsalt oma portreekangelastesse sisse elanud. Seda püüan minagi. Pole tähtis, kas maalin sportlasi, maju, kasse, vanu busse, oluline on tajuda portreteeritava hinge.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht