Isu maalikunsti järele

Jaan Elken

Põhjusi, miks Oslost on hakatud rääkima kui ühest nüüdiskunsti tulevikulinnast, on mitu.

Valgest Itaalia marmorist, otsekui renessansslinna jalutusväljakuks kujundatud katusseintega ooperimaja on juba ennast nüüdisarhitektuuri ajalukku kirjutanud, Oslo lahesopi vastaskaldal Tjuvholmenis avati vähem kui aasta tagasi veel üks oluline kultuuriehitis – Renzo Piano projekteeritud Astrup Fearnley nüüdiskunsti muuseum. Purjekujulise üldkonfiguratsiooniga, kanaliga pooleks lõigatud hoone välisviimistluses on kasutatud palju puitu, ja kuigi riigi majandusseis võimaldaks hoone kas või üle kullata, mõjub välisviimistluseks valitud puitlaudis siin fjordikaldal mitte ainult orgaanilise ja ökoloogilisena, vaid on Põhjamaade parimate traditsioonide vaimus sünkroonis nii norralaste kui ka nüüdiskunsti enda mentaliteediga.
Alalise eksponeerimispaiga on saanud vaid murdosa selle Norra laevandusdünastia poolt juba alates 1960ndatest kokku ostetud maailmakunstist, Euroopa ja USA tippude kõrval on süstemaatiliselt kogutud ka Brasiilia, Jaapani, Hiina ja India kaasaegset kunsti, kusjuures muljetavaldavad olid kogudesse hangitud tööde formaadid (Anselm Kiefer, Sigmar Polke, Jeff  Koons jt). Septembris oli viimaseid päevi lahti Cindy Shermani suur retrospektiivnäitus „Untitled Horrors” („Pealkirjastamata õudused”), 10. oktoobrist on samas avatud Brasiilia nüüdiskunsti näitus.
Ei Londoni Tate Modernis ega galeriina tegutsevas Saatchis ole nii suurt alalist ekspositsiooni briti nüüdiskunsti „pahadest poistest” – ekspositsiooni avab saalitäis Damien Hirsti installatsioone ja assamblaaže. Kui mitu pooleks saetud ja formaldehüüdi uputatud lehma, vasikat ja lammast Hirsti töökojad õigupoolest maailma eri regioonide muuseumidele ja erakogudele on valmistanud? Kui miski on nüüdiskunstis turundus ja äri, siis YBA on seda kindlasti.
Kui New Yorgi kõrgklassi elulaadis on suhe nüüdiskunstiga peaaegu kultuuriline nõue, teatud sissetulekutasemelt edasi ka selle kollektsioneerimine, siis Norras ei ole nüüdiskunsti kogumine veel sedavõrd levinud. Norra elulaadis on jätkuvalt au sees inimeste võrdsus, rikkust toonitada ei peeta heaks tooniks. Norra eripära on pigem multimiljonäridest üksikmetseenid, nende tehtu pälvib üldjuhul imestust ja äratab aukartust. Oslo ja Vigelandi skulptuuripark on alati kokku kuulunud, nüüd arendab aga kinnisvara- ja hotellimagnaat Christian Ringnes Oslos uut skulptuuri- ja installatsiooniparki Ekelbergis.
26. septembril pidulikult avatud maastikupark alustab traditsioonilisest Renoirist ja Rodinist, et siis Louise Bourgeoise’i psühhoanalüütilise paarisuhte kaudu jõuda performatiivse skulptuurini: Marina Abramovići 2012. aastal 270 Oslo läbilõike-elaniku kaasabil loodud parafraas Munchi „Karjele” võimaldas kõigil osalejatel kombata iseenda ja kunsti piire. Abramovićist on kujunemas omamoodi maskott nüüdiskunsti globaalsel areenil. Abramovići aktsioon oli „Edvard Munch 150” juubeliaastal Munchi enda töödest koostatud kõigi aegade suurima retrospektiivnäituse kõrval üks olulisi sillapäid mineviku-tuleviku teljel, kontekstuaalselt igatahes täistabamus, massikultuuriliselt lööv, eelarvamuslikke barjääre lammutav. Munchi kui üleüldise lemmiku erilisus oli seekord saavutatud näituse kujunduses oskuslikult kasutatud eri värvi seinatoonide ja spetsiaalvalgustusega, üle maailma kokkulaenatud tööde komplekti elamuskunstina serveerimisega oli tõepoolest vaeva nähtud. Abramovići aktsioon kõlas väga hästi kokku tervet parki läbiva ideega, et tippkunst kuulub tingimusteta kokku, ka sada aastat tagasi loodu on nüüdisaegne, inspiratsiooni- ja tsiteerimisvääriline.
Nagu Euroopas kombeks, on Oslo avalikus ruumis kunsti märgataval hulgal, skulptuure rajati ka neil aastail, kui Norra oli Euroopa tagahoov ja „mittetöine” naftatulu riigieelarvesse veel ei voolanud. Nüüdiskunstiga tegelevate kommertsgaleriide järjestikune avamine 600 000 elanikuga linnas on märk kiiretest muutustest Norra ühiskonnas ning Berliini, Londonisse jm lahkunud kunstnikud on praeguse seisuga pigem valmis kodumaale naasma. Avalikkust kaasates otsitakse kohta Munchi muuseumi uuele hoonele, 2017. aastal peaks aga valmis saama üle kümne aasta vaieldud Norra Rahvusmuuseumi uus hoone, kusjuures ühe katuse alla plaanitakse viia nii pärand- kui ka nüüdiskunst, seni on need eksponeeritud olnud eri hoonetes.
Oslot külastasin Norra Rahvusmuuseumi korraldatud rahvusvahelise konverentsi „An Appetite for Painting” („Isu maalikunsti järele”) tõttu. Konverents toimus 19. ja 20. IX kaasaegse kunsti muuseumis. Munchi retrospektiivnäituse üks kuraatoritest ütles oma lühitervituses, et Norras ei ole maalikunst õieti kunagi tõrjutud olnud, ei kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel, saati siis üheksakümnendatel, Norra oli neil aastail ka piisavalt perifeerne, et radikaalsetes kunstimängudes kaasa lüüa. Kuigi konverentsi tähtkõnelejatest jäid Robert Storr (2007. aasta 52. Veneetsia bienaali üldkuraator, MoMA kauaaegne peakuraator) ja transavangardselt minevikuhõnguline inglise maalikunstnik Peter Doig viimasel hetkel kõrvale, oli konverentsi peakorraldaja, Lõuna-Aafrika taustaga maalikunstnik-kuraator-kriitik Gavin Jantjes (kes on töötanud õppejõuna Chelsea kunstikoolis, kureerinud näitusi Whitechapeli, Haywardi ja Ikoni galerii jaoks, olnud „Documenta 12” korraldustoimkonnas jne, tema maalid on nii Tate’i, Victoria & Alberti ja Smithsoniani instituudi kogudes) oli koostanud representatiivsed panelistide laudkonnad mõlema päeva jaoks, kokku kaheksa esinejat. Esimese päeva tähtedeks võib pidada Adrian Searle’it (kauaaegne Guardiani kriitik, endise maalikunstnikuna on ta kureerinud arvukalt näitusi Madridi Reine Sofiast kuni Londoni Haywardini, kirjutanud Peter Doigi, Luc Tuymansi jt monograafiate tekstid) ja Lõuna-Aafrika päritolu Hollandi maalikunstnik Marlene Dumas’d, kelle rabavad ütlused ja avameelsus publiku kuulama pani. Dumas tõi näiteid, kus ta ise on laenanud kolleegidele edu toonud teemasid ja süžeesid, „staažiga kunstniku paradoks: tööd muutuvad kogu aeg paremaks, aga aega, energiat, materjali läheb nende loomiseks üha vähem”, „kirjutan oma pressitekstid ise, mitte et mulle teiste arvamus korda ei läheks, aga ma tahan ise algusest lõpuni juures olla”, „kunstis pole täheldatav mitte mingisugune progress, muidu ei saaks Velázquez ju nii hea olla” jne. Kuid just Searle’i juhitud arutlusringis olid tema maalikunstniku positsioonilt tehtud sissesõidud inglise sketšiteatri väärilised, naljadest ja karismaatilisest kehakeelest rääkimata.
Ettekanded olid suuresti autobiograafilised, ettekandjad olid eranditult kõik mingil eluetapil olnud tegevad maalikunstnikena või on seda ka praegu: Analia Saban (USA), Mari Slaattelid, (Norra), Jittish Kallat (India), Olaf Christopher Jenssen (Saksamaa), Glenn Barkley (Sydney Kaasaegse Muuseumi peakuraator) jt, pea kõigi esinejate keelekasutuses domineeris visuaalne baroksus, ettekannetes leitmotiivina korduv mantra, et maalikunst on intuitiivselt mõistetav ja arenev suhtlusvahend, n-ö tõlkeaparatuur või tarkvara, mille läbi kunstnik maailma visuaalseks ja tasapinnaliseks „tõlgib”, ehk siis omaette keel, keeled teatavasti on aga õpitavad, neid võib omandada aga ka vastavas keelekeskkonnas viibides. Gavin Jantjes leidis, et piirideta kunsti ajastul võiks maalikunst ennast julgemalt defineerida-piiritleda, mis on maalikunst ja mis mitte. Publikus leidis see mõtteavaldus vastuväiteid, refereeriti interdistsiplinaarseid praktikaid, mida eriti kunstiülikoolides kaasaegse maali kui kaubamärgi all tehakse. Vasturünnaku pareeris omakorda vaimukalt Adrian Searle: mis oleks siis see „valgust ja liikumist sünteesiv, nüüdisaegne ja senitundmatu innovaatiline praktika? Ehk kino- või videokunst? (üleüldine naer)”, Adrian Searle’i sarkasm naerutas, inglise stand-up oma parimal tasemel (pre-curated works, ette kureeritud tööd” kui noorte kunstnike trende tabada püüdev töömeetod, „kas töötada rahvusgaleriidele või kommertsturule, see on  küsimus!”, „see on fantastiline näitus, eeldusel, et te ei ole enne vineeri näinud” (Searle’i kommentaar kontseptuaalse hüperrealismi kohta), samal ajal ütles ta täiesti huumorivabalt: kuna maalija mängib üldjuhul omaenda mänge, mitte teiste mänge, ongi ta nüüdiskunsti väljal marginaali seisusesse mängitud. Kellelgi ei ole nüüdisajal moraalset kapitali öelda, mida tohib ja mida mitte, tüüpilise meediumile orienteeritud meediumina on maalikunstil justkui kõik seljataga, aga teisest vaatepunktist on kõik veel ees.
Vaatamata põhiesinejate angažeeritusele rahvusvahelisel tasemel kureerimispraktikaga oli läbiv hoiak, et maksimaalne, mida nüüdiskunstiga tegelev kuraator võib ja saab teha on leida autonoomsetele kunstitöödele maksimaalselt paremad eksponeerimistingimused. Kahtlevalt suhtuti kureerimist elukutsena õppivate noorte motiividesse ja selle mõttekusse. 
Loomulikult ei leitud vastust küsimusele, miks on maalikunst paljudel kaasaegse kunsti regulaarsetel suurüritustel, biennaalidel-triennaalidel, ennast perifeeriasse lasknud tõrjuda. Et see on suurnäitusi koostavate kuraatorite töö tulemus, ei vajanud isegi nimetamist. Ilu, harmoonia ja empaatia on nüüdiskunstist pagendatud väärtused, maalikunst on jäänud viimaseks saarekeseks, kus (inimeseks olemise) põhiväärtustega on side säilinud. Ja kuna uus ja raputav tuleb (peab tulema!) perifeeriast ja seni tõrjutust, siis võivad maalikunsti aktsiad ainult tõusta. Konverents andis ülevaate, et probleemid on kõikjal enam-vähem samad.  Rabavalt mõjus üleskutse, et meie kõigi käes on võimalus olukorda muuta. Et muutus on teel, seda võis aimata konverentsi pealkirjastki. Täpsustan: isegi kui probleemid samad, on Eestis kaasaegsest maalikunstist (jätkuvalt) huvituv maksujõuline kõrgklass liialt väiksearvuline,  mis teisalt võimaldab maalikunstil siin ennast tõelise marginaalina tunda. See on juba võimalus tõepoolest hoiakuliselt uue absoluudi tekkeks. Ilu kui tuumarelv, harmoonia kui ballistiline rakett, empaatia kui neutronpomm – miks ka mitte?
Konverentsikõnelejad viitasid ka n-ö Berliini ülestõusule, kus septembri lõpupäevadel toimus suuraktsioon „Painting forever!”,  mille raames avati suured maalikunstinäitused üheaegselt neljas näitusepaigas ja üle 90 (!) kommertsgaleriis.
Iga keel jääb mittekõnelejale mõistetamatuks. Kas gurmeetoidu maitse kirjeldamine ilma seda maitsmata ülepea võimalik on? Vaataja peab oma silmi usaldama, enne kui ta lugema asub, selles ongi maalikunsti retseptsiooni põhiprobleem. Tuleb jätkata, vaatamata sellele et lääne postmodernne  ja neomarksistlik kunstiteooria on kuulutanud maali nõrgaks meediumiks kunsti uute ülesannete ees.
Tagantjärele tarkusena võib nentida, et üritus oleks pidanud olema kohustuslik meie kunstikriitikutele ja -teadlastele. Praegu kukkus välja nii, et kokku olid sõitnud need, kel isu maali järele niigi hea.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht