Palju reklaami, vähe värskust Nooruse galeriis

Kaarin Kivirähk

Noorte maalikunstnike Ahto Elleri, Helmi Arraku, Marie Kõljala ja Edgar Tedresaare näitus „The Kids Are Sane / Lapsed Mars Tupla” Nooruse galerii keldrikorrusel 3. – 26. I ja Tartu kõrgema kunstikooli meedia ja reklaamiosakonna üliõpilaste näitus „Nurk” Nooruse galerii I korrusel kuni 16. II.

„Esimesel korrusel on mingi vanade soome naiste näitus. Noored aga on surutud keldrisse, nagu ikka,” vastas näituse mänedžer JWG ehk Johan WanGoghen minu küsimusele, miks korraldati näitus „The Kids are Sane / Lapsed Mars Tupla” Nooruse galerii keldriruumides. „Vanade soome naiste” all pidas provokatiivne JWG silmas samal ajal toimunud Barbara Nitke ja Mary Jane Gregory näitust „Alternatiivid”.  Keldrinäitust olekski ehk raske kujutada ette mõnes teises ruumis. Valgesse ja steriilsesse näitusesaali poleks noorus ja revolutsioon mahtunud – keldrinäituse plakati peal vaatasid vastu noored, revolutsiooni ihkavad kunstnikud. Kõige põnevamaks neist võis pidada Ahto Ellerit. Seda eelkõige tehnikate valdamise, aga ka professionaalse joonistamisoskuse ja  hea värvitunnetuse poolest. Sellele lisaks oli näha, et ta on suhtunud oma töösse mänguliselt ja huumoriga, mis oli sel näitusel ja on ka kunstis suhteliselt harv nähtus. Väljapaneku üldmulje polnud siiski sugugi nii põnev, kui esialgu oodata võis. Pressitekst mõjus justkui manifest, aga näitusel seal välja reklaamitud uut lähenemist eriti ei näinud.
Kunstikooli meedia- ja reklaamiosakonna üliõpilaste näitusel „Nurk” isegi ei üritata piire paigast nihutada, see mõjub pigem lastekunstikooli stiilis „vaadake, mis me koolis tegime” näitusena. Peab tõdema, et reklaami tegema on nad tõepoolest õppinud. Näituse tarbeks koguti raha Hooandja veebisaidil, meisterdati T-särgid, riidest kotid, disainiti veepudelid ja reklaamiti näitust ETV „Ringvaate” saates. „Nurga” reklaami juhtusin nägema lausa Solarise keskuse reklaamtahvlil, mis on mul esimene kord üldse mõnda Nooruse galerii näituse reklaami Tallinnas märgata.
Videosid on „Nurgas” üksjagu, lausa nii palju, et on raske eristada autoreid ja videoklippe. Välja on reklaamitud ka üks mõtte jõul töötav arvutimäng, aga see kahjuks ei tööta. Nagu see ei töötanud ka „Ringvaates” Reikopi käes. Vaatamata suurele reklaamikampaaniale, ei pakuta „Nurgas” midagi väga põnevat. Kõige põnevam alajaotus ehk nurk on „eksperimentaalnurk”, kuigi tegelikult oleks sealgi oodanud rohkem eksperimenteerimist. Karta on, et meedia- ja reklaamitudengid lähevad tööle mõnesse reklaamibüroosse kommertsreklaame vorpima. Miks siis mitte praegu teha midagi ägedat?
Tartu kunstiinimeste seas tundub levivat trend tuua oma tööprotsess rahva ette: seda on teinud Rael Artel Tartu kunstimuuseumis, noored maalikunstnikud Nooruse galerii keldris ning meediaspetsialistid ülakorrusel. Maalikunstnikel oli terve tuba sisustatud visandite ja krokiidega, reklaamitudengitel täidavad sama rolli mõned seinale kinnitatud storbyboard’id ja filmivõtete fotod.
Kas kunstnikud soovivad näidata, et kunstiteos ei valmi niisama,  et selleks peab vaeva ka nägema? Või on neil lihtsalt õppeprotsessis nii palju visandeid üle jäänud? Maalikunstnike puhul kahtlustan pigem viimast, meediatudengite puhul esimest. „Nurga” näitusel jääb häirima oma vaeva nina alla hõõrumine. „Kui samamoodi edasi läheb, saab täna ehk isegi toast välja,” on keegi kavalpea seinale lasknud trükkida. Viimases „nurgas” aga kurdetakse selle üle, et õppejõud ei hinda tudengite töid õiglaselt ega pane piisavalt palju A-sid. Kuigi nõustun, et kunstniku töö on väga raske, võib ka juhtuda, et hea töö sünnib väga vähese vaevaga. Näiteks maalijate näituse minu üks lemmiktöö oli mänedžeri JWG juhuslikult sündinud teos „Must luik”. See kujutas endast suurele mustale seinale maast leitud prahi-krohvi seguga „maalitud” luigekuju: see mõjus ootamatult,  efektselt ja vaimukalt. Just sellisena, nagu noorte kunstnike näitustel leida võiks.