Elutähtis kunstiajalugu
Kunstiteaduse õpetamine Tartus ja Tallinnas ei dubleeri teineteist, vaid täiendavad.Palju on olnud juttu hariduse dubleerimisest, mis meie väiksuse juures võib paista lausa rahva raha raiskamisena. Ka kunstiteadust (-ajalugu, -kriitikat, kureerimist) õpetatakse Tallinnas kunstiakadeemias ja Tartu ülikoolis, Tallinna ülikoolis saab kunstiteaduse distsipliine (kunstiajalugu) võtta lisaainena.
Kunstiteaduse õpetamise kohta ütlesid oma arvamuse EKA kunstiteaduse instituudi juhataja, kohe doktorikraadi kaitsev arhitektuuriteadlane Andres Kurg ning Tartu ülikooli kunstiajaloo osakonna juhataja kunstiteaduste doktor Juhan Maiste ning sealne doktorant-õppejõud Kadi Polli.
Juhan Maiste: Kunstiajalugu ei õpetata Eestis mitte palju, vaid vähe. Ja seda põhikoolist ja gümnaasiumist peale. Kunst on üks maailma mõistmise ja eneseväljendamise viise ning pilt on sama oluline kui sõna. Oleks ülimalt kummastav küsida, kas pole rahva vaimu kasvatamine rahva raha raiskamine. Ei ole! Kunst on keel, kunstiajalugu (teadus) võrdub arusaamisega sellest, mille visuaalne grammatika on filoloogilise grammatika kõrval ajendanud juba 1980ndatest kõnelema pildilisest pöördest, s.t pildilise kujundi osakaalust tõe tunnetamise, edasiandmise, inimese arengu pikal ja vastuolulisel teel. Rohkem valgust tähendab ka rohkem kunsti, nii arvasid juba Gottfried Herder kui Immanuel Kant. Nii arvan ka mina ja sellepärast ütlen: kui lõpetaks jutud dubleerimisest ja konkurentsist ning mõtleks pigem, kuidas saaks seda elutähtsat fundamentaaldistsipliini, mis ju kunstiajalugu (matemaatika ja astronoomia kõrval) on, õpetada paremini, huvitavamalt ja nüüdisaegsemalt.
Kadi Polli: Olen ise õppinud ja õpetanud Tartu ülikoolis ja ka kunstiakadeemias ega näe seda dubleerimist küll vaid raiskamisena. Selge, et Eesti mastaabid on väikesed, aga kunstiteaduse kui eriala arengus ja õpetamise kvaliteedi hoidmises on vähemalt kahe haridus- ja teaduskeskuse olemasolu suur väärtus. Nende keskuste tugevus, potentsiaal ja ühisosa võiksid muidugi paremini välja joonistuda.
Kuidas peaks õpetamine olema jaotatud ideaalis: millele peaks keskenduma Tallinnas, millele Tartus? Pole ju mõtet rääkida, et EKA kunstiteadus on Põhja-Eesti, Tartu oma Lõuna-Eesti noortele. Kunstiteaduse institutsioonid on ju ühtlasi ka oma distsipliini uurimisasutused. Kuidas on asi tegelikult?
Andres Kurg: Kunstiteaduse instituut ei ole bakalaureuse ja magistriõppe tasemel otseselt oma nišši defineerinud. Meie bakalaureuseõpe on teadlikult väga laiapõhjaline, andes ülevaate koopamaalist praeguse aja väga eriilmelise praktikani, mis on koondatud kunsti nime alla. Samuti tutvutakse süvitsi arhitektuuri ja tarbekunsti-disaini ajalooga. Magistriõppe tuumaks on väga põhjalik kunstiajaloo teooria seminarikursus (mida annab läbi aasta kokku viis õppejõudu), seda täiendavad praktilisema suunitlusega kuraatori- ja galeristiõpe (seda teeme sel sügisel juba teist korda koostöös Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskusega) ja kriitikaseminar.
Maiste: Kunstiajalugu on ennekõike rahvusvaheline, selle kujundikeel kosmopoliitiline, inimesed, kes on õpetanud või õpetavad Tartus või Tallinnas, on õppinud ja õpetanud ka Roomas, Greifswaldis, Oslos, Oxfordis, Helsingis, Turus, Riias, Moskvas. Mingit segregatsiooni ei ole: Tartus on sambad ja Toomemägi, Tallinnas linnamüür ja sadam. Kõik head asjad. Ausalt öelda ma vaevalt et tean, kust keegi noor tudeng pärit on. Üks väga andekas tüdruk on näiteks Koreast. Sooviksin rohkem selliseid.
Polli: Eks nii Tartus kui ka Tallinnas on kunstiteaduse õpetamises olnud oma kõrghetked ja mõõnad. Humanitaaria seis, rahastus ja perspektiivid on lai teema, aga kui vaadata konkreetselt kunstiajaloo osakonda Tartu ülikoolis, siis jagub siin praegu traditsiooni ja ka tulevikuvisiooni. Kunstiajaloolased on tagasi ülikooli peahoones ja õppejõudude osas on peaaegu täiuslikult esindatud kõik uurijate generatsioonid ja ka laia perioodi katvad teadusteemad.
Kas õpetamise (ka uurimisprojektide) sisu sõltub kõrgkoolist, kus seda õpetatakse?
Kurg: Doktoriõppes ja teadustöö osas oleme sõnastanud oma huvid neljas valdkonnas: visuaal- ja materiaalkultuuri teooria ja praktika, kunstiajaloo historiograafia ja vanem kunstiajalugu, XX sajandi arhitektuur, materiaalne kultuur ja kunst (rõhuga Nõukogude perioodil ja regionaalsetel arengusuundadel), feministlik kunstiajalugu. Need suunad tähistavad seda, mida meie professorid, teadurid ja õppejõud uurivad. Teiselt poolt näitab see suundi, milles me positsioneerime end selgelt ka rahvusvahelisel väljal, korraldame nendel teemadel sageli seminare ja konverentse jne.
Läbi aastate oleme palju koostööd teinud Tallinna ülikooli ja ka Tartu ülikooliga: bakalaureuseõppes on osa tudengeid olnud aasta Tartus, järgmisest sügisest on plaanis taastada ühised magistriseminarid Tartu kunstiajaloo osakonnaga; Tallinna ülikoolist saavad tudengid võtta vabaaineid, sügissemestril on plaanis eriala valikkursus ajalooinstituudist.
Maiste: Kindlasti sõltub. Töötanud pikki aastaid kunstiakadeemias ja ka Tartu ülikoolis, julgen väita, et kunstiajalugu nii nagu palju muudki on mõlemas ülikoolis omanäoline ja isemoodi, mis on hea. Jumal hoidku, kui õpetaksime igal pool ühtemoodi! Kunstiakadeemias on ülekaalus kunstnikud, kes on omaette loov ja mõtlev rahvas, Tartus akadeemilised inimesed, kellele on lähem analüüsi-sünteesi ja nii-öelda ratsionaalne meetod. Nende kahe poole ja pooluse kokkusulatamine on minult nõudnud aega ja vaeva. Välja on tulnud aga see, millest olen unistanud. Hea, et täna on ülikoolis uusi ja tarku inimesi, kunstiajalugu leidnud koha ja ruumi, mis end pigem avab ja avab edasi kui üritab enesekaitsesse sulgeda. Vähem konkurentsi ja rohkem ideaale! Kui millestki on olnud puudu, siis idealismist. Kõiges. Mõelgem sellele.
Polli: Tartu ülikoolil ja kunstiakadeemial on kunstiteaduse õpetamisel oma tugevused. Tartu puhul on see ülikooli taustsüsteem ja taseme hoidmiseks vajalik kriitiline mass üliõpilasi, kes saavad valida kunstiajaloo ja ajaloo õppekava vahel, aga ka aineid kogu ülikoolis pakutavast. Ka magistriõppe tasemel on TÜ filosoofiateaduskonnal plaanis ühine õpe, kus keskendutaks humanitaarteaduste metoodikale ja probleemidele ning mis seoks nii ajaloo, kunsti, kirjanduse kui ka filosoofia vaatenurgad ja õppejõud.
Mis on saanud teie tudengitest pärast lõpetamist? Kus nad on rakenduse leidnud?
Kurg: Lõpetanutest on väga paljud läinud mõistagi muuseumidesse: Eesti Kunstimuuseumi, ajaloomuuseumi, EKKMi, Tartu Kunstimuuseumi, arhitektuurimuuseumi, tarbekunsti- ja disainimuuseumi ning töötavad seal eri astmetel kuraatorite, koguhoidjate või lausa juhtidena. Meie lõpetajad on tööl kaasaegse kunsti keskuses, kaasaegse kunsti arenduskeskuses, disainikeskuses, arhitektuurikeskuses, Tallinna ülikooli ajaloo instituudis, Tallinna Kunstihoones, mitmete perioodiliste väljaannete, sh Kunst.ee juures. Paljud on läinud muinsuskaitseametisse. Kunstiteaduse instituudist saadud hariduse universaalsust näitab ka see, et päris mitmed on edukat karjääri teinud ministeeriumides. No ja on ka neid, kes on edukat rahvusvahelist karjääri teinud kunstnike või muusikutena.
Maiste: See on siis see praktiline pool, mida küsivad need, kes raha loevad ja jaotavad. Õpetame oma ainet nii väikeste kuludega kui võimalik, koonerdame kõiges, välja arvatud vaimus. Kunstiajaloota ei ole mitte ainult ülikooli, vaid ei ole üldse inimest. Inimesi ja eriti hea haridusega inimesi on igal pool vaja: teaduses, ajakirjanduses, muuseumikultuuris, suurte kommertsfirmade juhtivtöötajatena. (Mõnda aega tagasi valiti Mercedese peadirektoriks filosoof.) Kindlasti on kunstiajaloolasi vaja internetikeskkonnas müra vaigistamiseks. Ilu on tõde, on öelnud nii Püha Augustinus kui Norbert Wiener.
Polli: Tartu ülikooli kunstiajaloo taustaga noortele paistab erialaseid väljakutseid jaguvat. Ja seda kaugeltki mitte ainult Tartu kunsti- ja teadusmaastikul, vaid ka näiteks Eesti kunstimuuseumi noorema põlve kuraatorite ja projektijuhtide seas (Ragne Nukk, Liisa Kaljula, Linda Lainvoo, Kerttu Männiste) on TÜ bakalaureusena lõpetanud ülekaalus. Kindlasti teeb aga erialases mõttes head nii-öelda õpirändlus ehk magistrantuuri ja doktorantuuri ajal kooli vahetamine, olgu TÜ, EKA või TLÜ vastu, ja loomulikult õppimine väljaspool Eestit.
Värsked artiklid
Leia veel huvitavat lugemist
