Lõputu keskklassi meediamissa

Hanno Soans

Mitchell kasutab sama koodi, mida kritiseerib, pannes vaataja kahtlema igasuguses moodsas visuaalias. Dan Mitchelli näitus „Stallinnism” Temnikova ja Kasela galeriis kuni 26. VI.

Ma arvan, et me liigume äärmiselt muutlikke ja ohtlikke aegade suunas, kus moodsad elektroonilised tehnoloogiad annavad inimkonnale peaaegu lõputu potentsiaali eritleda oma psühhopatoloogiat, justkui see oleks mäng.
J. G. Ballard
Londoni kunstniku Dan Mitchelli näitus Temnikova ja Kasela Lastekodu tänava galeriis avaneb otsesõnu ballard’likus düstoopilises võtmes. Kui välja arvata kerge (ja paraku veidi mage) flirt kohaspetsiifikaga, näitusepaiga stalinistliku arhitektuuriga, mis väljendub Michelli Stalini portreedega morfitud autoportreedes ja narmastega punalipus kirjaga „Stallinnism”, töötab kunstnik talle ammu tuntud plakatimeediumis, tekitades efektseid kokkupõrkeid meid globaalses meedias ja internetis ümbritseva semiosfääri vabade radikaalidena käsitletavate irdsete tähistajate vahel. Osutus saatetekstis, mille kohaselt „näitusel osalevatel teostel on publikut trolliv mõju” on kahtlemata õigustatud. Samasugusel kollaažiefektil põhineb, kuigi palju räigem, on ajakiri Hard Mag, mida kunstnik vahelduva eduga juba peaaegu kümme aastat „hirmuvastase ajakirjana” välja annab ja mida saab galeriis sirvida ja ka kaasa osta saab.
Installatsiooni, kahes kihis ühtse tapeedina eksponeeritud kakskümmend plakatit, mida võib hakata „lahti lugema” ükskõik millisest vaataja esmatähelepanu tõmbavast punktist, robustne esteetiline kood on laenatud Londoni flaieritelt ning ka sisulise kandvuse ideoloogiline valeteadvus visuaalia teadlikust väärkasutamisest ja väänutamisest. Näituse saatetekstis on Mitchelli inspiratsiooniallikana mainitud anonüümse autorkonna koostatud postajastu radikalismi manifesteerivat teksti „Saabuv vastuhakk”. Tekstis kuulutatakse: „Poliitilise representatsiooni sfäär on jõudnud oma lõpuni. Vasakpoolsetest parempoolseteni on tühine samm, mis sõltub valitseja- või lunastajapoosist vastavalt sellele, kuidas müügimehed kohandavad oma diskursuse viimaste uuringute järgi.”
Internetiajastu propaganda- ja reklaamikeelest sundimatult laenates on kunstnik komponeerinud vastandlike pildiliste ja tekstiliste koodide kokkupõrkeid. Ta on saavutanud plakatiinstallatsioonis omamoodi saturatsiooni punkti, kust edasi on vaatajail võimatu tema töid üheselt tõlgendada ja kus erinevate plakatite teksti- ja pildifragmendid kipuvad ühtseks alateadvusele rõhuvaks massiks sulama. Tema lõputu loosung „tarbijad tootmas tarbimist taastootmas tarbijaid tootmas tarbimist … jne” („consumers producing production reproducing consumers producing production… etc”) kõlab keskklassi teadvust domineeriva kõikjale ulatuva ideoloogilise mantrana.
Mõned neist plakatitest sarnanevad otseselt konkreetsetelt eksisteerinud reklaamikampaaniatega: nii viitab plakat kirjaga „massiline eraldatus, lahe on olla rumal” („Mass Detachment It’s Cool to be Dumb”) paari aasta tagusele Dieseli rõivabrändi reklaamile. Samuti võime suhteliselt kergesti ära tunda viite modernistlikele (Hitchcocki?) filmiplakatitele graafilises töös, mis kuulutab: „Murdvargus on parim teraapia. Näe. Varasta. Ja müü. Kunstidiilerid on kapitalistlik pask” („Burglary is the best Therapy. See it. Steal it. Sell it. Art Dealers are Capitalist Scum”). Popkultuurilised tähistajad (plakat Supermario ja kirjaga „Ma tapan su ära ja abiellun su naisega”  ehk siis „I am going to kill you and marry your wife”) vahelduvad pilatud nimedega teadusnimedega („Richard Dawkins, sa oled munn” / „Richard Dawkins, You’re a Dick”), unustatud kaadritega B-kategooria filmidest (plakat kokaiini tarbiva tibiga ja kirjaga „Noorte kunstnike karjääri kõrgpunktid”  ehk „Young Artist Career Highs”) ja ümbertöödeldud kunstiajaloo ikooniliste piltidega töötlustega kunstiajaloost (Roche’i ravimifirma logoga plakat Jackson Pollockist, kes tilgutab lõuendile Roche’i logo).
Oluline on seejuures, et kunstnik on käsitlenud igasugust signaali, tähistajat demokraatlikult justkui interneti otsingumootor, võrdsustades sageli vastandlikena ja väljakutsuvatena mõjuvaid avalikust ja isiklikust inforuumist laenatud teksti- ja pildifragmente, tuues ühel plakatil näiteks mängu ka näituse korraldaja Aliina Astrova ja oma kunstnikest sõbrad.
Huvitav, segadust tekitav ja ka problemaatiline on seejuures see, et Mitchell kasutab sama koodi, mida ta kritiseerib, jättes vaataja korraks kahtlevasse positsiooni igasuguse moodsa visuaalia suhtes.