Püsti, kunstnik tuleb!

Madis Mikkor

Lokaalse tähtsusega plahvatus paiskas Tartu ja Eesti kunstiareenile pesakonna isikupäraseid autoreid. Tartu ülikooli magistriüliõpilaste satelliitprojekt „Lõpupidu” Tartu kunstimuuseumis 4. – 8. VI.

Share this...

Facebook

Twitter

Nii võiks kõlada kiretu sekretärihääl kümnetes Eesti galeriides, kus maikuu lõpus ja juuni alguses kunstirahvas kohtupidamist mängib ja karmipilgulised komisjonid hindavad tudengite lõputöid.
Initsiatsioonile on alati ja kõikjal loodud pisut hirmutav aura, kuigi traditsioonidest teadlikud asjaosalised peavad pigem austusest värisevat hääletooni harjutama kui oma töid kokkuleppelistele hindamiskriteeriumidele kohaseks kõpitsema. Nõnda hindavadki kunstnikud kunstnikke ja kui kogenud vaatlejad mõnda sellist juhtumit ka mäletavad, siis minule küll ei meenu, et ükski usinalt kunstipõldu kündnud noor loovisik oleks kunstniku ametitunnistusest ilma jäänud kehva kaitsmise või publiku hävitava retseptsiooni tõttu.
Seepärast julgengi siin kirjutada päris lõputööde kevadise pillerkaari hulka sobitatud näitusest „Lõpupidu”, mis oli Tartu kunstimuuseumi viltuse maja esimesel korrusel publikule vaatamiseks väljas ei rohkem ega vähem kui neli nappi päeva. Osalesid avamise ajal veel Tartu ülikooli maaliosakonna magistrandid, kuid nüüd juba küpsed magistrid Edgar Tedresaar, Olivia Parmasto ning Ahto Eller, nende kursusekaaslane Marie Kõljalg, Joonas Vangonen ning noorusliku pundi talitsemiseks ühe õppevideoga ka professor Elken ise. Satelliitprojektina välja kuulutatud aktsioon ongi nagu kosmosejaama Akadeemia väike tundlike katsesarvedega varustatud kaaslane, mille missioon on kokkusurutult ja piiratud vahenditega näidata teed pärast seda, kui pidevalt värske varustuse taganud süstikrakett on atmosfääris ära põlenud.
Vihjamisi annab sellele võib-olla kõhedust tekitavalegi teele asuvatele noortele kunstnikele matsu selga Jaan Elken oma rohkem kui kümne aasta taguse tegevuskunstivideoga „Järjekordne tellis seina” („Another Brick in the Wall”) – äkki oli ka Olivial, Ahtol, Edgaril ja teistel siis teismelistena tahtmine haarata must aerosoolipudel ja tundmatud vanakunstnikud oma teadvusruumist blokeerida? Kes teab, kas ehk sooviksid nad nüüd aga juba pigem, et värskele kõrgele akadeemilisele tunnustusele lisanduks ost soliidse kunstiinstitutsiooni kogusse?
Selle perspektiiviga kaasnevat tunnet võimaldas osalenutel kogeda kuraator Marika Agu, kes juhatas huvilised teispoolsusse – müstiliste kastide ja tolmuste figuuride vallas pööningukambrisse, kus Tamara Ditmani omal ajal hästi tuntud skulptuur „Külaline” rääkis oma loometee alguses kunstnikele ajalikkusest, unustusest ja ämblikuvõrkudest.
Lugematu arv korruseid allpool ei vaibunud aga muusika, elu pulbitses ning muutis tantsupõrandaks ka Olivia Parmasto saali keskpõrandale ehitatud enklaavi, kus nii lõpetatud kui lõpetamata tööd ootasid morbiidses rahus looja naasmist.
Selle kõrval seisiski gooti portaalina Ahto Elleri puitparketikilpidest massiiv-ažuurne väravakaar, kaunistatud Tartule kohaselt ohtra saelõikega ning värvikihtidega, mis voolasid üksteisest üle nagu grafiti kesklinna seintel. Elleri taotletud „intensiivne intervisuaalne kogemus” võis vaatajas küll tekitada harduse pühapaiga võlvidele lähenemisest, kuid ka ahvatleda profaansusele, sest pind, mis olnud nelikümmend kaks päeva kunstile võõraste hõimude kingataldade lihvida, kannab alandusesõnumit, tempel aga seisab kusagil mujal.1
Sama küsimust pühadusest ja selle piiride kompamisest käsitles ka videona esitatud performance „Manifest aususele” Tartu ülikooli muuseumi näituselt „Pea asi” selle aasta aprillis. Joonas Vangoneni riietumisriitus väljapeetud ülemteenrite Ahto Elleri ja Marie Kõljala abiga oli ilus ja elegantne ning kui arvesse võtta, millise hoone müüride sisse on ülikooli muuseum ehitatud, siis jätkas performance Raul Rajangu Viljandis käivitatud diskussiooni alastusest, mis on ainus õige esinemisvorm kõrgema võimu palge ees.
Edgar Tedresaar tuli välja näitustelt „Tiiu Lind 1 ja 2” tuntud autoritehnikas töödega, mis on võrdselt nauditavad ja imekspandavad oma dünaamilisuses nii seeria kui üksiktaiesena. Need lõigutud ja traageldatud lõuendid oma avade ja pungadega on nagu Deleuze’i ja Guattari ihaldavad masinad, mis paaritavad omavahel voolusid ja fragmenteerunud osaobjekte.2 Nad kehastavad rind-suu-ühendust, rippudes koos, kuid ka kellegi käe läbi lahutatuna, ükskõik kas neljaks päevaks või igaveseks. Edgar Tedresaare maalid on risoom, mille elemendid moodustavad platoo just sel hetkel, kui vaataja neile pilgu heidab. Nii oli Tartuski väljas töid varasematelt näitustelt – neid on andnud kombineerida ja uuteks süsteemideks ühendada. Ja hoolimata sellest, et vaatajale võivad Tedresaare voolavad vormid nii varasematelt töödelt kui kõnealusel näitusel paista looduslikud, on autor kirjutanud oma kodulehel ka ise, et käsitleb maale kui masinaid, keda ta looma asub.3
Marie Kõljala töödest koorus löök löögi haaval välja näitusele koolist antud dekonstruktivistlik lähteülesanne. Sõna otseses mõttes aluspõhjalt välja lõigatud pintslitõmbed meenutasid daktüloskoopilist uurimistööd, kus aasad, kaared ja kolmnurgad asetusid tagasi uutele kohtadele nagu Frankensteini monstrumi kehaosad. Lõdvalt rippuvad elutud kestad, millest vajalikud organid eemaldatud, katsid justkui sinna alla kasvama hakanud uut õrna nahka, olles ühtaegu sellele ajutiseks kaitseks kui ka ähvardav ohumärk tulevikust, kui sinu sõrmejälgi parasjagu kellelgi teisel vaja võib minna.
Ainet leebeks spekulatsiooniks pakkus ka ülalkirjeldatud neljapäevane ekspositsiooniperiood (tegelikult oli välja kuulutatud küll viis päeva, kuid riiklik nelipühapäev lõikas lõpupeole järgneva pühapäeva nii mõnelegi religioonikaugemale asjaosalisele endale sürpriisina ära).
Galeristi perspektiivist on selline pop-up-näitus kahe otsaga asi. Vastutuleku tasuks on lootustandvate uustulnukate esmaeksponeerimise au, ühtlasi jätkub institutsionaalse traditsiooni murendamine, mille tulemuseks on sama maja „Kas me sellist muuseumi tahtsimegi?” projekti käigus uksepiitadele jäetud „sildikestelt” tuttav „ehk mahutad mind ka veel kusagile tänavu ära” taotluste tulv muuseumidirektori postkastis. Muidugi pole välistatud ka juhuslik kokkusattumus, et enne järgmise kogumajanäituse ülespanemise algust oli esindussaal tõesti parasjagu vaba. Sellisele logistika ja laondusärist tuntud just-in-time printsiibi rakendamisele galeriimaailmas tuleb ainult au anda.
Et „Lõpupidu” oma nime vääriks, korraldati näituse viimaseks osutunud eelviimasel päeval ka tõeline lõpupidu, kus autorid ja austajad said Villem Variku ja Robert Kähri plaadikeerutamise ajel end kunstiga üheks tantsida. Näituse platvormiks, kui seda otsida, oligi tantsulava. Olulisem kui püüd lahata iga üksiku taiese sobivust sellesse aega ja ruumi on näha tolles välkprojektis seda, mis plakatil kutsuvalt kirjas – lõpupidu. Ja olgugi et kunstimuuseumi pärani uks ei suutnud rahvast tulvil raekoja platsilt sellesuvise pillimürtsumise lainetest nimetamisväärset publikusaaki tõmmata, toimus majas sellegipoolest lokaalse tähtsusega plahvatus, mis paiskas Tartu ja Eesti kunstiareenile jälle pesakonna isikupäraseid autoreid. Nii tarkasid, nii akadeemilisi, kuid ühtaegu siiraid ja lolle, nagu oma kaitsmisel tsiteeris Ahto Eller:

Tark kõnnib oma koeraga.
Ta teab peaaegu kõik:
isegi seda, et ülehomme lüüakse ta lolliks.
Sellest teadmisest on ta juba praegu
peaaegu loll.4

Ilm 11 : 2, http://www.piibel.net/sisukord.html#q=Ilm%2011.

2 Gilles Deleuze, Felix Guattari, Kafka. Vagabund, 1998.

Edgar Tedresaare blogi, http://edgartedresaar.wordpress.com/2010/06/08/diplomitoo/.

4 Andres Ehin, Täiskuukeskpäev. Eesti Raamat, 1990.