Armastus ja väike inimene
Stacey Kooseli kuraatorinäitus „Homunkuluse kollektsioon” Hobusepeas kuni 1. IX. Kunstnikud Carla Castiajo, Hekla Dögg Jónsdóttir, Laura Kuusk, Camille Laurelli, Carlos Lazarich, Sten Saarits ja Michael Sell.
Stacey Kooseli kuraatorinäituse „Homunkuluse kollektsioon” teema on „väike inimene”, keda alkeemikud keskajal laboratooriumi katseklaasis kasvatada püüdsid ja kelle loomine, võiks ehk öelda, on XXI sajandi mikrobioloogias tõelisuseks saanud. Paracelsus olevat selle mõtte esimesena välja öelnud – mõtte, mille teostumine tundus veel inimpõlv tagasi võimalik ainult ime läbi. Kuraatoriteksti läbib peamiselt kaks keskset mõtet selles väga avaras teemas: tegemist on väikese inimesega ja seda väiksust võib mõista eri viisil ning (saksa režissööri Otto Riperti käsitluses) selline kunstlikult loodud olevus ei ole võimeline armastama.
Kuraatorinäitusi iseloomustab tihtipeale teoste ebaühtlane tase. Kõik ei evi võrdset väljendusjõudu, mille tulemusel hakkab näitusel ringi liikujale toimima omapärane tegur: üks või paar teost domineerib, allutades teised endale otsekui täht, mille orbiidil tiirlevad planeedid. Selline mõju on tuntav nii visuaalses kui sisulises plaanis. Kui homunkuluse näituse vaatamist alustada n-ö „lõpupoolelt” ehk keldrisaalist, siis toimib alumise korruse raskuspunktina Camille Laurelli „Mäss”. Väikestest ekspressiivsetest, vabalt modelleeritud savikujukestest kompositsioon särnib tänases maailmas ja tõmbab endasse vaataja, kes kujutleb end üheks neist väikestest inimestest, kelle õigused on reaalelus alati ebaselgelt määratletud ja kes neid välja selgitada püüdes mitmesuguseid riske võtavad. Teatud distantsilt (kaamera tagant?) vaadatuna paistavad kõik „inimesed tänavalt” ühesugusena just nagu installatsiooniski, aga jõuliselt žestikuleerides hakkavad nad isikupära omandama, väljendades midagi, püüdes ennast kuuldavaks teha. Lev Tolstoi on „Anna Kareninas” öelnud, et kõik inimesed on õnnelikud ühtemoodi, aga õnnetuses nad erinevad. Seda võiks parafraseerida nõnda, et õnnetuses jõutakse individuaalsuseni, mässajad on aga ju kõik millegagi rahulolematud – kas siin just õnnetusega päris võrdusmärki saab panna, aga ehk mingil määral siiski … Tegelikult käitub, väljendub, žestikuleerib igaüks piirsituatsioonis kuidagi ootamatult, prognoosimatult, omamoodi, ja mässamine on kahtlemata üks piirsituatsioonidest.
Ülemisel korrusel loob enese ümber võimsa mõjuvälja Hekla Dögg Jónsdóttiri „Sinu süda”, justkui kunstlikult loodud süda, mis näitab muusika-aparaatide koostisosakeste (külmkatood) omaette elu. Tekib mõte, et viimaseid on ehk isegi vale läikiva disainitud kestaga varjata – nii intrigeerivalt mõjuvad need siin. Torukestes pulseerivat punast vedelikku täiendab muusika, mida see omapärane objekt endast välja hingab, lummates vaatemänguga, mille tenedust on raske seletada. Ka siis, kui kunstnik ei oleks seda südameks nimetanud ja armastuslaule maininud, lummaks see ikkagi. Mõned kunstiteosed teevad meid relvituks, ilma et me täpselt mõistaksime, kuidas. „Südame” ümber tiirlevad siis mõtteliselt teised teosed selles ruumis, nagu planeedid ümber päikese. Kuna selle põhitoon on elujaatav ja lüüriline, ootame alateadlikult teisteltki samalaadseid võnkeid. Carlos Lazarichi otsekui ämblikuvõrgust kootud „Keha” kõlab sellele vastu, juustekardinas on salapära ja graatsiat. Carla Castiajo „Viljakas põld viljakuse heaks” meenutab Kaljo Põllu „Maa-ema”. On sellest esteetilisem, kuid mitte vähem mõjuv ja köitev – meie seotus maaga, energia ammutamine sellest meenuvad otsekohe. Laura Kuuse konstrueeritud mängumaailmad postkaartidel on kahjuks eksponeeritud veidi ebaefektiivselt: oleksin neist äärepealt mööda kõndinud, kui heatahtlik saalivalvur poleks veenma hakanud „Te võite neid võtta!”. Michael Selli fotod on „Südamega” võrreldes väga erinevas, pigem keelavas võtmes – rulaga sõita ei tohi! eramaale astuda ei tohi! –, seetõttu ei pääse nende sõnum ja väikelinnaõhustiku karge kujund ehk piisavalt mõjule.
Ka Sten Saaritsa video- ja heliinstallatsioonid moodustaksid nagu hoopis omaette maailma, kui galeriiruum seda võimaldaks; nüüd tuleb neil teostel läbi ajada „Mässu” äärealadega ja sellest need väga palju ei võida. Huvitaval kombel oleme viimasel ajal peaaegu harjunud vaatama seda laadi näitusi pigem natuke metsikus miljöös nagu EKKMis, kus ohtlikult mõjuv ümbrus installatsioonidega aktiivselt dialoogi astub ning sellega palju juurde annab. Teostel on seal ka hästi palju ruumi ning liiga suur lähedus, millega need üksteist segama võiksid hakata, ei kujune probleemiks.
Kokkuvõttes olen Stacey Kooselile igatahes väga tänulik selliste huvitavate kunstnike nagu Jónsdóttir, Laurelli jt kohaletoomise ning intrigeeriva kuraatoriprojekti eest, mis ergutab arutlema ühelt poolt paljudel aktuaalsetel, aga teiselt poolt ka igavikulisematel teemadel.