Kunst on Eestis suur projektipõhiselt rahastatud omaalgatus

REET VARBLANE

Kultuuriministeeriumi kunstinõunik Soomre kommenteerib kunsti rahastamist.Eesti kunstiinstitutsioonidest on kultuuriministeeriumi muuseumide valdkonnast rahastatud kolm pärandiasutust: Eesti Kunstimuuseum ja Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum Tallinnas ning Tartu Kunstimuuseum, kunstivaldkonna eelarverealt saavad tegevustoetust SA Tallinna Kunstihoone fond ja SA Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, lisaks rahastatakse Veneetsia kunstibiennaali Eesti paviljoni korraldamist. Toetusprogrammist „Kunstigaleriid” saab toetust taotleda regulaarseks näitusetegevuseks, arendustegevuseks ning valdkonnaüleseks turundustegevuseks, taotlejad on institutsionaalsed galeriid (Eesti Kunstnike Liit, Tartu Kunstimaja), aga ka rohujuure-algatused (EKKM, Uue Kunsti Muuseum, Y galerii, MoKS jt). Galeriide programmist on sellel aastal suurima toetuse saanud EKLi neli galeriid (kokku 22 000 eurot), EKKM (20 000) ja KKEK (20 000), Valge Kuup MTÜ on saanud arendustoetust 13 000 eurot ja Tartu Kunstimaja (Tartu KL) 9000 eurot. Ülejäänud on väiksemad summad. Kultuuriministeeriumil on veel rahvusvaheliste projektide toetusprogramm „Eesti kultuur maailmas”. Ka kultuurkapital toetab institutsioonide projekte (Tallinna Kunstihoone saab sealt tegevustoetust), hasartmängumaksu nõukogu toetab eraldi noortele suunatud projekte ning festivale. Üle Eesti tekib aga pidevalt juurde uusi kunstikeskusi (mõned pole küll väga pikaealised), galeriisid, nii mõnedelgi neist on meie kunstiväljal oluline tähendus, mõnes mõttes on nende tegevus aktuaalsem kui traditsioonilistel institutsioonidel. Sirp palus kultuuriministeeriumi kunstinõunikul Maria-Kristiina Soomrel kommenteerida senist rahastusskeemi.

Kas senist rahastamisskeemi on vaja? Kui on, kuidas seda paindlikumaks muuta?
Maria-Kristiina Soomre: Kultuuri rahastamises laiemalt, ka kunstivaldkonna puhul, on viimastel aastatel olnud tendents erinevate rahastajate rollijaotuse poole. Kui vaadata üldsummasid, on kultuuriministeeriumil kujutava kunsti toetamisel Eestis täita küllalt väike roll, põhirõhk on siiski kultuurkapitalil. Lisandunud on loomeettevõtluse arendustoetused EASilt (76 000 eurot) valdkondlikule arenduskeskusele. Positiivse arenguna näen ka eratoetajate (nii ettevõtete kui eraisikute) järjest suuremat osalust kunstivaldkonna suuremates ja väiksemates projektides, teatud mõju avaldab valdkonnale ka kunstiteoste tellimise seaduse üha aktiivsem rakendamine.
Kohalikul tasandil, eriti pealinnas, võiks omavalitsuste toetav roll kohati küll suurem olla. Praegu tundub, et tihti oodatakse riigilt nii-öelda garantiimärgist: kui ministeerium kas või 1000eurose toetusega mõnda galeriid „väärtustab”, on järelikult ikka õige asi. Kuigi meie suur eesmärk on kunsti jõudmine kõigi vaatajateni ning kunstielu professionaalne korraldus ka keskustest kaugemal, ei jätku riigil jõudu kõiki olulisi ja vajalikke algatusi vastavalt nende vajadustele toetada. Seega on praegugi fakt, et valdkonnas on õhinapõhist ja tasuta tööd kriminaalselt palju. Süüdlaste otsimisega siin kaugele ei jõua, aga ka hea lahenduse leidmine ei ole lihtne, sest valdkonna arendamisel peavad olema selged vastutusvaldkonnad ja prioriteedid. Need, ma kinnitan, on kultuuriministeeriumis selgelt sisu-, mitte vormipõhised. Väidan, et tean täpselt, kuhu riigi raha kunstivaldkonnas läheb, ja räägiksin sellest hea meelega ka palju pikemalt, kui leheruumi arvestades on mõistlik.
Kokkuvõtlikult on viimaste aastate suuremad muutused kultuuriministeeriumi rahastamispõhimõtetes seotud sellega, et kultuurkapitalilt võeti 2012. aastal täielikult üle Veneetsia kunstibiennaali Eesti paviljoni rahastamine (126 000 eurot kahe aasta peale) ning sellega seoses kadus senine eraldi programm „Kunstiüritused ja -projektid”. Programmi „Kunstigaleriid” maht on märgatavalt kasvanud (2014. aastal oli see 140 000 eurot), kuid kasvanud on ka taotlejate arv ja vajadused ning vastavalt valdkonna arengule on pisut laienenud ka toetuspõhimõtted (näiteks tugiteenuste nagu tehnikute, pedagoogika, kirjastamise jm tähtsustamine). Programmist toetuste eraldamiseks teeb taotluste põhjal ettepanekud komisjon, mille koosseis igal aastal pisut vahetub. Tegemist on valdkonna professionaalidega, kes ise ei ole taotlejatega seotud. Võin kinnitada, et nendel koosolekutel „institutsionaalset rutiini” ei tunnistata, toetused eraldatakse taotluste põhiselt õiglases konkurentsis. Arutelud on põhjalikud, alusel murekoht ongi –
nagu ikka – vahendite ja vajaduste lõhe ning tihti tuleb teha karme otsuseid: kas toetada iga asjalikumat tegijat piskuga või teha selge ja julm sisuline valik. Sellise mahuga programmi või kogu ministeeriumipoolse kunstirahastuse „paindlikumaks” muutmine ei aitaks valdkonna arengule kaasa. Pigem vastupidi, arvestades, et – kui jätta kõrvale mäluasutused – riigi osalusega asutusi valdkonnas ei tegutsegi, pigem on kunst Eestis üks suur projektipõhiselt rahastatud omaalgatus. Olulise tegevuse ja pikaajaliste projektide rahastamine ja selle rahastuse stabiilsus peaks praegusega võrreldes kasvama. Nagu, kui vaadata kulka poole, ka kunstnikele suunatud stipendiumide ja mobiilsustoetuste süsteem.
Valdkonna eripära on suuresti ju see, et erinevalt näiteks etenduskunstidest või muusikast on siin palju suurem nii-öelda individuaalsete institutsioonide, lihtsalt öeldes üksikisikute roll ja osakaal. Kui näitleja enamasti teatrit päris üksi ei tee, siis kunstnikud just nimelt tihti teevad kõik ise ja maksavad veel pealegi (kuigi – alates tänavusest on ühe olulise sisulise muudatusena kunstigaleriide ministeeriumipoolse toetamise tingimuseks see, et kunstnikult näituse korraldamise eest renti ei võeta).
Kujutava kunsti valdkonnas ei ole rahastamisest rääkides vähetähtsad ka loovisikute ja loomeliitude seaduse raames loomeliitude kaudu jaotatavad stipendiumid, mille eesmärk on (lisaks nii-öelda ellujäämistoetustele) loovisikute loometegevuse ja enesetäienduse toetamine. Tõdedes, kui suur on nende stipendiumide kasutamisel tegeliku näituste produktsiooni osakaal, tuleb ka seda vaadata olulise rahastusallikana, mille rolli valdkonna toimimises täna alahinnata ei saa.
Rahastamissüsteemi parandamisele on selge suund võetud, eelarvevõimalused on aga sellised, nagu need just parasjagu on. Võib aimata, et eelarve lähiajal märgatavalt ei kasva, seepärast pean plaani laiemaks valdkondlikuks ümarlauaks, kus peale iga institutsiooni ja algatuse oma vajaduste vaadataks koos ka suuremat pilti ning seda, kuidas jõuda valdkonna püsimajäämiseks oluliste eesmärkideni. Räägin valdkonnasisesest koostööst nagu rikkis kellakägu, aga muud imerohtu ma selleks välja pakkuda ei oska.