80 protsenti

Kadi Estland

Minister Lähedus tundis esimest korda pärast valimisi hirmu, tõelist hirmu, hirmu, mis keerles sisikonnas ja kõrvetas kurku. Enne kui ta sai mahti mõelda, virutati talle vastu suud ja ta kukkus, et olend, kes talle peale kukkus, saaks ta tümaks tampida. Minister ahmis õhku. „Kunstitudengid tervitavad sind. Hommikul kohtud trammijuhtidega. Teeme väikese uinaku. Sa võid minuga madratsit jagada. Mina olen sinu Õpetaja. Kui sa mind ära ei tunne, siis mina tean väga hästi, kes sina oled.” Uks paugatas tema selja taga. Võti ragises lukuaugus. Osa revolutsioonilisest proletariaadist, peamiselt naised, on kogunenud Okasroosikese lossi. Koridorid on saginat täis. Ruum haiseb higi, kuse, menstruaalvere järele. Paari-kolmekümne naise läppunud hingeõhk, kuum ja külm, taas kuum ja külm. Pimedikku valgustas üksainus videoprojektsioon, mis tungis põletavalt nende hinge kõige sügavamatesse soppidesse, pimedatesse kambritesse. „Nii!!! Kes tuleb kinno? Ma tahan veel kord vaadata seda klassikalist narratiivi: naiskunstnik on meeskunstniku assistent ja nad reisivad koos mööda maailma kunstifestivali ja teevad alati ühte ja sedasama, naine võtab riidest lahti, ronib katusele ja viskab mehele pähe telliskivi; naine võtab riidest lahti, ronib katusele ja viskab telliskivi mehele pähe; naine võtab riidest lahti, ronib katusele ja viskab meest kiviga.”

Naiste seas on kunstnikke, õpetajaid ja koolitüdrukuid, kasutatud naisi, orje, üksikud mehed, anarhiste, kapitaliste, isamaa armastajaid, loomaarmastajaid, hipsterid, keskkonnaaktiviste, lesbid, geid, isegi politseinikke, müüjaid.

Nad ääristasid seinu ja lebasid külmale räpasele põrandale asetatud madratsitel, magasid, luuletasid, laulsid, mõned lamasid koguni üksteise kaisus.

„Nii, daamid, nüüdsest hakkame tööle. Me ei oota, kuni võim meile sülle langeb. Me võtame ise võimu ja lööme vaenlased põrmuks. Te peate alati koostööks valmis olema. Nüüdsest korraldage oma elu sellele vastavalt.”

Hello Killu, milline Ebakõla, Surnud kassid tõstavad kisa ja see on võimas. Nad tabasid selga, rindu, kõhtu, ükskõik kuhupoole ta ei vaadanud. Nad karjusid valust ja veri jooksis mööda nägu nagu silmadesse. Kui nad trummipulki tagusid, taipas Lähedus, et piinajad tunnevad peksmisest raevukat lõbu. Tegemist on väga ebameeldiva, ent vajaliku ja koguni tervendava raviprotseduuriga, mis peagi lõpeb, kuid sellest polnud kauaks abi. Nad seisid kõr- jalutuskäik galeriides vuti, nii erinevad naised, kuid nende silmad olid sarnased: verd täis valgunud, kollased ja metsikud nagu huntidel auto esitulede valgel.

Kui ta ärkas, ei suutnud ta liigutada. Ta ei teinud päeval ja ööl vahet.

Enda ümber kerkivat kuumust ja räppa neooni tajudes piidles minister Lähedus poolpimedas naisekehade puntraid: üks oli poolalasti, paljaste kortsus rindade ja pikkade nibudega nagu pudelikorgid.Ta taipas, et on aeg astuda järgmine samm. „Ma tahan üles tunnistada,” ütles Lähedus nii valjusti, nagu suutis. „Kõik. Ma palun. Jätke järele!”

„Minu asi ei ole läheneda tunnetekunstiga, vaid mõistusega, mina olen hoolitsenud, et meie meeste vaimne rikkus ei lendaks tuulde ja et seda jagataks väljavalitutele ühiskonnast. Ma olen teinud seda hävitustööd järjekindlat, et naised oleksid tasa. Teie müüte kesta, aga mina müün sisu, mind ei köida kestaga tegelemine ja olen öelnud alati selle välja. Praegu suurim probleem on selles, et peaminister on väsinud, ta peab oma tõde kuulutama, aga see väsitab ja ei tähenda, et see tõde vale on. Mul on ema tasa, õde tasa ja nemad tulevad toime paremini kui 80 protsenti naisi, kes on veel tasem. Ja on veel palju üksikuid, üksikemasid näiteks, nemad on veel tasem. Me oleksime võinud teie tiibu rohkem kärpida, me kulutame teie peale kohutavalt palju, hea et me seda lossi siin kinni pole pannud, te pole tänaval, kus on palju raha, väga palju verd. Ma hoiatan ette, et teil pole mugavaid valikuid: ei tohi sünnitada eesmärgiga mitte seotud pingeid ega kahjusid.”

Minister Lähedus lükkas juuksed laubalt. Tema südames oli haav, mis oli ikka veel paistes, sügavsinist, sinepikollast ja moonpunast tooni vikerkaarega ümbritsetud.

„Tule ligi,” ütles luuletajanna vaikselt, tõusis ja juhatas Läheduse ümber laua seina ääres seisva sohva juurde ja pani ta enda kõrvale istuma, tõmbas endale tooli lähemale ja surus mehe jalad omade vahele. „Meie sees on tühjus. Me kõigume alati meeleheite ja sisemise tühjuse vahel. Ma hoian teid sekeldustest eemal. Lihtsalt järgige mu püha armastuse teed. Patt on loodud selleks, et me võiksime kahetseda ning kahetsus teeb hingele rõõmu ja annab kehale jõudu, saate aru?

Patuta pole elu, sest kui pole kahetsust, pole rõõmu. Kuidas sa mind vaatad?”

„Hardusega, ema. Ma olen patustanud. Armastuseta ma suren.”

Siin Impeeriumi kloaagis tundis ta ennast esimest korda elusana.

Kui uks avati, ta pani kaela uue valgekrae, selga jope ja läks trepist alla. Ajalugu muudab maailma niisama kindlalt nagu päike tõuseb.

Kirjutis on plagiaat.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht