Abstraktsioon kui selgus

Mari Laanemetsa kuraatorinäitusel püstitatakse abstraktsete kunstiteostega küsimusi posthumanistliku aja olemusest, Lola Liivati näitusel kannab abstraktne vorm abstraktset tähendust.

REBEKA PÕLDSAM

„Lola. Liivat. Vaimu vastupanu“ Tartu kunstimuuseumis kuni 6. I 2019. Kuraator Hanna-Liis Kont, kunstnikud Lola Liivat koos Liisi Eelmaa, Merike Estna, Liis Kogeri, Laura Põllu ja Mart Vainrega.

Näitus „Abstraktsioon kui avatud eksperiment“ Tallinna Kunstihoones kuni 4. XI. Kuraator Mari Laanemets, kunstnikud Sirje Runge, Zofia Kulik, Dóra Maurer, Falke Pisano koos Jüri Okase, Benoît Maire’i ja Przemysław Kwiekiga.

Abstraktse kunsti alguseks võib lugeda teosoofide Annie Besanti ja Charles Lead­beateri raamatus „Mõttevormid“ (1901) loodud intuitiivset süsteemi, mille järgi värvid ja vormid esindavad tundeid ja mõtteid. Esimesed abstraktsionistid olid inspireeritud teosoofiast, tuntumad neist on rootsi müstikust kunstnik Hilma af Klint, kes alustas abstraktsete piltide loomisega vaid pisut enne Vassili Kandinskyt, Kazimir Malevitšit ja Piet Mondriani. Abstraktseid kujundeid oli varemgi kasutatud, näiteks kõrgrenessansi kunstnik Fra Angelico maalis oma „Maarja kuulutuse“ ja teiste freskodele raamide asemel ümber eriliselt mõtestatud värvipinnad, mis maali sisu esiletulekut intensiivistavad. Abstraktse kunsti uurijad ongi täheldanud, et XX sajandi abstraktsionistid ammutasid ideid vanast kunstist.

Abstraktne kunst märgib omamoodi üleminekut juudi-kristlikust kultuurist esoteerilisse, budistlikku ja ateistlikku kultuuri. I maailmasõja eelses abstraktses kunstis oli maal meditatsiooni vahend ja tulemus, I maailmasõjaga tõusis Euroopas esile dadaism, kus kasutati kollaaži ja püüti väljendada tähendusetust, mis väljendaks sõjašoki karjuvat depressiivsust. II maailmasõja järel tundsid paljud kunstnikud, et vaid abstraktne pildikeel on piisavalt täpne väljendamaks lõpmatut leina ja lootuse otsimist, kui senine maailm oli täiesti kadunud. USAs sai abstraktne ekspressionism rahvusvahelise kultuuripoliitika esindajaks ning 1950ndatel tulid turule akrüülvärvid, mille käigus õlivärvidega tehtud aeglane abstraktne ekspressionism asendus kiiresti kuivava maalilisuse järgse ekspressionismiga, mis mõjus oma eellase kõrval pealiskaudsena ning kasvas kümnendi lõpuks ümber groteski kommenteerivaks USA popkunstiks.

Eelkirjeldatu on muidugi kunstiajaloo väga üldistatud, tinglik ja tehniline kulg. Abstraktne kunst on sajandi jooksul teinud veel pöördeid, jõudnud kõigisse kunstimeediumidesse, mis omakorda on paljunenud, sattunud repressiivsete poliitiliste režiimide põlu alla ja liberaalses maailmas kõrgeima kunsti positsioonile ning naasnud avangardsena, saanud taas retroks ja naasnud kõikelubavana. Kuigi abstraheerimine tähendab meta-/füüsilise esiletoomist ja tugevat üldistamist, ei saa öelda, et kogu abstraktne kunst väljendab mõtteselgust. Samamoodi ei tasu abstraktse kunstina käsitleda iga dekoratiivset värvikompositsiooni, millel puudub kunstiline üldistusjõud, kuigi mingisugune tähendus ja tunne on kahtlemata kõigel oleval.

Viimastel aastatel on Kumus tehtud mitu abstraktsionistide retrospektiivi. Möödunud aastal kureerisin ise Anu Põdra näitust. Põder oli üks XX sajandi II poole põnevamaid abstraktse vormiga töötavaid eesti skulptoreid, kelle loomingut aitas praegusest perspektiivist kõige paremini avada väike grupp XX ja XXI sajandi kunstnikke, kes tegelevad ühel või teisel viisil Põdrale omaste probleemidega. Näituse ülesehitusel võtsin snitti Merike Estna 2014. aasta Kumu paaris isiku- ja grupinäitusest „Sinine laguun“ ja „Mina kui maal“. 2014. aastal näidati Kumu suures saalis Raul Meele, 2017. aastal Jüri Okase ning tänavu Leonhard Lapini ülevaatlikku isikunäitust. 1970ndate grand old man’ide näitused pakkusid vapustavalt suuremahulist ülevaadet nende kunstnike loomingust, kuid seal ei kasutatud võrdleva kunstiajaloo ja -teooria võimalusi avada uusi vaatenurki ka vaid mõnekümne aasta vanustele teostele. 2012. aastal Kumu väiksemasse saali kontsentreeritud Tõnis Vindi ülevaatenäitus lubas aga sügavamat süvenemist kunstniku loominguliste probleemide olemusse ning avas hästi tema mõju eesti kunstile, mida megalomaaniale lähenevad mahukad isikunäitused vaatajale tingimata ei võimaldanud.

Praegu on avatud kaks abstraktset kunsti mõtestavat näitust: Mari Laanemetsa kureeritud Sirje Runge varasemat loomingut avav näitus „Abstraktsioon kui avatud eksperiment“ Tallinna Kunstihoones ning Hanna-Liis Kondi kureeritud Lola Liivati loomingu näitus „Vaimu vastupanu“ Tartu kunstimuuseumis. Need kaks näitust erinevad teineteisest täielikult nii ülesehituselt kui ka probleemipüstitustelt. Isegi kui see kohe silma ei paista, on näituste kunstiajalooline taustsüsteem kujunenud üpris sarnaseks. Siinjuures pole põhjust jätta märkamata, et naiskunstnike näitustele antakse Eestis palju vähem ruumi, ja Tallinna Kunstihoone näituse puhul ka palju vähem aega, kui meesklassikute näitustele. Tartu kunstimuuseum muidugi ongi väike ja nende näitusepoliitika teha rohkem naiskunstnike näitusi väärib kestvaid ovatsioone.

Lola Liivati mäss

Lola Liivat on Eesti XX sajandi kunstiajaloos ilmselt üks kõige tuntum abstraktse maali looja, keda muu hulgas tuntakse kui Nõukogude tsensuuri ohvrit. Liivat alustas nagu kõik abstraktsionistid realistlike piltidega, kuid jäi truuks abstraktsusele, kus figuur peaaegu puudub või ilmub vaid esemetena kollaažidel ja assamblaažidel. Muuseumi esimesel korrusel eksponeeritud teosed näitavadki Liivati teekonda, kus figuurid vormikatsetuste käigus järjest hajuvad, viiteid lääne kunsti eeskujudele ning lõpuks jõuab kunstnik oma käekirjani. Eriliste pärlitena mõjuvad just koridori paigutatud värvikatsetused, mis vahelduvad veel poolfiguraalsete piltidega, hilisemad suures saalis eksponeeritud assamblaažid ei kipu hoolimata pealkirjadest siiski avanema. Mõni teos mõjub liialt dekoratiivsena, sest värvilahendused küll toimivad, aga sellest laiem küsimusepüstitus jääb selgusetuks. Kas võib öelda, et poliitiline režiim, millele kunstnik vastandus, ei ole enam esteetiliselt äratuntav ega tähenda enam midagi? Vahest on see hea märk, et Liivati 1960ndate kollaažid mõjuvad praegu võõrikult tummadena?

Näituse teisel korrusel on eksponeeritud Liivati hilisemad teosed, millest paljusid on ta näidanud oma viimase kümnendi isamaalistel näitustel. Nii palju kui ma Lola Liivatiga olen vestelnud, julgen öelda, et ta on üks oma põlvkonnale kõige iseloomulikumalt patriootiline kunstnik, keda kohanud olen. Talle on olulised kõik patriotismisümbolid ning teda kõnetavad kõik nende esteetiliselt väljendatud sõnumid, täpselt samamoodi nagu Jaan Tootseni filmis „Vello Salo. Igapäevaelu müstika“ (2018) Roman Toi üha nutab „Laulu Põhjamaast“ saatel. Minu kurvastuseks jäi ka see esteetiline ja poliitiline universum näitusel sisuliselt avamata. Kuigi kahtlemata oleks see olnud igale kuraatorile üpris keeruline kübaratrikk. Näituse lõppu on pandud klassikuga resoneerima mõned noored abstraktsionistid, kelle töödest pakub kõige rohkem pinget Merike Estna 2014. aasta mustriraamat. Estna mustreid saab kindaga katsuda ja neid värvide voolamisi läbi katsudes, üle kere tundes avaneb kogu abstraktse kunsti ajaloo probleemistik peaaegu täielikult. Selle kogemuse toel tekib võimalus mitmele Liivati teosele läheneda nii abstraktse nurga alt, et mõtted-tunded jäävadki artikuleerimata, sest repressiivsete režiimide, mida need teosed reflekteerivad, mõte ongi hoida õhus hämu.

Sirje Runge ja teised

Tallinna Kunstihoone Mari Laanemetsa kureeritud inimest ja ruumi käsitlevat abstraktset kunsti mõtestav näitus tekitab vähemalt minus rõõmsat kihelust. Sirje Runge 1970ndate joonistused ja maalid kannavad endas tõsist soovi näha maailma teistmoodi. Nende piltide vaatamine nõuab esmalt hetke teadlikku fookustamist, et aru saada nende pöörasusest, et lasta need elektrilöögid ja valgusloogikad kehast läbi. Piltidesse süvenedes võib kohata kunstniku näol nii unistajat kui töökat visionääri, kes otsib mitte lihtsalt ilu, vaid süsteemseid lahendusi, kuidas ruumikujunduse ja esteetika abil muuta inimest, tema eluviisi ja seeläbi olemust. Sirje Runge kosmose ja metafüüsikamõjulised mängud värvide ja vormidega kannavad põrutavat julgust ja otsingulisust tõepoolest ilusates lahendustes, isegi kui mõnes vaatajas võivad krobelised pinnad või teinekord nimme mitte nii sirged jooned puhaste vormide all ebakindlust tekitada.

Üheks näitusekomplekti võtmeteoseks on aga Dóra Maureri video „Proportsioonid“ (1976), kus kunstnik mõõdab ruumi oma keha abil ning suudab seda inimmõõdulisuse otsingut vaatajale ka hästi edasi anda. Musti jooni tõmmates ja nende vahel mõõte võttes annab video näitusele nagu metronoom mõnusa rütmi, mille järgi hakkavad liikuma Sirje Runge joonistused, maalid ja kollektiivne happening, Falke Pisano objektid laudadel ja video, Zofia Kuliku teatraalsed ja performatiivsed teosed maastike ja inimestega ja Dóra Maureri enda teised video- ja fotosarjad vormidest, ja suurejooneline värvikompositsioonide mäng „Asendused“ („Displacements“, 1970ndad).

Kuigi valdav osa näitusel eksponeeritud teostest jääb 1970ndatesse (välja arvatud Pisano omad, kes siis alles sündis), pole tegemist ajaloo- ega ühenduses olnud koolkonna näitusega, vaid näitusega, mida võiks lugeda kõige värskema teoreetilise abivahendi, posthumanismi abil. Posthumanism koondab endasse 1970ndate ja 1980ndate filosoofilise buumi kontseptsioonid ja nende kriitikad, kus vastandamise asemel võetakse analüüsida mitmesus ehk kõige olemasoleva vastastikuse sõltuvuse ahelad, kus iga muutus toob kaasa järgmise ning eesmärk on leida viis, kuidas sõnastada, lahendada ja korraldada eetilisi probleeme pärast XIX sajandi lõpu nn jumala surma. Selle näituse kontseptuaalne raamistik tegeleb posthumanistlike küsimustega esteetiliste vahenditega. Kunstnikud eksperimenteerivad, luues filosoofilise põhjalikkuse ja sisukusega abstraktsioone, arhitektuurseid või ruumilisi keskkondi, kus oleks hea olla; millised vormid, värvid ja konstruktsioonid tekitavad turvatunnet, vabaduse aistinguid või rõõmsat tuju.

Pärast näitust mööda Sõle tänavat (kunagist Karl Marxi puiesteed) sõites, mida iga aastaga pisut pidulikumaks remonditakse, aga ikka jagub sinna lõputult kõledust, tulid veel kord meelde Runge diplomitööks tehtud säravates värvides Tallinna kesklinna kavandid. Runge kavandid andsid lubaduse, et linn saab olla mõnusam. See lubadus jätkus Sõle tänavani, kus äkitselt paistsid kõik kohad muudatusteks avatumad – ini­mesed on muidugi iseasi.