Ado Lill 18. VII 1932 – 21. XII 2018

Jõulude eel saabus Eesti Kunstnike Liitu kurb sõnum: lahkunud oli eesti abstraktse maalikunsti suur meister Ado Lill.

Erandliku kunstnikusaatusega Lill osales aktiivselt eesti kunstielus üle poole sajandi ning tõestas, et andekuse, sihikindla töö ja visadusega võib ka ilma akadeemilise kunstihariduseta tõusta maalikunsti tippude hulka. Ta oli Eestis üks järjekindlamaid abstraktse kunsti viljelejaid. Tähelepanuväärne ja erandlik meie kunstis on ka Lille 1980. aastate groteskne sügavtrükis graafika, mis ootab taasavastamist.

Ado Lill maalis veel kuni viimaste elukuudeni, kuigi mitte enam katusekorruse ateljees Süda tänav 2, vaid tervislikel põhjustel oma Mustamäe korteris. Ateljee oli juba mõnda aega tühi. Legendaarses Süda tänava salongis, kus arutati kunsti, näituste ja kunstnike ning selle kõrval kõige muu üle, joodi teed ja ingverinapsi, oli kõik vaikseks jäänud. Mustamäele jõudsid külalised haruharva.

Ado Lill sündis Räpinas, veetis lapsepõlve Valgas, õppis Tartu ülikoolis õigusteadust, astus NLKPsse ning töötas juristina miilitsas, kohtus, vanglas, ülemnõukogu presiidiumis ja kunstifondis. Hingelt oli ta aga (elu)kunstnik, kes loobus 1988. aastal juristitööst ja alustas vabakutselise kunstniku sõltumatut karjääri.

Lill õppis joonistamist ja maalimist iseseisvalt. Eesti Riiklikku Kunsti­instituuti teda vastu ei võetud. Oma õpetajaks pidas ta graafik Allex Kütti. Pärast lühikest figuratiivset perioodi 1960. aastate algul valis Lill maalikunstis abstraktsionismi tee. Diletandina oli tal esialgu väga raske leida võimalusi oma loomingut avalikult näidata. Kuigi ta alustas maalimist juba 1960. aastate algul, sai tema esimene isikunäitus teoks 1976. aastal. Esimene laiem tunnustus saabus aga alles 1985. aastal Tallinna kunsti­salongi isikunäitusega, millest kirjutas tunnustavalt Evi Pihlak. 1980. aastatel demonstreeriti Lille graafikat ka Nõukogude dissidentliku kunsti näitustel välismaal. Juba 1987. aastal pälvis Lill Baltimaade maali­triennaalil Vilniuses diplomi.

Lille maaliloomingu tunnuseks on rakordne värvikäsitlus ning hard edge’ist mõjutatuna sündinud rebitud kontuur. Kunstniku enda sõnul olid õlivärvid väljakannatamatult tuhmid, mistõttu sai ta ennast tõeliselt väljendama hakata alles akrüülis. Lill püüdles üha erksamate värvide poole. Viimaste aastate töödes kasutas ta neoonakrüülvärve, mis võimaldasid luua pulseerivaid ja intensiivseid kontraste ning sugereerida sümboolseid tähendusi ja erootilist alatooni. Abstraktse maali kõrval viljeles Lill aastaid erootikat (seal­hulgas illustratsioonid markii de Sade’i „Justine’ile“), kuni toimus murrang. Enamik tema varaseid maale on hävinud, kuid säilinud maale on arvatavasti tuhatkond.

Ado Lille ülevaatenäitusel Tallinna Kunstihoones 2007. aastal eksponeeriti kunstniku maaliloomingus järk-järgult toimunud pööret abstraktsest figuratiivseks. See tähendas varem graafikas viljeldud erootilise akti ülekandmist maalidesse. Selleks ajaks oli Lill teinud graafikaloominguga lõpparve. Seejärel teadvustas kunstnik end aktimaalijana, säilitades kõik suurepärase, mis iseloomustab tema abstraktseid töid.

Tunnustus Ado Lillele saabus visalt, kuid kindlalt ja õnneks mitte liiga hilja. 1995. aastal sai ta Kristjan Raua nimelise kunsti aastapreemia, 2000. aastal Eesti Kultuurkapitali aastapreemia, 2005. aastal Eesti Kultuurkapitali aastastipendiumi ning 2015. aastal valiti ta Eesti Kunstnike Liidu auliikmeks.

Ado Lille loomingut on Eesti Kunstimuuseumis, Tartu Kunstimuuseumis, Eesti Kunstnike Liidu kunsti­kogus, Viinistu kunstimuuseumis, samuti välismaa muuseumides (nt Zimmerli muuseum), rääkimata erakogudest nii Eestis kui ka välismaal.

Langetame pea väljapaistva kunstniku lahkumise puhul. 

 

Eesti Kunstnike Liit

Eesti Maalikunstnike Liit

Eesti Kultuuriministeerium

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht