Aeg enese ja teiste kuulamiseks

Kestvus-performance toob esile meie hüpliku fookusega, koroonajärgses eraldatusest haavatud ühiskonnas vajaliku tähelepanu ja koosolemise tunde.

MINNI MOYLE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Siim Tõniste ja Üüve-Lydia Toompere kestvus-performance „Kas sa etendad iseennast?“ Tallinna Kunstihoones 11. VI.

„Aitäh, et tulid! Me ootame sind. Astu sisse. Tunne end vabalt. Proovi saada aru, millised on siin reeglid ja ühine teistega. Kõik me vastutame siin toimuva eest ühiselt. Me ei taha, et teeksid midagi, mida sa teha ei soovi, aga kui mitte keegi midagi ei tee, siis ei juhtugi mitte midagi.“ Need read Tallinna Kunstihoone seinal juhatasid sisse Siim Tõniste ja Üüve-Lydia Toompere kestvus-performance’i „Kas sa etendad iseennast?“. Performance kestis 12 tundi, keskpäevast südaööni.

Astusime koos sõbraga suvesooja saali. Kunstnikud ja veel paar-kolm inimest istusid ringis, mille keskel liikus aeglaselt noor, kahekümnendates naine. Tähelepanu oli talle suunatud. Taamal mängis DJ mõõdukalt rütmikat elektroonilist muusikat. Naise koreograafia meenutas pühapäevahommikuse aegluse nautimist. Aga ta vastas ka kaasosalejate küsimustele pereplaanide ja meelishobide kohta. Naise liikumine ja sõnad olid kooskõlas. Tõniste tuli meie kõrvale, tervitas ja küsis naise käest, kas me meeldime talle. „Etendajad“ vahetusid sundimatult ja kui üks taandus, astus teine asemele. See oligi reegel: korraga oli keskmes üks ja teised esitasid talle küsimusi. Üleskutse oli ühtaegu nii liikuda kui ka pärimistele vastata, mis õnnestus eriti hästi koreograafidel endil ja tantsuoskusega osalejatel.

Kaamera kohta esitatud küsimused suunasid osaleja enesesse vaatama.

Paul Heinrich Daude

Ühine vastutus

Kui Joseph Beuys 1972. aasta „Documenta 5“ ajal sada päeva „otsese demokraatia bürood“ juhtis, kutsus ta ühtlasi osalejaid ennast määratlema ja ühiskondliku rolli eest vastutust võtma. Tõniste ja Toompere eesmärk ei olnud otseselt demokraatia arendamine, kuid avatuse suurendamise mõte püsis performance’is kogu aeg tagaplaanil. Ehkki koreograafidel ei olnud nii selget hariduslikku eesmärki kui Beuysil, oli ka Tallinna Kunstihoone performance’il kaudne – kuid sugugi mitte vähem tõhus – kogemusest õppimise potentsiaal. Tundsingi uudishimuga põimunud vastutust: „Kui keegi midagi ei tee, ei juhtu midagi.“ Esitasin mõned küsimused, mis loodetavasti mõjusid toetavalt, mitte ründavalt. Ringi keskele minek tõmbas, aga ma veel ei julgenud. Varsti, kui on õige hetk.

Ideaalsest ühiskonnast või avatuse kasulikkusest rääkimise asemel andsid Tõniste ja Toompere endale ja osalejatele kogemise või isegi elamuse saamise võimaluse. Osaleja pidi olema avali, et märgata reegleid ja esitada küsimusi, etendajana sai ta ennast nähtavaks teha mitmeti. Tõniste ja Toompere avatuse kehastamine häälestas nendega ühele lainele. Kõik see sai võimalikuks, sest oli aega koos olla.

Joseph Beuys julgustas inimesi iseseisvuma, Toompere ja Tõniste tõid saali ühiskonna toimimiseks elutähtsa printsiibi: üksteise vastu huvi tundmise ja kuulamise. Suhteliselt lühikese ajaga tekitasid nad mulje, justkui oleksime vestelnud juba tundide viisi ja jõudnud tõeliste küsimusteni.

Aeg üksteisele keskendumiseks

Filosoofi, psühholoogi ja pedagoogi John Dewey 90 aastat tagasi kirjutatud read peegeldavad ka praegust aega: „Tegutsemisõhin, teohimu jätab paljude inimeste kogemuse praeguses kiirustavas ja kärsitus ühiskonnas lausa uskumatult hõredaks, läbinisti pinnapealseks. Ükski kogemus ei saa end lõpetada, sest kiiruga algab midagi uut.“

Mis toimus Tallinna Kunstihoones? Üks inimene oli keskpunktis ja teised küsitlesid teda. Ükshaaval, tõttamata, 12 tunni jooksul. Millal viimati võtsite aega selleks, et kedagi kuulata? Vaikivas rahus, lahendusi pakkumata, nutiseadmeta, sõbraliku uudishimuga. Vaimse tervise esmaabi andjale soovitatakse kasutada sama strateegiat: viiest sammust teine peaasi.ee veebilehel on „kuula toetavalt ja hinnanguid andmata“.

Performance’i kestvus ja ühele etendajale keskendatud formaat soodustas dopamiinirohkes, hüpliku fookusega, koroonajärgses eraldatusest haavatud ühiskonnas vajalikku tähelepanu ja koos olemise tunnet. Seda võib pidada demokraatliku ühiskonna toimimise alus­talaks: arutelud õnnestuvad vaid siis, kui võetakse aega, et üksteist mitte ainult kuulata, vaid ka kuulda.

Soov süvenemist soodustada oli üks põhjus, miks kunstnikud olid valinud kestvus-performance’i formaadi. Tegemist oli nende varasema teose „Supersocial“ edasiarendusega. Selles oli samuti osa, kus osalejad said koreograafidele küsimusi esitada, kuid siis jäi painama, et vaja oleks rohkem aega. Tallinna Kunstihoones andsid Tõniste ja Toompere etendajatena endasse vaatamise võimaluse ka osalevatele pealtvaatajatele.

Siiski ei nihutatud selles kestvus-performance’is füüsilise ja vaimse vastupidavuse piire, nagu seda tegi näiteks Marina Abramović oma performance’is „Kunstnik on kohal“, kui ta istus kolme kuu vältel kaheksa tundi päevas New Yorgi MoMAs ja vaatas külastajatele ükshaaval silma. Kunstihoones oli pigem tegu endasse vaatava eksperimendi või mõnusa koosolemisega, mida toetas külluslik ajavaru. Tõnistel ja Toomperel olid abiks osalejad, kes samuti „lavale“ astusid, nii oli nende koorem kergem kui Abramovićil.

„Kas sa etendad iseennast?“ meenutas pisut juturingi, kus üks kõneleb ja teised kuulavad. Sellel on sarnasust USAst alguse saanud circling-suhtlusmeditatsiooniga, kus osaleja üks eesmärke on uurida, kuidas vestluspartner parasjagu iseennast ja maailma kogeb, ning seejärel väljendada teisi mõjutamata oma tõde.

Metakognitiivse eheduse ruum

Küsimusega „kas sa etendad iseennast?“ jõudis maratonteose keskpunkti eheduse otsing. Autentsust aitab mõista selle vastand – mask või roll. Jean-Paul Sartre on kirjutanud, et kui valida endale roll, nt õpetaja, lapsevanem, politseinik, kunstnik, lasub valijal ühiskonna ootus seda esitada liikumise, tantsu abil. Kuid kas ka üksi suudetakse olla ehe?

Toompere ja Tõniste etendus oli kutse tantsida nii, nagu keegi ei vaataks. Suhelda maskita, ehedana, endana. 12tunnise teose käigus sai uurida iseennast, ka seda, kas ja kuidas mõjub teiste kohalolu. Kunstnikud ei kohustanud osalejaid millekski, nad näitasid oma tegevusega, mis on võimalik. Nad ei andnud ka hinnangut, et mõjutamine oleks tingimata halb. Pigem oli küsimus teadlikkuse tasemes.

Kuid kas iseenda etendamine väljendab autentsust – kehastame iseennast – või astume etendamisega sammu endast eemale? Kunstnike sõnul on sellesse sõnapaari sisse kirjutatud vastuolu. Autentsus rullub lahti kogemuslikul tundetasandil. See sarnaneb vooseisundiga: „Keha tegutseb ja suu liigub ja kõik tundub õige, aga pole kindel, kuidas sa sinna välja jõudsid ja kui kaua see õrn hetk kestab.“ Tõnistele on iseenese etendamise efemeerne kogemus eesmärk. Tundetoon ongi teos.

Nagu avatuse puhulgi, kehastasid kunstnikud autentsust ja uudishimulikku enesesse vaatamist. Tõniste ja Toompere liikumine andis aimu koreograafilisest professionaalsusest, kuid liigutused sündisid hetkes. Luues emotsionaalset atmosfääri toetasid nad kohalolijaid. Enesekindel autentsus ja siiras huvi teiste vastu lõid turvalise ruumi, et teisedki oleksid valmis ennast avama. Otsustasin teha sotsiaalse eksperimendi ja astusin ringi keskele. Mind paelus see, et ma ei tea midagi enne, kui olen proovinud – koosloomine sünnib hetkes.

„Kas oleksid valmis lubama ringi keskele ka kellegi teise?“ küsisin Üüve-Lydia Toomperelt, kes muljetavaldavalt kõrgetel platvormkingadel efektseid poose võttis ja oma tõdesid avaldas. Minu rõõmuks oli ta nõus. Üldiselt tunnen end õpetaja ja giidina tähelepanu keskpunktis mugavalt, seekord oli aga teistmoodi. Olin tähelepanu all ja selleks ajaks oli ruumi kogunenud rohkem inimesi. See mõjus põnevalt, aga ka hirmutavalt, võttis käedki värisema. Pidin vastama küsimustele, millest paljud olid varemgi korduvalt kõlanud: miks olin valinud just need rõivad, millist tööd teen, kas olen spirituaalne. Uuriti ka, mis toimub mu kehas. Kogemata olin ajastusega endale lisakatsumuse leidnud: „Kas sa oled teadlik sellest, et seal on kaamera?“ – „Jaa, aga ma proovin sinnapoole mitte liiga palju vaadata.“ Selleks ajaks olin tähelepanu punkt­valgusega kohanenud. „Miks nii?“ – „Sest ma tahan olla võimalikult ehe. Kui vaataksin, siis liiguksin teistmoodi.“ Peagi leidsin ennast viie rütmi tantsu tuttavast voost: keha tantsib ja mina luban sel juhtuda. Tagantjärele mõistsin, et see oligi efemeerne hetk, mida Tõniste oli kirjeldanud.

„Kas sa praegu etendad iseennast?” küsis Toompere. Endalegi üllatuseks vastasin otsustavalt: „Ei.“ Meel oli ühtäkki tühi ja maad olid võtnud selgus ja kohalolutunne. Järgnes paar küsimust, mis kontekstiväliselt ei ütle palju, kuid mulle pakkusid uue vaatenurga sellest, mida saan maailmale anda.

Ilmselt kogesid ka selles kestvus-performance’is osalejad sisevaatlust erinevalt. Peamine on valmidus endalt küsida, kust meie reaktsioonid, mõtted ja käitumismustrid tulevad, et saaksime teadvustada oma valikuid. Partneri peegeldamine aitab jõuda lähemale Delfi templi seinale kirjutatud aegumatule soovitusele „Tunne iseennast!“. Toompere ja Tõniste etendus on metakognitsiooni meistriklass.

Tulin, olin oodatud. Astusin sisse. Tundsin end vabalt. Nautisin ühist vastutust ja tegutsesin rõõmuga. Lahkusin Tallinna Kunstihoonest suure kerguse ja avarustundega, tundega, et olin pidanud mõned väga tähendusrikkad südamest südamesse vestlused. Avatud suhtumine, jagatud vastutus, üksteise kuulamiseks aja võtmine, keskendumine ja uudishimu uurida oma käitumist mõjutavaid tegureid viisid elamusliku kunstikogemuseni … ja võimalik, et osalejate kaudu ka avatuma ja ehedama ühiskonnani.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht