Aili Vahtrapuu 26. I 1950 – 11. XII 2024

Lahkunud on Kunstnike Liidu auliige, skulptor, graafik, maalija, installatsioonide, monumentide ja autoriehete looja ning vee häälte ja linnahelide mõtestaja Aili Vahtrapuu.

Kaasaegsetele meenub tema vaba intellektuaalne lennukus, poeetiline kodusolek keelemaastikel, tõeline frankofiilia ning alatine reisikihk. Lisaks veel ka mitmekordne pöördumine euroopaliku kultuuri ühte keskpunkti Pariisi, kus Aili Vahtrapuul oli sõpru ja kaasamõtlejaid. Valguse linnaga seonduvad ka läbi aastate kestnud õpingud, 1990. aastal magistritöö kaitsmine Pariisi VIII ülikoolis ja doktoritöö „Vee kujundi häälte revitaliseerimine linnaruumis“ kaitsmine Pariisi Panthéon-Sorbonne’i ülikoolis 2007. aastal.

Pariisi on Vahtrapuu pöördunud hiljemgi: kunstikeskuses Cité Internationale des Arts korraldatud Eesti, Läti ja Leedu nüüdiskunsti näitust kureerides pani ta näitusele üsna vabameelse pealkirja „De trop de réalité“ („Aitab reaalsusest“). Ka teisel Eesti nüüdiskunsti tutvustaval näitusel „Vabadus“ („Liberté“) Pariisi Château d’Asnières’is paelus külastajaid Aili Vahtrapuu ning kaasautorite Louis Dandreli ja Vivian Jõemetsa heliinstallatsioon „Hägustades poliitika ja poeesia piire“. Baltimaade graafikanäitusel Londonis 2006. aasta sügisel oli Vahtrapuu üks Eesti kaasaegse graafika esindajaist.

Igavene side Pariisiga kajastus ka Hobusepea galeriis 2012. aasta suvel Aili Vahtrapuu isikunäitusel „Pariisi paabel“, kus „Pariis ongi [—] näituse keskne tegelane. Kunstnik paistab käsitlevat linna ühtse hingava ja elava organismina. [—] ent „Aili Vahtrapuule kui skulptorile ei imponeeri eelkõige mitte klassikalised, tahked ja rasked skulptuurimaterjalid, vaid talle on hingelähedasemad heli- ja valguselemendid, mis jäävad teadlikus tajumises alati tahaplaanile“. Ja nii oligi ka väljaspool selle konkreetse näituse galeriiseinu: ta püüdis jäädvustada seda, mis tavalisest tajuvaldkonnast kipub väljapoole jääma, kartmata mõistmatust ja segadusi, mis kunagi, nagu ta uskus, viivad paratamatult arenguni.

Aili Vahtrapuu lõpetas Eesti Kunsti­akadeemia 1980. aastal cum laude skulptor-pedagoogi haridusega. Skulptorina on ta loonud kõrgelt hinnatud linna­skulptuure, näiteks installatiivne arhitektoon „Kajakad“ Lasnamäe tervisekeskuse ees (arhitekt Mari Kurismaa), istuvad poisifiguurid Tõnismäe hambapolikliiniku fassaadil (1998), ning 2005. aastal Eduard Tubina monumendi Tartusse Vanemuise teatrihoone esisele alale (arhitekt Veronika Valk). Viimane kogus tähelepanu õnnestunud heli- ja valgusinstallatsiooniga ning autor pälvis „diskreetse ning täpse tunnetusega“ lahendatud monumendi eest 2006. aastal Kristjan Raua kunstipreemia. Ka 2006. aastal püstitatud Viljandi mälestusväärse linnapea August Maramaa kahefiguurilist (linnapea jalutab koeraga) skulptuuri ilmestab valgusinstallatsioon. Tallinnas Gustav Adolfi gümnaasiumi aulas 2010. aastal avatud Jaan Tõnissoni portreebüst on lahendatud interjööri sobiva klassikalise skulptuurina. Vahtrapuu vabaloomingust on jõudnud Eesti Kunstimuuseumi skulptuurikogusse mitu värvikat 1990. aastate popkunsti laines loodud skulptuuri: ilmselt Jerome David Salingeri loomingust inspireeritud „Banaanikala“, „Baleriini portree“, „Südametunnistus“ jt.

Kirg graafikatehnikate võimaluste vastu kujunes Aili Vahtrapuu loomingus valdavaks just 1990. aastail. Ajal, mil mitmed graafikud valmistasid ise paberit, keetis Vahtrapuu paberit koos skulptuurides kasutatava puiduga. Tema pruunikad kortsutatud ja rebitud paberid meenutavad midagi habrast ja orgaanilist, õhukeseks pargitud nahka või vana papüürust. Ta kasutas sügavtrükitehnikat ning ka paberile kantud vee ja rooste jälgi, mis koos moodustasid tundeküllaseid pindu. Artiklis „Temps d’arrêt – Aili Vahtrapuu“ on Liina Siib kirjeldanud ja analüüsinud kongeniaalse loojana Vahtrapuu ülimalt innovaatilist näitust 1996. aasta talvel Draakoni galeriis (näitus jäi pealkirjata), kus kohtusid Vahtrapuu graafilised katsetused, maal ja skulptuur. Just tema graafilisi eksperimentaalseid teoseid on Eesti muuseumidesse jõudnud kõige arvukamalt.

Aili Vahtrapuu alustas näituse­tegevust 1993. aastal märgilise väljapanekuga „10 skulptorit“ Tallinna Kunstihoones. Ta on osa võtnud paljudest suurtest ühisnäitustest nii kodu- kui välismaal ning korraldanud alates 1996. aastast isikunäitusi, esimese neist Roomas ja viimase 2020. aastal Vaskjala loomekeskuses. Tema panust siinse loome arengusse on hinnatud 2018. aastal stipendiumiga „Ela ja sära“.

Sügav kaastunne sõpradele ja lähedastele!

Eesti Kunstnike Liit

Eesti Kujurite Ühendus

Eesti Kunstimuuseum

Eesti Kunstiakadeemia

Kultuuriministeerium