Aime Jürjo sada aastat

Ajaloohuviline modernistlik skulptor räägib seekord saja-aasta vanuse kaardi fragmentide kaudu oma isast, aga ka laiemalt ühtsuspüüdest.

JUTA KIVIMÄE

Aime Jürjo näitus „Minu sada aastat“ Vabaduse galeriis kuni 30. I.

„EV 100“ ürituste ja näituste taustal on Aime Jürjo väike näitus-installatsioon Vabaduse galeriis üks vahetumaid. Aastakümneid kunstielus ja kunstipedagoogikas osalenud kunstnikul täitus äsja 90. eluaasta.

Installatsioon „Isa kaart“ on pühendatud kunstniku vanemate loole, kelle tutvus algas Soomes põllumajanduskoolis enam kui 100 aasta eest. Oma perekonna looga on Aime Jürjo kodus säilinud saja aasta eest välja antud eestikeelne maakaart. Õigemini on 1918. aastal Eesti sõjaväe topograafia jaoskonna välja antud kaardist säilinud üheksa fragmenti. Vana kaardi murdekohad olid aastakümnete pikkusest järjepidevast tarvitamisest niivõrd kulunud, et kaart lõpuks osadeks lagunes ja koos teiste perekonna-aaretega sahtlisse seisma jäi, kuni väärikasse ikka jõudnud kunstnik sellel avalikkusse lubas tulla.

Ajalooline kaart seostub eelkõige Vabadussõjaga. Esimest korda olid väga täpsel topograafilisel kaardil eestikeelsed kohanimed. Ent Aime Jürjo isa ei osalenud selle kaardiga Vabadussõjas. Ta oli saanud I maailmasõja rindel tõsiselt haavata ja veetis suurema osa Vabadussõja- ja revolutsiooniaastaist hoopis Peterburi lähistel ühes neist vürstilossidest, mille vene aadlikud olid sõja-aastaiks hospidaliks ümber korraldatud. Pöördelised muutused nihutasid Venemaal kodusõja lõpuks ka riigipiire, nii et Soomes põllumajandust õppinud ja siis Venemaal taas teineteist leidnud vanemad ei saanudki niisama lihtsalt vahepeal iseseisvunud Eestisse naasta. Aime Jürjo perekonnaloos on säilinud ilus legend väikest kasvu nälginud ja ära piinatud hobusest, kelle tema vanemad terveks ravisid ja toitsid, ning lugu ootusest Peipsi järve Venemaa-poolsel kaldal kuni külm talv oli järve kindlalt jäätanud. Selles loos oli ka üks Peipsi teisel poolel elanud eesti mölder, kes noorpaarile ütles, et tulemas on eriti tuisune öö, mil tuleks riskida ja sõita. Tuisus ei nähta sõitjaid ei Vene ega Eesti poolt. Sõidetigi tol ööl oma ülesturgutatud väikese hobusega üle järvejää kuni kõik maamärgid tuisku kadusid ega osatud enam suunda hoida. Ent tuul oli sel ööl Eesti kalda poolt ja väike hobune tundis maa lõhna. Võib-olla tundis ta koguni vabaduse lõhna, nagu Aime Jürjo oma näituse avamisel arvas. Eestis pandi vanemad aga vangi kui spioonid, õnneks küll hästi lühikeseks ajaks. Pärast vabanemist asutasid nad läbi raskuste oma talu Järvamaal ja veel hiljem töötas isa põllutööministeeriumis. Aastaid läbi Eesti jalgrattaga liigeldes ja tihtipeale võsa ja rägastike vahelt üksikuna paiknevaid väiketalusid otsides kulus alati kaasas olnud kaart tasapisi viledaks. Nüüd on alles üheksa fragmenti. Kunstnik raamistas kaardid kodust leitud liistudega, igale raamile kinnitas ka oksatükikese kraavipervede võsastikest.

Aime Jürjo on lahendanud oma portreed eesti skulptuuriportreele omases modernistlikus isiksust esile toovas käsitluses, kus materjalivalik määrab ära üldistuse astme. Aime Jürjo. Mare Mikoff. Marmor, 1976. Eesti Kunstimuuseum.

Pressifoto

Kodumaa ajalugu on olnud Aime Jürjo loominguga seotud juba aastakümneid. 1989. aastal lubasid muutunud olud tal püstitada Harjumaale Jüri kirikuaeda hiiglasliku lukkudega nahkköites folianti meenutava graniidist monumendi esimesele eestikeelsele piibliraamatule ja Tallinnast pärit Jüri kiriku kauaaegsele pastorile Anton Thor Hellele, kes seal kolmkümmend aastat kirikuõpetaja ametit oli pidanud. Thor Helle toimetamisel ja initsiatiivil ilmus 1739. aastal Põhja-Eesti pastorite aastaid tõlgitud väljaanne, mis on kujundanud kogu põhjapoolse ala kõne- ja kirjakeelt.

Vabaduse galerii on olnud Aime Jürjole südamelähedane. 2012. aastal avas ta samas näituse, mis oli pühendatud oma pojale, siis alles äsja surnud säravale ajaloolasele, filosoofiadoktor Indrek Jürjole. Siis ja kohati juba varasematel näitustel on ta esitlenud sulejoonistusi, paari aasta jooksul valminud sümbolistlikke kompositsioone, kus käsikirjade šrift ja tihedad dünaamilised joonerägastikud viivad vaataja kaasa vaimsele rännakule. Selle joonistuste perioodi töödest ilmuvad siin-seal nähtavale vanad päikesemärgid.

Ajuti on Aime Jürjo rajanud oma tööd ka kollaažitehnikale. Vana-Liivimaa kaartide kollaažikatked märgistavad paiku ja kohti, millel on kunstnikule avaram tähendusväli. Kui kaheksa aasta eest ilmus Inna Põldsam-Jürjo ja Tõnu Tannbergi koostatud Indrek Jürjo uurimuste raamat „Ideed ja ühiskond. Balti provintside mõtte- ja kultuuriloost XVIII–XIX sajandil“, oli selle teose illustreerinud Aime Jürjo.

Kunstiavalikkus tunneb Aime Jürjot aastakümneid eelkõige skulptorina, kes on küll kaasa teinud kunstiloo stiili- ja teemamuutused, ent jäänud püsima eelkõige portreežanrile. Enamik portreid on lahendatud aastaid eesti kunstnike portreeloomingut kandnud modernistlikus isiksust esile toovas käsitluses, kus materjalivalik määrab ära üldistuse astme. Selgi näitusel Vabaduse galeriis võib näha klassikalist modernistlikku portreeskulptuuri. Autor oleks nagu võtnud oma teekonnale kaasa läinud aastakümnete loomingust portreed tuntud inimestest – „Viivi Luik“ (1987), „Mall Tomberg“ (1983), „Mare Mikoff“ (1976) jmt, – kes kreatiivsete isiksustena on olnud ühel või teisel perioodil tema teekonnal olulised. Samal ajal võib veel kord meenutada, et mitte ainult skulptuur pole Aime Jürjot loominguliselt inspireerinud. Ta on viimasel paarikümnel aastal esinenud koos akvarellistidega nende näitustel, on osalenud graafikute korraldatud joonistuste näitusel ning „In Graafika“ ekspositsioonides. Nüüd sel näitusel eksponeerib ta ootamatult hoopis pastellmaale.

Väikeses galeriis ei saa esitleda kõike, mis mahuks kunstniku loomingusse ligi 70 aastat kestnud loominguperioodil. Aastasse 1953, mil Aime Jürjo lõpetas õpingud kunstiinstituudis, kuulub üks ülimalt detailitäpne dünaamilises liikumises teostatud ratsafiguur „Kaukaasia ratsamäng“, mille visuaal on praegugi alles Eesti kunstimuuseumi fotokogus. Teost ennast ei ole enam, kuigi muuseumi sõjajärgse kunsti „Raskete valikute“ ekspositsioon näitaks seda teost ilmselt nii mõnelgi temaatilisel näitusel.

Ta on raiunud korduvalt dolomiiti, ent ka valget marmorit ning toonud alati välja materjalile omased võimalused. 1960. aastal valminud dekoratiivne dolomiitskulptuur „Vee ääres“ (Eesti kunstimuuseum) esindab nii sel kümnendil Eestis üle sajandite taas esile kerkinud huvi selle kodumaise materjali vastu kui ka karget naiselikku tundlikkust, mis oli sel ajastul kahtlemata erandlik. Märksa rustikaalsem suur dolomiit „Kaks figuuri“ (1970, Eesti kunstimuuseum) oli läinud suvel üle väga pika aja taas eksponeeritud Kumu siseõue näitusel ning andis aimu kunstniku potentsiaalist suurte pargiskulptuuride loojana. Paraku ei olnud suurtele dekoratiivsetele töödele neil aastakümneil küllaldaselt tellimusi. Siiski seisab praeguseni kunagise Porkuni mõisa pargis Aime Jürjo loodud neljafiguuriline poeetilise mõjuga monument, mis kujutab noort naist kolme ennast tema vastu suruva lapsega. Skulptuuri kinkis1976. aastal Porkuni kurtide koolile selle 110. aastapäeval Eesti kurtide ühing. See oli pühendatud kooli õpetajatele. Peagi ristiti raidkuju „Porkuni emaks“.

Aime Jürjo kauaaegsele pedagoogitööle praeguses kunstiakadeemias (siis Eesti riiklik kunstiinstituut) tagasi mõeldes meenuvad ka tema juhendatud, nüüd juba keskealiste skulptorite mälestused alati väärikast ja pisut distantsi hoidvast, ent üliväga tähelepanelikust õppejõust ja pikaajalisest õppetooli juhatajast, kelle närve ei rikkunud ka suurimad suviste vabaõhupraktikumide ülemeelikused. Tema kommentaare ilmestas pisut kuiv inglaslik huumor. Ja nii on see jäänud tänini.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht