Ajahingega kunstnik Olga Terri

Ene Lamp

Olga Terri. Jalgade pesija. 1945, õli, lõuend.

Olga Terri näitused “Melanhoolia ja lõõm” Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 28. I ja Hausi galeriis 28. XII 2006 – 12. I 2007.

Olga Terri on inimesekeskse väljenduse kunstnik. Ta pilditegelased asuvad enamasti väga selgelt nende loomise ajas. Kunstnik kuulutab ka loodusnägemustes rõhutatult subjektiivselt looja vaba eneseväljendust.

Kuigi Olga Terri esines juba õpinguajal 1930. aastate lõpul,  tuli ta kunsti  II maailmasõja traagilistel aastatel ja jäi erakordseks selles, et ei teinud loomingus kokkuleppeid oma südametunnistusega. Veel enamgi, kunstniku töödest vaatab vastu see tunnete kogum, millega elas vahetult sõjale järgnenud aastatel enamik võõrvõimu alla langenud eestlasi. Õuduse, hirmu ja leinaga liitus jälestus lagastava barbari ees. Terri 1940. aastate lõpu 1950. alguse maalide monokroomsuse põhjamaine  nukrus ei mõju siiski ainult raskemeelsusena, vaid on omal kombel väljendusjõuline, trotslikki. Hallis kustuvates toonides samasugusesse maastikku paigutatud akt on üks eesti aktimaali ajaloo kaunemaid ja vastab oma kehakäsitluse delikaatsusega toonasele ettekujutusele feminiinsusest.

Olga Terri tööde tegelastel on realismiomaselt väga kõnekalt iseloomustavad üksikasjad. Kehastagu nad siis matuselist, heitunud karjalast või vangla väraval pakijärjekorras ootajat, neil kõigil on suured ja jõuetud käed. Enamikku selliseid töid polnud loomulikult võimalik esitada näitustele. Siiski on sellest ajast alles Terri eriti huvitavaid maale, mis mõjuvad naiselikult hulljulge tõeütlemisena. Sisuks on toona levinud enesesäilitamise tarbest johtuva reetlikkuse hukkamõist. “Eks neid Juudaid oli siis palju,” ütles kunstnik hiljem selle aja kohta. Kuigi piibliteemad mahendavad sõnumit, on tööd vormilt ülimalt ekspressiivsed. Väljendus tõuseb paiguti groteskini.

Paratamatult nõudis  kunstnikuks jäämine kohanemist. Pärast vaikimist hakkas Olga Terri esinema portreedega ja tööde seas oli ka akt, toonasel kunstifoonil haruldane. See manifesteeris ürgjõulist naiselikku tahet  kehtestada  jätkuvust. Kunstnik valib keerulise sisemaailmaga isikuid, kes on ajastu oludes endaks jäänud ja toime tulnud. Näib, et talle sobisid  vaimselt erksad intellektuaalsed  inimesed, keda ta kujutab vastandina töölistele. Aga ehk mitte täiesti. Olga Terri oli ajahingega kunstnik, kes ei saanud jätta  situatsiooni kommenteerimata. Realistliku otsekohesusega hämmastas kunstiavalikkust Olga Terri suur kolmikmaal “Tallinna ehitajad”, kus kujutatud olid Tallinna restaureerimistöökoja  töömehed. Füüsilise töö raskus ja väsimus sellest oli jäädvustatud erakordse otsekohesusega.

1960. aastatel püüdis Olga Terri nagu mõnedki eesti kunstnikud läheneda modernismile. Tema jaoks oli alul selleks muusika teema, muusikasse süüvimine ja selle mõju inimese füüsisele. Samamoodi said kunstnikule elamuslikuks kirjanduslikud luulekujundid.

Uus faas algas loomingus pärast 1966. aasta Aafrika reisi, ehkki selle alged olid olemas mõned aastad varem. Kokkupuude äkitselt avanenud maailmaga, konkreetsed visuaalsed mälestused piltidena lennuki aknast ja kokkupuude teistsuguse rikkaliku loodusega  puudutasid kunstniku  visionääriannet. Terri oli graafikas juba enne seda katsetanud abstraktse vormikeele omaksvõtmisega, kuid nüüd puhkes abstraheeriv  loodusnägemus viljakalt õitsele. Terri abstraktsed maastikud põhinevad olemasoleva reaalsuse äratõukel. Nõnda ei saa tema pilte nimetada  sõna otseses mõttes esemetuteks. Kunstnik kätkeb värvidesse oma tundeseisundi, meenutuse sellest, mis ulatub tagasi aistingulisusse. Eestimaa looduse vormide, suvise õitsemise, vete sina ja looduse roheluse nägemused kehastuvad neis piltides. Enam kui lähtetõuge konkreetsest algest tähistavad need looja iseolemise vabadust, tahet eksisteerida oma ettekuulutuslikus vaimses maailmas.