Ajutine Tartu

Margus Kiis

Enn Tegova protsessimaalikunstinäitus „Kiirkiri ehk tahhügraafia” Tartu lastekunstikooli galeriis 7. – 28. I, Kadri Toomi ja Margus Loki näitus „valgustatud/ LINN” Y-galeriis 12. – 29. I, näitus „Minu  Tartu. Arhitekt Raul-Levroit Kivi” Tartu linnamuuseumis kuni 26. II .        On lausa hämmastav, et Tartu mitmetes näitusekohtades olid üksteisest täiesti sõltumatult  vaadata väljapanekud, kus esil otse ja kaude Tartu igavene traagika – tema kestva ajutisusega. Eestis pole teist linna, mis peaks kogu aeg läbi elama pidevaid muutusi. Kusjuures väga erinevat tüüpi. Tartu pole enam aastasadu linn, mis areneks normaalsel evolutsioonilisel teel, maja maja haaval. Tartut on nii hävitatud (1704, 1944) kui ka enesestmõistetavalt ning põhjalikult aru pidamata ümber ehitatud. Mingil veidral moel suudab Tartu seda  eripära isegi varjata. Laialt on levinud eksitav legend Tartu konservatiivsusest. Postkaardipilte tehakse alati neis vähestes, justkui Kronosega kokku lepitud kohtades, mis ajas üldse ei muutu. Tartlased ei nuta ega hala, kui nende linn järjekordselt segi keeratakse.       

Enn Tegova on arhetüüpne tartlane, ühtlasi nii igavese tudengi kui õppejõu elav kehastus, postmodernistlik raudne modernist. Tema näitus lastekunstikooli galeriis rõhutas Tartu ajutisust vägagi. See näitus muutus ise pidevalt. Tegova muudkui tõstis lõuendeid ümber, lasi õpilastel maalida pilte juurde, lisas igasuguseid absurdihõngulisi detaile. Maalidel on ähmaselt  linna-, eriti iidseid elemente ja kunagi siin elanud, nüüdseks põrmuks saanud igavesi kuulsusi. Ühel maalil kujutatud liivakünka otsas troonivat keskaegset Dorpatit pole muidugi ammu. Ilmakuulus suur Peeter I, Ceasari ja Aleksandri masti mees, laskis selle täielikult hävitada, ruineeris linna, andes põhjust esimeseks pikemaks eestikeelseks ilukirjandusteoseks, Käsu Hansu nutolauluks „Oh! ma waene Tardo Liin”. Oli põhjust nutta: oli saabunud igavese  ajutisuse ajastu, ei-tea-kelle-needus. Tegovagi mäletab igasuguseid Tartu aegu. Seda tunnistab ka suureks maalitud klassipilt, 1950ndate lapsed kehvalt riides, tilluke Enn kusagil vasakul äärel. 

Tegovast üle kolmekümne aasta nooremate Kadri Toome ja Margus Loki kunst on vormilt  palju konservatiivsem. Nende meedium on ristkülikukujuline seinale riputatud maal, mida nad Y-galeriis täiendamas ning ümber tegemas ei käinud. Aga teema on neil äärmiselt ajutine. Nimelt on suhteliselt viimasel ajal ilmunud Tartu kesklinna videoreklaamiekraanid, mis paiskavad linna võimsaid hiiglaslikke ja karjuvaid, kuid äärmiselt tühiseid sõnumeid koos illustratsiooniga. Kadri Toom on neid pildistanud ja fotod lõuendile kandnud, ähmaselt,  kummaliselt, moonde ja müraga. Tegelikult olematu, virtuaalne ning kunstiliselt väärtusetu pilt on saanud klassikaliselt püsivaks kunstiteoseks! Vaimupimedus valguseks!       

Samamoodi on virtuaalsed monstrumlinnad jäädvustanud Margus Lokk. Kuidas see oligi, suuga teeb suure linna, käega ehk maaligi? Lõpetuseks võiks virtuaallinnade juurest tullagi materiaalsemate inimeste ehk arhitektide juurde. Raul Kivi oli 1940. aastal juba täismees. Ta üritas korduvalt Tartut oma näo järgi ümber teha, ehitada see normaalseks põliseks kohaks, mille algust ei mäletaks keegi: Stalini käsul massiivsete paleede sirgeteks ridadeks,  Hruštšovi nõudel lihtsateks risttahukateks, Brežnevi ajal ülifunktsionaalseks keskkonnaks hajameelsetele professoritele. Aga Tartu ei allunud kunagi, valis alati odavama, kuid koledama ja ebamõistlikuma kuju, valis suure ja igavese Ajutisuse. Raul Kivi tippteosteks jäid Narva maantee ühiselamud, ajutise olemise langematu kaksiktorn.