Alfred Rõude sünnipäeval

Mai Levin

Kunagi küsis Eesti Kunstimuuseumi teadusdirektorHilja Läti kollektsionäär Alfred Rõudelt: „Kasteie sünnipäev ei ole mitte aprillis?” „Vist jah,” jäiRõude hetkeks mõttesse, „naisel tuleb umbes selajal imelik küpsetamistuhin peale.” Ta sündis 15.aprillil 1896. aastal Harjumaal Keila vallas Sassikülas taluniku peres.

Sünnipäev ei olnud talle mingi eriline päev:
eriline oli see päev, mil ta sai mõne uue hea teose
kunstikogusse. Tema kogumistegevus algas 1926.
aastal ühe Eduard Wiiralti 1920. aasta linoollõikemapiga
ja selle intensiivseim järk langeb 1920.
aastate II poolest kuni 1940. aastate algupoolele,
ehkki kogu täienes ka hiljem. Pärast tema surma
1968. aasta 8. septembril jäi kogu tema abikaasa
Alide Rõude (26. V 1895 – 14. IX 1979) valdusse,
siis tuli see Eesti Kunstimuuseumi. 12 203 kunstiteosele,
arhiivile ja raamatukogule, mille võrra
muuseum 1980. aastate algul rikkamaks sai,
tuleks lisada need sajad tööd, mis muuseum
juba varem, 1950. aastate teisest poolest, kas
kultuuriministeeriumi kaudu või otse kogujalt
omandas. Mõistes Alfred Rõude suurt panust
kunstipärandi talletamisse, aitas muuseum tal
vabaneda sõjaväelasest-kaasüürilisest ja taotleda
personaalpensioni, eelkõige aga korraldas 1967.
aastal tema kogu suurejoonelise valiknäituse,
kus aukohal olid kollektsionääri lemmikautorid
Eduard Wiiralt, Kristjan Raud, Konrad Mägi, Andrus
Johani, Ado Vabbe, Aleksander Vardi, Jaan
Grünberg ja Paul Burman. Mitmed eksponeeritud
teostest olid reprodutseeritud juba Voldemar
Vaga raamatus „Eesti kunst” (1940) viitega
Alfred Rõude kogule. Paljud neist on olnud Eesti
Kunstimuuseumi või on praegugi Kumu püsiekspositsioonis,
näiteks Ernst Herman Schlichtingi
„Talupoja pulm Liivimaal” (1842), Nikolai Triigi
„Lennuk” (1910, tempera), Jaan Koorti „Norra
maastik” (1908), Oskar Kallise „Kalevipoja kroonimine”
(1915, pastell), „Kirg” (1916, õli, 1917, pastell),
Konrad Mäe „Normandia rand” (1911), „Normandia
maastik” (1911), „Vilsandi motiiv” (1913-
1914), „Pühajärv” (1918–1921), „Veneetsia”(1921-
1922), Paul Raua „Autoportree kübaras” (1895-
1897), „Heinavedu” (1896–1898), „Rauk Muhu
saarelt” (1898), Kristjan Raua „Küünlavalgel”
(1898, süsi), „Tee künkale” (1898,pliiats), „Eesti
vanem kosjas” (1928, süsi), „Kevade laul” (1938–
1941, guašš, tušš), Paul Burmani „Tallinna motiiv”
(1920–1923), „Dr. Kügelgeni kabinet” (1930–1934),
Henrik Olvi „Pariis öösel”(1923), Juhan Muksi
„Eduard Wiiralti portree” (1925), Aleksander
Krimsi „Kohvikus” (umbes 1930), Andrus Johani
„Saunaminejad” (1932, värviline kriit, süsi), „Vejle
kanal Taanis” (1935, süsi, värviline kriit); Aleksander
Vardi „Suvine hommik” (1936), „Montmartre”
(1937), „Lilled aknal” (1937), „Alasti suvel” (1939),
Ado Vabbe „Konstruktivistlik kompositsioon”
(1925), „Daami portree” (1930), „Mees hampelmannidega”
(1944), „Musitseerijad” (1946),
Johannes Greenbergi „Punane raamat” (1938),
Eerik Haameri „Uudismaal” (1942). Üldtuntud
on Rõude Wiiralti-kogu, mille 1980. aastate algul
muuseumi laekunud enam kui 2800 teosele liitub
kümneid kogujalt varem omandatud joonistusi ja
estampe. Alfred Rõudelt on töid ostnud ka Tartu
Kunstimuuseum. Raske on kokku arvestada sadu,
vahest koguni tuhandeid töid, mis tema kaudu
on sattunud teistesse erakogudesse.
Kui Johannes Mikkeli kogumistööle on püstitatud
ilus monument temanimelise muuseumi
näol, siis Alfred Rõude suurtöö ootab veel väärilist
monumenti. Parim oleks üks suur näitus,
varustatud korraliku kataloogiga, mille käsikiri
on Eesti Kunstimuuseumis osaliselt olemas.