Allakäigutrepp

Taevatreppi kui füüsilist objekti Linnapi näitusel ei ole. Seda tähistab äraspidiselt allakäigutrepp, mis Linnapi sõnul eelneb paljude eestlaste enneaegsele surmale.

LAURI TROLLA

Peeter Linnapi näitus „Taevatrepp“ Pallase galeriis kuni 11. II.

Plakat keldrikorruse uksel meenutab must-valge kujunduse ja ka Linnapile omase autoportreega – must ristkülik silmi varjamas – ajalehe surmakuulutust. Peeter Linnap on näituse pühendatud oma sõbrale, ülemöödunud aastal manala teele läinud prantsuse kunstnikule Christian Boltanskile, aga ka kõigile varalahkunud eestlastele.

„Taevatrepini“ pääsemiseks tuleb kõigepealt minna hubiseva kalmuküünla valguses trepist, allakäigutrepist alla. Keldrikorrusel ilmuvad nähtavale käänulised koridorid, kust viivad uksed akendeta hämaratesse ruumidesse, kõikjal on valgustuseks kalmuküünlad, kui sedagi. Paaris väiksemas ruumis paiknevad keskmist mõõtu ekraanid, kus video lõputiitriteks on varalahkunud eestlaste nimed koos surmadaatumiga. Nimede järjestus on juhuslik ning meenutab jalutuskäiku surnuaial.

Kõigi ruumide seintelt vaatavad silmade kõrguselt vastu üsna kaootiliselt paigutatud portreeformaadis süsimustad paberilehed. Linnap on neid nimetanud protopiltideks, kus kujutis on kas kadunud või ei ole veel sinna ilmunud. Meenub möödunud aastal Pallase kooli lõpetanud Elariin Kruusamäe diplomitöö, kus performance’i käigus ilmus valgele fotopaberile surnud lapse kujutis, mis minutitega hajus, kuni paber üleni mustaks värvus. Kes keda on inspireerinud, polegi tähtis, sest Peeter Linnap on tekitanud igati mõjusa atmosfääri.

Valguse vähesuse tõttu on ebavajalik infomüra kadunud, külastaja, kes ei tunne Pallase galerii keldrikorruse ruume, võib sinna äragi eksida. Mõned väiksemad nähtamatute portreedega ruumid mõjuvad õõvastavalt ega kutsu sisse astuma. Kui mõni sein oleks tehtud pea- ja sääreluudest, võiks külastaja ennast tunda nagu Pariisi katakombides. Mulle meenutab õhkkond pigem Petseri kloostri maa-aluseid käike: hämaratest soppidest läbi liikudes läheb pulss tahes-tahtmata kiiremaks, teistest maha või üksi jääda ei ole hea mõte ning siin-seal paistvate luukide taga on kindlasti mõne pühaku luud-kondid.

Kusagilt kostab linnulaulu ja sekka muid metsahääli. Häälte järgi minnes jõuab vaataja näituse peateose juurde. Keldrikorruse suurima ruumi pikka seina katavad väikesed mustad minitelereid meenutavad valguskastid, kus igaühes helendab Eesti varalahkunud inimese foto.

Katakombis viibimise tunne tasapisi hajub ning asendub kõlaritest kostvate helide tõttu metsakalmistu omaga. Tunda on surma hõngu ja näitusekülastajad räägivad omavahel – nagu mujalgi surnute seltskonnas – vaikselt. Üksikuid nägusid on jagunenud kõrvalseintelegi. Mõned kastid olid siis, kui näitust külastasin, pimedad, seda arvatavasti katkendliku elektriühenduse tõttu, sest saali sisenenud Linnap kohendas juhtmeid ja väljasurnud „ekraanid“ ärkasid taas ellu. Mõnes valguskastis on ainult fotod, teises ajaleheväljalõiked (näiteks otsimiskuulutusega). Valguskastid on ühendatud peenikest elektrijuhet pidi seina keskel paikneva toitekeskusega, mis sümboliseerib – ka meid, elavaid peatselt ootavat – surma.

Näituse teostus ja käekiri on taotluslikult sarnane Christian Boltanski omaga. Boltanski kunstis on kesksel kohal segameedias installatsioonid – plekist karbid, erilised valgustilahendused, rippuvad kaablid, raamitud ja manipuleeritud fotod, altarilaadsed konstruktsioonid, peategelaseks on valgus (ja ka surm).

Taevatreppi kui füüsilist objekti Linnapi näitusel ei ole. See tähistab äraspidiselt allakäigutreppi, mis Linnapi sõnul eelneb paljude eestlaste enneaegsele surmale. Surmaga seotud teema puudutab kunstnikku isiklikult, sest ta on seisnud siin- ja sealpoolsuse piiril. Linnap on toonud esile noorelt surnute puhul statistilise korduvuse, selgitavas tekstis on ta rõhutanud, et varalahkunute kohale jääb tühjus ja küsimärk.

Näitust võib vaadata kui osutust siirdeühiskonnast pärit rahva kollektiivsele taustale ja probleemidele. Eesti ühiskonda iseloomustavad kutsehaigused ja olematu heaolutase, mis on seotud alkoholismi ja narkomaaniaga, stressi ja depressiooniga. Meie rahvas kukub sõna otseses mõttes ühiskonna taaga all kokku.

Juba teema tõttu ei tohiks see väljapanek kedagi külmaks jätta. Surma ning eriti selle loomulikkust on tarvis tuua tänapäeva inimesele lähemale. Vanad eestlased elasid põlvkonniti perekonnana koos, teinekord ka koos koduloomadega. Sünniti ja surdi. Mõnikord võttis suremine aega – isegi aastaid. Parematel päevadel aitas raskesti haige, peatne surija lapsi kantseldada või muudes kodutöödes, kuni läks surma ootama, jumalat paluma, et see laseks tal ometi surra. Kõigi silme ees – rehe all – veristati ka koduloomi. Surma ei saanud peita hooldekodusse või tapamajja, see oli kõigile mõistetav elutsükli osa.