Andestus, puhastumine ja kirgastus

Heie Treier

Kommunismiohvrite memoriaali asukoha ja ideekavandi võistlus Arhitektuurimuuseumi III korruse galeriil on välja pandud kõik 66 võistlustööd, mis laekusid kultuuriministeeriumi ja arhitektide liidu korraldatud kommunismiohvrite memoriaali asukoha ja ideekavandi konkursile (näitus on avatud 16. XI – 4. XII). Sedavõrd arvukas osavõtt üllatab ilmselt kõiki, seda enam, et üldpilt on ühtlaselt professionaalne, ei mingeid käega ruudulisele paberile joonistatud kavandeid. Öelgem ette ära, et žürii pidas konkurssi õnnestunuks.

Riia ja Tallinn, komparatiivselt

Millised ka polnud poliitilised kokkulepped, mis ajendasid memoriaali-võistlust välja kuulutama, on hea teada, mida on selles vallas tehtud naabermaal. Eestis toimuvat on adekvaatne võrrelda pigem Läti kui näiteks Prantsusmaaga.

2007. aastal korraldas Läti kultuuriministeerium Riias kommunismiohvrite memoriaali rahvusvahelise võistluse. Toona oli kultuuriministriks karismaatiline kunstiteadlane Helēna Demakova, kes kureeris 1995. aastal Läti Sorosi kaasaegse kunsti keskuse aastanäituse „Monument”. Üldse tegeldi läti 1990ndate kunstis kirglikult linnaskulptuuride ja monumentide teemaga, samal ajal kui eesti kunstielu kulges mingil teisel lainepikkusel ning sõna „monument” tuli hääldada irooniliselt.

Nullindatel jõudis linnaskulptuuride ja monumentide laine ka Eestisse, ent õnneks või kahjuks poliitiliste tellimuste kujul. Alles programmi „Tallinn – kultuuripealinn 2011” raames haarasid ohjad kunstnikest kuraatorid, kes algatasid teoreetilistest tekstidest informeerituna suurepärase avalike teoste festivali „LIFT11”, mille käigus valminud tööd jäid linnaruumi aga vaid ajutiselt. Nii on Tallinnas tekkinud monumendi küsimustes spetsiifiline lahknevus „vaimu ja võimu” inimeste vahel, millist teistes linnades või riikides ei pruugi olla.

Ent tagasi põhiteema juurde. Riia kommunismiohvrite memoriaali võistlus toimus 2007. aastal kuulise täpsusega samal ajal, mil kaitseministeeriumi juhtimisel Vabadussamba konkurss Tallinnas. Riias pole monumenti siiani teostatud, Tallinn aga sai Vabadussamba, mis on Riia kontekstis nagu järeleaitamistund, sest seal kõrgub see juba alates 1934. aastast.

Nüüdne Eesti kultuuriministeeriumi välja kuulutatud kommunismiohvrite memoriaali konkurss sõnastati algusest peale kuidagi ettevaatlikult, olukorda kompavana – kunstnike või arhitektide abiga otsiti memoriaali asukoha ja kavandi ideed, aga ilma siduvate lubadusteta. Ilmselt on riik ettevaatlikum pärast lõputuid vaidlusi ja vastuolusid seoses monumentidega.

Nagu arvata oli (Tallinna varasemate monumendivõistluste valguses), domineerisid nüüdki arhitektid. Kuuekümne kuue võistlustöö peale oli vaid paar skulpturaalset lahendust, millest eripreemiaga tunnustati „Padakonna”, vaimukuse ja kontseptuaalsuse eest. Ekke Väli osalus töö valmimisel rõõmustab – tõeliselt hea skulptor võiks olla tellimustega rohkem hõivatud.

Uue põlvkonna arhitektid

Olles anonüümseid ideekavandeid žürii liikmena sõelunud, peab tunnistama kohatist püüdu otsida seoseid konkreetsete tuntud kunstnike või arhitektide käekirjaga, ent kõik ilmaasjata. Oli palju moekaid ideid, mis võiksid olla šiki kunstinäituse tõmbenumbrid, ning kohatist rabedust. Loogiline, sest aega võistlustöö väljamõtlemiseks oli jäetud suhteliselt vähe (nagu alati). Võis järeldada, et ilmselt on osavõtjad ülekaalukalt noored. Nagu selgus võitjate väljakuulutamisel Rotermanni soolalaos, nii oligi.

Peale on kasvamas uus põlvkond arhitekte, kelle sünniaasta lubab arvata, et neil pole „kommunismiga” otsest isiklikku arvet. Võistlusele ei laekunudki liiga traagilisi või drastilisi võistlustöid, pigem valitses andestuse, puhastumise ja kirgastumise püüd. Sama meelt oldi ka žüriis: tahaks edasi liikuda, mitte olla „ühe teema riik”.

Abstraktse vormikeele mikropoliitika

Andestust, puhastumist ja kirgastumist kui abstraktseid kategooriaid kaldub visuaalselt väljendama abstraktne vormikeel, mille comeback on juba aastaid täheldatav ka kunstinäitustel nii rahvusvahelises kui ka eesti kunstielus. Tendentsi analüüsimine oleks eraldi teema, ent monumentaalkunstis soosib abstraktne vormikeel hellade olukordade leevendamist, kui ei taheta „vaime välja kutsuda” ega esitada väljakutset rahvustele või huvigruppidele. (Pronksmehe monument on küll esteetiliselt superhea teos, ent tõi esile konflikti ilmselt just oma realistliku, figuratiivse, konkreetse vormikeele tõttu.)

Abstraktne monument kaldub olema küll „üldrahvalikule maitsele võõras”, ent see võtab relvad poliitiliselt ülesköetud olukorras. Või miks on Maarjamäe memoriaal 1990ndate monumendibuumist ning isegi selle debattidest suhteliselt kergelt pääsenud ning teeninud mitme välismaise monumendi-uurija imetluse? See on osutunud pigem universaalseks, üldinimlikuks mälestuskohaks.

Seekordsel võistlusel vaeti Maarjamäe kui kommunismiohvrite mälupaiga võimalikku asukohta kas radikaalsemal või leebemal viisil lausa üheteistkümnes töös. Mõnede äärmusideede puhul kujutleti Maarjamäge kui tarbijasõbralikku keskkonda, kuhu pääseb nagu kaubamajja uute arhitektuuriliste sisseja lahtilõigete abil. Vastupidine, sümpaatselt lihtne äärmusidee oli jätta kõik endiseks ja istutada Maarjamäe täis kodumaiseid ravimtaimi. Loodan, et arhitektuuriline ansambel on ikka muinsuskaitse all kui täiesti unikaalne oma ajastu rajatis.

Võidutööd

Žürii otsustas valida kaks võrdset võidutööd, et anda riigile võimalus jõuda poliitilisele konsensusele, kummas asukohas ollakse nõus protsessi jätkama.

„Mälutulbad”, mille autor on Koit Ojaliiv, valiti Maarjamäe seeriast võidutööks delikaatsuse tõttu olemasoleva ajaloolise kompleksi vastu. Autor arendab seda edasi ja loob uue mäluruumi. Töö annab kätte tõepoolest idee, kuhu suunas liikuda ning millistes aspektides edasi töötada, kui riik otsustab jätkata Maarjamäe liinil.

„Vest” [kodeeritult Vabadussõja-aegne tõotus „Vaba Eesti eest surmani truu”], mille autoriteks Armin Valter ja Joel Kopli, pakub idee rajada memoriaal Paldiski rannikule, kunagisele suletud militaarterritooriumile. Töö tõuseb esile täiusliku lahenduse poolest, siinne kahnilik geomeetria on lihtne ja võimas, täis ajatut sümbolismi. Teekond spiraalkäiku pidi nõukaaegsetest tellistest ümarvormi põhja ning edasi sirge tee vaba horisondini, järgides päikese kulgu … Võib ette kujutada seda tunnetuslikku elamust, mille loovad loodus, geomeetria, ajalooviide, ruumimõju.

Mõlema võidutöö puhul on võimalik inimestel koguneda ja küünlad süüdata. Lahtine on esialgu ohvrite nimede äratoomise võimalus ning küsimus, kuidas defineerida ohvrit (kas kitsamas või laiemas tähenduses). Ootamatu on see, et võidutööd ei esinda mitte ainult individualistlikult iseennast, vaid kollektiivset arvamust. Näiteks ringi kujund, merre ulatuva käigu kujund, päikese suuna järgimise kujund, võimsa trepi kujund jms – need aspektid olid esindatud väga mitmes teiseski võistlustöös.

Esiletõstetud tööd

Žürii otsustas siiski tunnustada pigem rohkem töid, kuna kvaliteetseid ja väga erisuunalisi ideelahendusi oli tõesti mitu. Sooviti anda signaal, et ka omavalitsused või firmad (näiteks Eesti Raudtee) võivad siit saada kavandeid teostamiseks. Näiteks „Punase vaguni” autorid Helen Rebane, Egon Metusala ja Elo Liina Kaivo näevad küüditatuid mälestavat installatsiooni raudteejaamades üle Eesti.

Eraldi tuleb esile tuua Pilistvere rahvaalgatust, nn Pilistvere kivikangrut, mis koondab juba alates 1988. aastast vabatahtlikke, kes hoolitsevad selle kui pühapaiga eest. Tegelikult näib ka Pilistvere kivikangur toimivat omalaadse abstraktse memoriaalina, kus mälestamisel peetakse oluliseks andestust, puhastumist ja kirgastust. Siingi näib rohujuuretasandi kollektiivne arusaam ühtivat konkursi võitnud noorte arhitektide arusaamaga.

Kommunismiohvrite memoriaali asukoha ja ideekavandi konkursi tulemused

I-II kohta jagavad tööd (à 3000 eurot)
„Vest”, autorid Armin Valter ja Joel Kopli
„Mälutulbad ”, autor Koit Ojaliiv

Eripreemia saanud tööd (1000 eurot)
„Baasid”, autor Alvin Järving
„Otsuste rand”, autorid Roland Reemaa ja Laura Linsi
„Introvert”, autorid Urmas Paul, Martin Lepplaan, Evelin Reimand ja Martin Noorväli
„Padakonn”, autorid Vadim Fomitšev, Mart Liho ja Ekke Väli

Äramärgitud tööd
„Vabaõhumuuseum”, autorid Hannes Aava, Alvin Järving, Larissa Kondina-Sokolova, Sille Pihlak, Jass Seljamaa ja Siim Tiisvelt
„Linnutee”, autor Toomas Unt
„Punane vagun”, autorid Helen Rebane, Egon Metusala ja Elo Liina Kaivo
„Kommunism”, autor Mark Grimitliht

Žürii koosseisus Ragnar Siil (esimees, Kultuuriministeerium), Laila Põdra (Kultuuriministeerium), Peeter Pere (Eesti Arhitektide Liit), Tiit Trummal (Eesti Arhitektide Liit), Heie Treier (Eesti Kunstiteadlaste Ühing), Karin Bachmann (Eesti Maastikuarhitektide Liit), Vergo Vernik (Eesti Kujurite Ühing) hindas töid lähtuvalt idee kandvusest, kohaspetsiifilisusest ja teostatavusest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht