Ärevus ja kontroll metafüüsilises maaliruumis

Varsti muutub kõik. Näitus „Valik nr 5“ näib peegeldavat ennekõike ajavaimust tingitud tormieelset atmosfääri. Selles on midagi apokalüptilist.

ALEKSANDER METSAMÄRT

Juss Piho isikunäitus „Valik nr 5“ Vaala galeriis kuni 7. IX.

Viimasel ajal – ja mitte ainult kahel aastal – on kerinud jõhker pinge: majandus on kehvas seisus, sõjakirves ripub pea kohal, inimesed on ärevad, vahendeid jääb aina vähemaks. Ilm kisub aina heitlikumaks ning miski kusagil peab varsti murduma. Seda, et midagi muutub, teaksid justkui kõik. Kuid mis siis, kui muutubki absoluutselt kõik? Ning kui varsti on varsti?

Juss Piho näitus „Valik nr 5“ näibki peegeldavat ennekõike ajavaimust tingitud tormieelset atmosfääri. On tunne, nagu iga maal krutiks endas mingit kärisevat mehhanismi, mille vedru juba vingub pingest. Maalidel kõnnivad anonüümsed kiilaspead mööda unenäolist avarust, portfellid ja taskud täis tuld, kuid tulekahi veel ootab ning sellel näitusel ei lahvata (äkki ootab sobivat aega, kui valikud on langetatud?). Samaaegselt mõjuvad Piho suureformaadilised maalid mingil intensiivsel viisil eneseküllaselt, dekoratiivselt ja lavastuslikult, mis seda pinget mõnevõrra labastab. Dihhotoomia annab kriitikule nurga, millest kinni hakata.

Kahtlaste kavatsustega võõras

Siinkohal peab sissejuhatusjärgselt mainima, et asun siin kritiseerima ainult pikema terviku viimast vaatust ehk olen sobiva ettevalmistuseta. „Valik nr 5“ pole nimelt viide või metafoor, vaid konkreetselt näituseseeria viimase väljapaneku no-nonsense pealkiri. Läinud aastal avanes „Valik“ Prantsusmaal, „Valik II“ Truusi ja „Kolmas valik“ Hausi galeriis Tallinnas, „Valik nr 4“ Haapsalu linna­galeriis ning nüüdne viies valik sel aastal Vaalas. Kuigi alustan vaatajana viiendast vaikust, ei tunne ma, et olen millestki ilma jäänud: Piho laadis pole toimunud olemuslikku pööret. Pigem on teosed viimasest kohtumisest saati muutunud veelgi piholikumaks.

„Koloreeritud üksindus“, viimane Piho isikunäitus, mis mulle meenub, toimus suurepärase personaal-ajaloolise paralleelina samuti Vaala galeriis aastal 2016. Kunstnik, kellega ma siis vastakuti sattusin, tundus kujutavat ennekõike mingit ängi. Toonase näituse pildi­ruumid meenuvad mulle klaustrofoobiliste ja tihedamatena, teostes tekkivate narratiivide kangelastes oli rohkem äratuntavat autobiograafilisust. Aga noh, eks üksindus ole muu hulgas ka endale suunatud tunne. Selgelt on jäänud meelde nahkpõllega minategelane, kes mõjus riideeseme tõttu natuke nagu kurblik lihunik keset oma töid.

Näituse „Valik nr 5“ maalidel leiab tegelastes vähem kunstnikku ennast, seega on andnud kahe näituse võrdluses autobiograafiline figuur teatud mõttes koha üldistavale figuurile. Ängist on saanud ärevus ajal, mil meie tegudest ja tegevusetusest sõltub vähem kui ümberringi toimuvatest protsessidest ja sattumustest. Peab ütlema, et selline paradig­maatiline muutus sobib Piho kunstiga. Tema maalidele tüüpiline metafüüsiline ruum saab kuidagi eriliselt laetud, kui tõlgendada seal toimuvat mingit sorti ebamääraste agentide tegevusena mingil salapärasel väljal. Peaaegu kõigi suureformaadiliste maalide keskne intriig tekib figuuri kavatsuse aimamise, mitte tegevuse tõlgendamise tõttu (tegevus vaid johtub kavatsusest, mitte ei peegelda seda). Sellise kergelt paranoilise maiguga üldmulje loomine ja figuuride narratiivne sügavus väärib tunnustust.

Ainsad figuurid, kes ennast Piho maalidel tõepoolest mugavalt näivad tundvat, pärinevad galerii otsaseintelt esimese ja teise saali lõpust, maalidelt „Arutelu“ ning „Arrival“. Mõlemat maali ühendab teose keskse figuuri teatav nauding olukorra kontrolli alla saamise üle. Nauding käib käsikäes võimuga, olgu see pealegi võim ringikeste üle.

Maalil „Arutelu“ siseneb tantsiskleval sammul keskse figuurina pildiruumi heal järjel mees, kes hoiab suul jutumulli moodi pudelit. Tema käte vahel on kahest ringikesest ja nöörist tehtud asjandus, mis ennast tema tantsiskleva sammuga hüpnootiliselt ühes näib viskavat. Mehe vestluspartneriks on maalitud vaatepildist haaratud koerake, taustal laiub vabrikut meenutav geomeetriline konstruktsioon.

Näitust lõpetaval teosel „Arrival“, teisel jõustatud figuuriga maalil, näeb aga stseeni, kus keskne, tuleleeke täis taskutega pruuni tolmumantlisse rüütatud figuur pöörab oma sõrme vaataja poole, otsekui tulistaks teda. Ent püss ei ole püss, vaid valge ringike ning vaataja ei saa pihta, vaid vaatab maali edasi. Näitusekülastaja asemel saab metafoorselt kuuli hoopiski pildiruumi paremale küljele paigutatud naisfiguur, kes mõjub natuke nagu näitleja, kes kõigest mängib kuuliga pihtasaamist.

Sedapidi pakub Piho põneva näite nii üldisema võimu- kui ka kitsamalt patriarhaadikriitiliseks analüüsiks. Millistes tingimustes on mees asjaolude kokkusattumise ohver, kuidas muudavad teda võimu atribuudid (ringikeste näol) ning mis siis ikkagi vallandab lõpuks (Juss Piho maalide) apokalüptilised pinged?

Kammerlik on kuninglik

Neid kahte figuuri ümbritsevad teised Piho pildid, kus tegelased ajavad oma asju igavesse stressiseisundisse lukustatult. „Valik nr 5“ ei ole jõustav näitus. Pigem on Vaala kahetasandilisest galeriiruumist tehtud kaks saali, kus kunstnik on ette võtnud eri sorti distantside loomise ning seeläbi vaatajalt võimu võtmisega (mõistmise võimatuse kaudu).

Esimese saali maalid ehk figuratiivsed stseenid kahtlaste meestega sai juba läbi arutatud. Kuid teine saal, kus näeb kahemeetristele lõuenditele kontrastiks kammerlikumaid maastikke, mille keskmes on nüüdisaegse eramu ja Nõukogude aja lõpu kolhoosiarhitektuuri vahepeale jäävad majakujutused, pakub oma maalilistes lahendustes teatavat suletust ja distantsi, mis on niivõrd hõrk, et paneb suure formaadiga figuratiivsed lõuendid mõjuma peaaegu et trafaretselt.

Nimelt ei mängi Piho siin enam värvipindadest koosnevas metafüüsilises ruumis, mille arendas täiuseni juba de Chirico ühes teiste sürrealistidega (olenevalt tõlgendusest juba della Francesca). Antud ruum on muudetud võimatuks tänu seal asetsevale matsakale hoonele, mis intrigeerib oma faktuuri, joonetäpsuse ja suletusega. Ometi pole metafüüsika maalidelt puudu, vaid pulbitseb ja viskleb puude ja põõsastiku näol ning katsub ennast unenäolisesse mastaapi visata perspektiivjoonte ja sinava taeva kujul. Ent maja ei luba, hoiab pilti kramplikult endas. See maja, ühes sealt paistva kumaga, lubab midagi metafüüsilisest pildiruumist lõputult ülevamat ja hirmsamat. See on unenägu, mis hargneb oma lõpututes koridorides mõistmisteks ja paratamatusteks.

Teisisõnu on näituse „Valik nr 5“ perspektiivist tehtud väga halb käik: käidud vastu lõppu välja pildid, mis muudavad ülejäänud näituse kergelt labaseks ja lihtsaks. Mis on väljamõeldud agendil oma salapärase toimetamisega vastu panna majale, mille sisemuses võiks toimuda mõeldamatu? Ehk aitaks siinkohal minnalaskmine tehnikas?

Piho laad on viimase kümne aasta jooksul lähenenud vähemasti figuurikäsitluses aina enam kuuekümnendate karmi stiili pinnalisusele. Ka sellel näitusel esineb maalilisus ennemini kujutatava sees, mitte kujutisi ühendava omadusena. Seevastu maastikel maalilised lahendused just nimelt seovad pilti (eriliselt jäi siinkohal meelde „Juuli“) ning see, mida võiks tõlgendada dekoratiivsena, mõjub hoopis sügavusena.

Igatahes ei pidanud vanameistri näitusel pettuma. Juss Piho looming on loodud siin ja praegu ning stiili osas leiab näituselt ka huvitava kontakti minevikuga – olgu see taotluslik või mitte. Lõpetada tahaks küsimusega, mis võiks ühele küpsele kunstnikule kõlada komplimendina. Huvitav, kuhu ta siit edasi läheb?

Ning kui ma õigesti aru sain, küsib näitus sedasama ka maailmalt.