Artdepoo projekt läheb edasi

R. V.

Hausi galerii juhataja ja Artdepoo projekti kuraator Piia Ausman kõneleb Viini kunstimessi kogemusest.        Hausi galerii saadetud pressiteates oli lugeda, et Artdepoo osales Viini kunstimessil. Mõni kuu tagasi teatasite, et Artdepoo näitusesaal suletakse. Mis vormis Artdepoo edasi tegutseb?  Hausi galerii üheks olulisemaks eesmärgiks on näidata publikule Eesti kunsti tervikpilti: nii möödanikku, tänast päeva kui ka tulevikku ehk n-ö noort kunsti. Galerii töös ja arengus on olnud igal kunstiperioodil selles tervikreas oma koht. Kaks korda aastas oleme pööranud suuremat tähelepanu Eesti vanema perioodi kunstile, korraldanud kunstioksjoneid ja nendega seonduvaid näitusi. Galeriiruum on peamiselt moodsa kunsti klassikute, meie nimekate autorite teoste näituste all. Näitusepinnana toimib praeguseni ka meie kureeritud SEB pangas tegutsev galerii. Juriidilise institutsioonina ei ole Artdepood kunagi eksisteerinud, see on olnud Hausi galerii  noore ja nüüdiskunsti projekt. Alustasime selle projektiga üle kuue aasta tagasi, nähtavalt galeriina Jahu tänaval.

Juba Artdepoo algusest on meil olnud ettevalmistamisel suund tutvustada meie kaasaegset kunstiloomingut ka väljaspool Eestit. Hausi galerii on komandeerinud oma galeriste välismessidele ja -näitustele, et nad oleksid mujal toimuvaga kursis. Artdepoo on olnud idee, projekt, mõte ja suund, et tuua jõulisemalt  esile noore ja aktuaalse kunsti liini ja valida loominguliselt kandvat kunsti rahvusvahelisele areenile. Vaatamata sellele, et galeriiruum tuli sel kevadel publikule sulgeda, kuna omanik plaanis selle müüki panna, ei ole Artdepoo idee kuhugi kadunud. Ruum iseenesest ei ole idee, idee saab alguse algatajast, kes idee elushoidmise vajadust näeb. Majanduslikult on Artdepoo olemasolu kogu selle tegevusaja lõikes sõltunud 80 protsendi ulatuses Hausi vanema  perioodi kunsti oksjonite tulust, see ei ole olnud klassikalises mõttes äriprojekt. Pigem on Artdepoo vaadeldav kui galeriiomaniku missioonitundest ülal peetud näituseruum. Hausi galeriid ennast ei ole aga absoluutselt ega kunagi finantseerinud ega ülal pidanud miski muu kui üksnes galerii enda müüdud kunst ja seda juba 14 aastat. Artdepoo ruumi äralangemine on kogu projekti mõttes omal moel isegi hea, andes  võimaluse senist kogemust ja ka Hausi galerii majanduslanguse-järgselt kasinat raha kontsentreerida tugevatele projektidele. Artdepoo kunstivalik saab olema nähtav peamiselt selleks loodavas virtuaalgaleriis Internetis, kuid plaanitud on ka eraldi seisvad koondnäitused. Suhtleme endiselt aktiivselt kõigi Artdepooga koostööd teinud kunstnikega, hoiame silma peal kõigel, mida nad teevad, et saaksime neid vääriliselt esindada ja neile valida parimad väljundid. 

Viini kunstimessil osalesite juba teist korda. Kuidas läks? Kas midagi oli eelmise korraga võrreldes muutunud? 

Viini messi positiivne joon on, et seal tuntakse sihipärast huvi kogu Euroopa – nii Lääne- kui ka Ida-Euroopa kunsti vastu. Hetkel lahterdab mess Euroopa nähtavalt regioonideks, mis ei ole ehk sildade loomisel kõige õigem samm, kuid annab siiski häid võimalusi ka väiksematele riikidele. Eelmise aastaga võrreldes oli huvi Artdepoo vastu märksa suurem. Galeristi- ja galeriinäo kujundab kunst, hea kunst tagab galeristi usaldusväärsuse. See, milline on hea kunst, oleneb aga kontekstist ja ootustest. Et olla igas situatsioonis hea, tuleb situatsioonist aru saada ja vastavalt sellele tegutseda. See, kuidas kunst laiemale publikule kohale jõuab, sõltub ennekõike sellest, kui hästi galerist (või kuraator) on tabanud situatsiooni, kuhu kunst välja pannakse, ja kas ta on osanud selle adressaadile suunata. See oskus on äärmiselt vajalik just rahvusvaheliste kunstimesside puhul, kus on  palju galeriisid koos ja igaüks püüab võidelda oma eest.       

Artdepool olid kaasas Alice Kase ja Maarit Murka tööd. Meie pildivalik tekitas huvi kogu meie projekti vastu. Artdepoo esindatud kunsti võis näha kõikides messi tutvustavates väljaannetes  ja infokanalites. Arvestades asjaolu, et osales sadakond galeriid kahekümnest riigist, ei olnud infokanalites sõelalejäämine mitte juhuslik, vaid tulenes siiski meie kunsti atraktiivsusest. Austria kunstikogujad ostsid sellest valikust kolm Maarit Murka õlimaali. Üks ostjatest põhjendas valikut just sellega, et nii meie ise kui ka meie ekspositsiooni läbimõeldud tervik tekitasid temas usalduse. Selline põhjendus on ka mõistetav, kuna arenenud kunstituruga käivad  lahutamatult kaasas professionaalne galerist ja mänedžer.     

Artdepool on tekkinud oma maine nii messi korraldajate kui ka meid eelmisel aastal külastanud kunstikogujate hulgas, samuti kohaliku peasponsori Erste panga silmis, kes toetas meie osalemist ka sel aastal. On meeldiv, et messi korraldajad ootavad ka meilt ettepanekuid messi töö paremaks korraldamiseks. Austria  on küll viisakas, kuid aus riik: on selgelt tunda, kas sind tahetakse vaid viisakalt ära kuulata ja edasi minna või ollakse tõesti su arvamusest huvitatud. Mõneti on kahju, et meil ei ole kujunenud galeriide välistegevuse toetamise süsteemi: siinsete fondide toetused takerduvad kummaliste majandusindeksite rägastikku või arusaamatute ekspordi tõhususe tõestusprotseduuride taha, millega kunsti mõõta ei saa.  Nii et asi taandub siiski sellele, et meie rahvuskultuuri maine tõstmine mujal on üksikute asi, kes seda oma intelligentsuses vajalikuks peavad ja vapralt lihtsalt riigi arusaamistele käega löövad. Kunstimessil osalemine ei ole, iseäranis väikesele riigile, tuluüritus, see on pigem maineüritus. Müük sõltub väga paljudest faktoritest, heast kunstist üksi ei pruugi Euroopa kultuuripoliitilises situatsioonis alati piisata. Kuid tähelepanuta hea kunst ei jää,  see on kindel. Meile on välismessid praegu siiski kunsti tutvustamise lavaks, kuhu eduka etteaste korral on võimalik tagasi tulla, lootuses, et märkamised ka müükidega päädivad ja meie kunst väärikalt väliskollektsioonidesse kandub, et seal juba ise enda eest edasi rääkida ja kaudselt igale edasisele sammule kaasa aidata. 

Galerii tegeleb ise mõnes mõttes kultuurimetseenlusega. Mõistagi oleks hea, kui Eestis oleks metseene rohkem ja meiega ühineksid ka samu vaateid jagavad teised äriinimesed, ent selle peale siiski maja ei ehita, sest inimeste väärtushinnangud siinses kultuuriruumis on erinevatel põhjustel väga hüplikud. Hausil on igal juhul piisavalt põhjust, kogemusi ja kontakte, et enam kui kuus aastat tagasi alustatud Artdepoo projektiga, vaatamata kõigele jätkata. Lihtsalt pisut nukker on tõdeda, et meie kunsti osalemise võimaluse eest Viinis kandis finantsiliselt suures mahus hoolt Austria Erste pank ja Hausi galerii ise, leides vaatamata pikale majanduslangusest tingitud keerulisele rahalisele olukorrale omad võimalused, kuigi mitte ju selleks, et endale kuulsust hankida, vaid et rahvusvahelisel kunstiareenil  kujundada Eestist tervikuna positiivset pilti. Viinis olime me ikkagi ju kõikide galeriide ja riikide reas pigem Eesti kui Artdepoo esindajad, sest sõna Estland tuli saksakeelses ruumis messikülastajatele välja öelda sagedamini, kui meie kunstnike või galerii nime. Üldiselt tundsime end Viinis hästi: kindlasti on sellel konservatiivsel turul meie seisukohalt perspektiivi. kuidas see realiseerub, seda näitab aeg. Ettevõtmine iseenesest ei ole ju veel  saavutus, kuid kui midagi ette ei võta, siis on tõenäosus midagi saavutada üldse olematu. Austrias on Artdepoo projektiga võimalik nii mõndagi ette võtta, see on selge. Loodan, et oleme galeristidena piisavalt arukad, et osata seda teadmist ära kasutada.