Ateljeemärkmed: Fred Kotkas
Nädal enne oma esimese isikunäituse avamist Hobusepea galeriis sarnaneb Fred Kotka ateljee millegi ehitustandri, riidevabriku ja keemialabori vahepealsega. Kui ruumi siseneda, läheb aega, et kohaneda ja eristada kunstiteoseid nende valmistamiseks kasutatud esemetest: naiste sukad, kangad, kuivatatud puuvili, traat ja suled katavad kogu põranda. Alles pärast mõnda minutit tulevad esile äsja valminud tööd oma suurtes raamides. Hoolikate, abstraktsete kompositsioonide alt vaatavad vastu teoste peategelased. Õige pea hakkavad nende kehad, jäsemed, organid ja näod valitsema ateljeeruumi. Neis, kes on Kotka varasema loominguga tuttavad, võivad tema uued tööd tekitada hämmingut. Need tunduvad küll tuttavad, sest kustniku eriline must huumor ja uskumatult hea detailinägemine on alles jäänud. Teisalt aga on need keerukad skulptuurid väga ootamatud, arvestades seda, et kunstniku senine portfoolio sisaldab enamasti maale ja graafilise disaini töid. Kotka kunstihuvi algas varajases lapsepõlves, kui ta kopeeris autokataloogidest mudeleid. Kalka abil joonistatud täiuslike proportsioonidega koopiaid esitas ta oma vanemate rõõmuks iseseisvate joonistustena. Hiljem tutvustas vanem naabripoiss talle grafitit. Nad käisid koos mööda linna, sõber joonistas kujundite kontuurid ette ning lubas Fredil need värviga katta. Sellest kasvas välja iseseisev harrastus, mida ta hiljem jagas oma rulajatest sõpradega. Tänavakultuuri ettevõtmised omandasid põhikooli päevil kindlama kunstisuunitluse, kui Kotkas hakkas tundma huvi disaini vastu. Ta hakkas mõtlema kunstiakadeemia ja graafilise disaini peale ning keskkoolis astus vanalinna hariduskolleegiumi kunstiharusse. Viinud ellu esialgse pürgimuse, sai talle õige pea selgeks, et EKA graafilise disaini osakonna kava ei suuda tema tähelepanu köita, ning varsti vahetas ta selle vabade kunstide vastu, mis võimaldasid märksa avaramat eneseväljendust. EKA aastad esitasid talle nii mõneski mõttes väljakutse. Olles sunnitud tegutsema tehniliste reeglite järgi, tundis ta nii mõnigi kord, et instinktiivsed loomingulised impulsid on surutud käsitöö piiridesse, aga teisalt jälle kontseptuaalsetesse mõtisklustesse. Kuid Fred Kotkas kuulub vaieldamatult selliste kunstnike hulka, kes enne kui hakkavad reegleid rikkuma, peavad kasulikuks need siiski omandada. See ei käi mitte ainult joonistamis- või maalimisvõtete, vaid ka tema enda varasemate tööde kohta. Kotka kunsti arengus võib näha tendentsi, et iga uus töö on eelmiste edasiarendus varem kasutatud meetodite üle vindi keeramise abil.
Kotka puhul ei tähenda see mõttelagedat originaalitsemist, vaid tema oma senise kunsti algallika jätkuvat mõtestamist. Hoolimata kunstniku mittesüstemaatilistest loomemeetoditest loob iga tema teos erilise, just temale omase atmosfääri. Varajasemas loomingus – mõneti naivistlikud joonistused, portreed ja siirad installatsioonud – toimis iga töö nagu püandiga etüüd: kaks kraanikaussi urineerivat meest, kes samal ajal naeravad oma peegelpildi üle („Laurile”, 2005), väljasirutatud töökinnastes ning -rõivais käed, hoidmas valget käterätikut veekausi kohal („Nimeta”, 2009). Need olid absurdihuumoriga avalikult vürtsitatud tööd, mis tõid kunstniku unikaalse isiksuse julgelt esile. Uutes töödes on aga näha küpsemat komplekssust. Nendes sisalduv nali on mitmetahulisem, sügavam ja tumedam kui varem. Kõik näitusel eksponeeritavad tööd on omaette mitmekihiline keskkond. Iga kiht ei lisa mitte ainult visuaalset, vaid ka ruumilist ja ajalist mõõdet: iga detail vastab Kotka poolt läbitud töö- ning loomeprotsessile, tekitades tunnet, nagu oleks aja ja mõttearengu raskus kristalliseerunud kunstniku loodud vormidesse. Füüsiliselt kaalukad, on neis töödes ometi kunstniku varasemate tööde kergust, vormi ja värvi elegantsust.
Kui vaadata aga Fred Kotka kunsti visuaalsetest aspektidest sügavamale, siis osutub oluliseks välismaailmaga suhtesse astumise viis. Selles mõttes on ta kunst kaugel tänapäeval populaarsest kontseptualismist, mis koondab kultuurilised viited kunstilise teose vormi. Vastupidi, Fred Kotka tööd ei ole üles ehitatud olemasolevatele viidetele, vaid need loovad ise endale konteksti. Kuigi Kotkas ei seo ennast ühegi kunstniku või kunstiliikumisega, võib öelda, et tema kunst on lähedane teatud kunstnike, nt Mike Kelley või Paul Theki loomingule, mis samuti püüdleb visuaalse ja müütilise maailma loomise poole. Nii nagu nendegi töödes, nii lähtub ka Fred Kotkas oma tööde siseloogikast, välismaailma suhtes võetud distants on see, mis lisab neile erilise individuaalsuse.
Tõlkinud R. V.