ATM-dialoog Arne Maasiku ainetel

Andreas Trossek, Aleksander Tsapov

chicago Andreas Trossek: Ma ei hakka pikalt hämama, vaid lähen kohe asja juurde ehk Arne Maasiku pool tuhat lehekülge paksu fotoalbumi ligi. Sellest ei saa üle ega ümber, räägi sa parasjagu  näitusest Tallinna Kunstihoones või inflatsioonikriteeriumist või metsast võsa taga. Ise soetasin selle kohe esitluspäeval – alles ta oli, detsembri lõpu poole mingil kuupäeval, enam ei mäleta – ja on ikka aukartustäratav tellis küll. Üldse ei imestaks, kui seni Eestis suhteliselt marginaalset ehk erialasisest kuulsust pälvinud arhitekt saaks oma järgmiste tegemiste ette asetada tutvustuseks mõne klišee-epiteedi nagu „elav klassik” või muud sellist. Samas jäädvustus Maasik minu kõvakettale alles paar aastat tagasi tänu isikunäitusele „Pusad” Hobusepea galeriis, kus ta eksponeeris neid oma lõputuid mustvalgeid võsapilte. Need tema varasemad New Yorgi ja Aldo Rossi pildid mind kunstinäituse kontekstis nagu nii väga ei kõigutanud ning tema põhitegevusvaldkonna ehk arhitektuurifotograafia poolega ma nii väga kokku puutunud ei ole, aga see on muidugi ainult minu isiklik probleem.

Igal juhul võtab nüüdne pompoosne sooloesinemine Eesti mainekamal näitusepinnal, Tallinna Kunstihoone peasaalides ilusasti kokku nii tema linnad kui „pusad” ja Arne Maasikust kui arhitektist ja arhitektuurifotograafist saab laiema avalikkuse silmis auväärne fotokunstnik, kahtlemata teenitult. Not bad, don’t you think? Sa oled ka arhitektuurikriitikat teinud ja ehk oskad öelda, kas Arne Maasik on selles Eesti arhitektide mikrouniversumis niinimetatud kõva sõna? Selles mõttes, et isegi sellistel kestvalt viriilsetel „isadel” nagu Vilen Künnapu või Leo Lapin pole anno 2008 niivõrd mahukaid trükiseid ette näidata, nad on justkui killustanud oma energiat…

 

Aleksander Tsapov:  Arhitektide mikrouniversumist ei tea ma maad ega ilma. Lähenen lihtsalt. Arne Maasik pole arhitektina veel Autoriks (selle sõna suurelises või väärikas mõistes) tõusnud. Ma ei tea küll midagi tema panuse suuruse kohta projektidesse büroos Künnapu ja Padrik, kuid spekuleerides võiks tema suurim töö olla näiteks Viru Keskuse kaasautorsus (külastajaid aastas 11 miljonit), ilma et tema nimi oleks sinna kuidagi alla kirjutatud. See selleks. Tema monograafia mõõtu fototrükise ilmumine koos isikunäitusega Kunstihoones (külastajaid-lugejaid: mõni tuhat) aga ei jäta varju seda, et Eestis kõige rohkem kõneainet pakkuva arhitektuurifotograafi ego pole mitte väiksem kui sinu nimetatud isakestel. Soov jätta endast maha midagi olulist, millele ta on ise alla kirjutanud. Martin Pedaniku askeetlikult kujundatud tellis sobiks igasse soliidse majapidamise raamaturiiulisse nagu tema fotodki. Pealegi on tiražeeritud raamatut hulga raskem hävitada kui maja, nagu iga arhitekt Eestis lausa oma seljaajuga teadma peaks. Ja tema tööst fotograafina rääkides, loomulikult on igale loomeinimesele vahelduseks tellimustöödele ajakirjadelt, ehitajatelt, linnaisadelt vaja mingisugust isiklikku „püha” isetegevust. Maasiku puhul siis vastavalt majad versus pusad.

 

Andreas Trossek: Igal juhul on kaubanduslikus mõttes ülihea ajastus tulla välja Eesti kontekstis seni mahukaima kunstiraamatuga üldse ja isikunäitusega niivõrd olulisel näitusepinnal, nagu seda on Kunstihoone. Ehk aitab see kaasa fotopõhise kunstipraktika laiemale väärtustamisele ühiskonnas, kus paremal finantsjärjel inimesed eelistavad endiselt lõuendisse investeerimist, sest „mis kindel, see kindel”. Inimeste peas troonivad endiselt Leonardo ja Raffael, nagu oleks Destudio postmodernismi trendiõpetused ja Peeter Linnapi kontseptualismikeskne kuulutamistöö möödunud kümnendil puha luhta läinud. Siiski, keegi juba kusagil netikommentaaris miiluskles, et Maasiku võsamustrid näeksid koduseinal päris „diibid” välja. Lootust on. Veel ei olegi kõik kadunud, esialgu ei peagi hakkama asüüli taotlema ja kohvreid pakkima…

 

Aleksander Tsapov: Luhta läinud? Kindlasti peaks iga kihutustööd vaatama palju laiemas diapasoonis. Märksa olulisem aspekt kunstireliikviate ostmiskõverate juures on piisavate vahenditega investorite ringi tekkimine, mis võtab aega ja nõuab kohanemisruumi. Umbes viisteist aastat poleks kindlasti küllalt pikk aeg, et eesti kunstiinvestorid (neid võiks nimetada näiteks kunstvestideks) jõuaksid Pallase koolkonnast ja Konrad Mäest fotodeni. Fotograafia kollektsioneerimist on terve selle meedia eluea jooksul alati seganud ka stampküsimus foto paljundatavusest ja säilivustähtaegadest, tead ju küll. Maali puhul on need küsimused kunstvesti jaoks paremini vastatud. Kuid võid kindel olla, et Arne Maasiku nimi saab nii mõnegi kunstvesti märkmikusse rasvaselt sisse kirjutatud juba praegu.

 

Andreas Trossek: 11. jaanuaril, kui Maasiku näitus Kunstihoones avati, kuulutas Sirbi esikülg, et „/—/ meie viimaste aegade väljapaistvaim arhitektuuri- ja looduse- ning eelkõige tuttavate motiivide vahele jääva pildistaja” avab seal oma fotonäituse. Edasi tsiteeritakse peamiselt neid mõtteid, mida Maasiku fotode kohta on mõeldud ja tema fotoraamatusse kirja pandud (autoriteks Eero Epner, Jan Kaus, Peeter Laurits). Need on pandud nagu mingi talumatult erksa reklaamiklipi loogika järgi järjekorda ja tulistatud siis täislaeng. „Järgmine etapp on juba näitusekülastajate-arvustajate tõlgenduste päralt,” kinnitab Reet Varblane. Mis sa arvad, kas Arne Maasiku loodu kohta on siis jäänud midagi ütlemata? Mingi oluline tõlgendusvariant on jäänud kahe silma vahele?

 

Aleksander Tsapov: Sirbi esikaas peabki ju kultuuri populariseerima. Tõlgendusvariante-vabatõlgendusi oskab hea kirjamees kirjutada ad infinitum. Traditsiooniliselt on Eestis kombeks, et kunstinimbusega raamatute „tekstimasinad” on kunstiteadlased-kunstiajaloolased. Maasik on läinud teist teed, teejuhtideks on dramaturg (tõsi, kunstiajaloolase kraadiga), kirjanik ja fotograaf. Siit sugeneb ehk minu ainus tõlgendus: võib-olla Arne Maasik kahtleb või tegelikult päris kindlasti kahtleb enese autoriteedis kunstnikuna. Kuigi ei oleks tarvidust, Eesti professionaalne kunstielu lokkab arhitektidiplomiga läbilöönutest. Vormiliselt on Maasik nagu joonestusõpetaja fotokaameraga, kuid samas kubisevad nii tema raamat, Kunstihoone isikunäituse kaastekstid (Karin Paulus) kui ka varasemad pressiretsensioonid pigem vabaassotsiatsioonidest. Räägitakse teemadel: natura versus cultura, võõrandumine, väikeste asjade võlu, jalutamine koju, metafüüsika, absoluut, zen, vertikaalne metropol, mis toob meelde Bulgakovi jne. Lõpuks tekib tunne, nagu läheks kümnendat korda Stockholmi kruiisile. Maasik ei paku uusi nägemisviise, ei roni mulla alla või eskalaatorivahesse, ei sukeldu CCTV peastaapi ega estetiseeri metsaraiet. Maasik proovib joonestada maja kaameraga ja vaadata, mis saab, kui joonlaud roheluses hulluks läheb.

 

Andreas Trossek: Jah, olen ise umbes samadele järeldustele komistanud arhitektuuriteadlikelt tuttavatelt esmaseid näitusemuljeid pärides. Kõik kiidavad. Natuke igav isegi klatši koguva kunstikriitiku positsioonist. Samas on antud mõista, et ega Maasiku esteetikas midagi uut, üllatavat või otseselt ennenägematut ei ole. Neid urbaanseid linnadžungleid on fotoloos nähtud küll. Ja ilmselt on ka neid võsapildistajaid ikka siin-seal sporaadiliselt tegutsemas nähtud, kuigi nii maniakaalselt ja järjepidevalt, nagu seda teeb Maasik, ehk mitte. Igatahes, ta ei esinda klassikalist romantikast läbiimbunud kunstnikuego, kelle hingevõbelused peaksid vaatajat omakorda liigutama, nagu õhk kannab edasi heli, vaid ta esindab pigem ühte kindlat esteetilist kaanonit. Ta esindab midagi külma ja ajatut. Ta annab sellele tuttavlikule kaanonile lokaalset lisakehtivust ja tegeleb justkui re-impordiga, taas-maaletoomisega. Kõik läänemaailma arhitektuuriajalooga kursis inimesed tunnevad selle ära. Siin ei tohigi olla mingit uudsusega epateerimist, lähtemaatriks ei anna selleks võimalust. Ta esindab koodi, modernistlikku koodi.

 

Aleksander Tsapov: Roomlase moodi öeldes: räägid õigust. See kood on läbinisti modernistlik. Näituse pealkiri on „Fotod”, kõik nähtav on üleliigsest puhastatud. Pildid on justkui joobunud iseenese ideelistest allikatest. Tuttavlik XX sajandi elamisruum ja tehnoloogilise objektiivsusega vahendatud kindel maastikutüüp. Lausa mausoleumlik esteetika. Kogu see rangus ja tõsiseltvõetavus – seda oleks näituse puhul ehk võinud lõhkuda? Pole minu otsustada, aga Maasik võinuks lasta fotod seinale kanda fototapeedina, see oleks kogumulje pühalikkust pisutki lammutanud. Mihhail Lotman kasutas oma hiljutises essees, mis käsitles Jokela koolitulistamist, mõisteid nagu „elu erakond” ja „surma erakond”, kumba erakonda kuulub Arne Maasik? Näed, jutt kisub juba vägisi poeetiliseks…

 

Andreas Trossek: Kui nii, siis on ta pigem nende „aprioorsete” ehk aegruumiväliste ringkondade esindaja. Kunst, mis on nagu igavikku kinni pandud ja sellega on lihtsalt kaasnenud igasugusest bioloogilisest elutegevusest tühjaks tõmbamine, eksistents pidetus lausvaakumis. Mitte just erilise imestusega lugesin Maasiku viimasest intervjuust Eesti Ekspressis (17. I), et ta on mõnikord oma digipiltide pikslitele lausa Photoshopi tööriistadega kallale läinud ja näiteks mõne inimese või linnu kustutanud. Kes käskis komponeeritud kaadrisse mõtlematult oma nokka pista? „Platoni nimel, saage aru, siin ei ole kohta juhusel,” võiks Maasik deklareerida. Aatomid on jagamatud ja need peavad olema kindlates struktuursetes seostes. Kord, proportsioon, süsteemsus, harmooniataotlus. Just see, nii ajas kui ruumis lõpuni timmitud modernistlik kood, on element, mis teeb tema fotod niivõrd peibutavaks väga mitmetele erisugustele sotsiaalsetele sihtgruppidele. Sa võid olla renessansifännist põhikooliõpilane, ja sulle meeldib, aga võid olla ka juba kunstist iseenesest tüdinud pikaajaline kunstipedagoog, ja sulle samuti meeldib.

 

Aleksander Tsapov: „Meeldimine”, see magus sõna, viskas mind jälle sinna fototapeedi ja kõrghoonete manu: pilvelõhkujad, eriti öise metropoli panoraamid on fototapeedi müügivalikus alati esireas rusikaid raputamas. Kõrghoone vertikaalne transtsendentaalsus (juhanmaistelikult väljendudes) on alati erutav, kui sa ei karda nii-öelda tagurpidi kõrgust. Ühendame need kaks ja saame meeldivalt turistliku harjumuse olla taas ja taas lummatud öise suurlinna panoraamist. Maasik on ka öösel pildistanud, kuigi tema raamatus ega näitusel ei leia me ühtegi ööpilti. Öö sulatab majade vormid, kaotab nende piirjooned, öistest „pusadest” rääkimata. Öine Maasik – temast pole meile veel keegi rääkinud. Arne Maasik on sedasi reserveerinud enesele võimaluse reliisida veel ka B-pool.

 

Andreas Trossek: Arhitektidele, „inimhingede inseneridele”, Maasiku näitus igatahes meeldib, see on kindel – kogu see esteetika on neile ju esmakursusel selgeks õpetatud värk. Muide, oma respect’i tema vastu näitas üles teiste seas ka Jüri Okas, keda oli nähtud Kunstihoonet külastamas. Kuuldavasti ei käi see mees just eriti tihti niisama kunstinäitustel aega surnuks löömas… Hmm, peaks talle meili saatma, et mingu ka endisesse Projekteerijate Majja veidi noorema arhitekti Paco Ulmani fotonäitust vaatama, mida ma organiseerida aitasin. Ei tea, kellelt aadressi küsida?

 

Aleksander Tsapov: Paco Ulmani näitus on omamoodi Arne Maasiku kontranäitus: väikesed värvilised pildid, meeleoludelt küll mõneti sarnased. Maasiku suurte mustvalgete kõrval mõjub ta nagu väikevend, kes ei viska viit… Aga mis puutub Jüri Okase väidetavasse visiiti, siis esiteks on Okas ise eesti kunstiajaloo arhitektuurilise representatsiooni teeviit, suur vend Maasiku silmis. Teiseks peaksid Okasele kahtlemata meeldima pildid, mida Maasik on teinud Okase loodud majadest, kas või näiteks endise Optiva panga majast Narva maanteel.

 

Andreas Trossek: Mul on selle näitusega tegelikult ainult üks probleem: mis puutub prestiižsematesse näitusepindadesse, siis kardetavasti on Maasik teinud 2008. aasta parima isikunäituse Eestis, ja see ei ole hea, kui tibusid juba jaanuaris saab kokku lugeda.

 

Aleksander Tsapov: Oleksin parimate nimetamisega reserveeritum. Loodame, et Gerd Kanter toob Pekingist ikka kulla koju, sest võit on ju tähtsaim, vähemalt ametliku kultuuripoliitika raames.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht