Auhind – Kontseptuaalne Enno Hallek

REELI KÕIV

Nimekaima saarlasest kunstniku Eerik Haameri 113. sünniaastapäeval anti tänavu juba neljandat korda välja Saare­maa valla asutatud Eerik Haameri kunstiauhind, seekord elutööpreemiana Eesti-Rootsi kunstnikule Enno Hallekile (1931) – kirkaid lapsepõlvemälestusi kontseptuaalselt tõlgendava ning kunsti­liikide piire ületava sisusügava loomingu eest. Žürii otsus oli seekord väga üksmeelne, kuigi ka ülejäänud seitse nominenti olid igati auhinna väärilised.

Eerik Haameri kunstiauhinna väljakuulutamise pidulik üritus 20. veebruaril Kuressaare raekojas oli praegusest ajast varjutatud: pandeemia tõttu ei saanud kohale tulla ei Stockholmis elav laureaat ega ka paljud kutsutud. Nagu kombeks, avati Raegaleriis eelmise aasta võitja(te) näitus: väljas on Pariisis elanud pagulasskulptori Maire Männiku looming, mille olid päästnud ja näituseks vorminud Juta Kivimäe ja Isabel Aaso-Zahradnikova. Haameri auhinnaga on varem tunnustatud ka nüüdiskunsti, tänapäeva sundpaguluse, üle mere kulgeva töörände temaatikat käsitlenud Karel Koplimetsa loomingut (2018). Esimesena pärjati Haameri preemiaga 2017. aastal Uno Roosvalt.

Hallek ja Rootsi. Rohukülas sündinud Enno Hallek on ainsana meie pagulaskunstnikest pälvinud tunnustuse ja auväärse koha ka uue kodumaa Rootsi kunstis, muuhulgas on ta ainuke Rootsi kuningliku kunstiakadeemia liikmeks valitud eestlane. Eerik Haameriga võrreldes on Hallek juba järgmise põlvkonna kunstnik, immigrant, kelle puhul ei ole põhjust rääkida vanemaid pagulaskunstnikke vaevanud justkui kahe tooli vahel istumise tundest (Karin Lutsu väljend) – kuulumatus kummassegi, ei eesti ega rootsi kultuuri. Enno Hallek jõudis koos vanematega paadipõgenikuna Rootsi 1943. aastal. Elama asuti Torsö kalurikülla, kus tema isa sai jätkata elatise teenimist kalurina. Enno Hallekil oli Rootsi ühiskonda sulanduda märksa kergem, sest tema haridustee põhiosa kulges juba seal. Õppinud aastatel 1953–1958 Stockholmi kuninglikus kunstikõrgkoolis, ei jäänud tema tulek Rootsi kunstiellu märkamata. Juba viis aastat pärast lõpetamist jõudis ta esimese isikunäituseni, praeguseks on neid olnud poolsada. Tema tööd on arvukalt esindatud Rootsi muuseumides, sh Moderna Museetis. Näituste vahendusel on Halleki looming Rootsis pidevalt pildil. 2018. aasta isikunäitus Stockholmi kunstiakadeemia esinduslikes ruumides ei olnud retrospektiiv, vaid improvisatsioon, nagu leiab jätkuvalt mänguline ja huumorialdis kunstnik. Viimane aasta tõi Enno Hallekile ka seni suurima tunnustuse Rootsis, nimelt Rootsi kultuuri­ministeeriumi elutööpreemia kunsti valdkonnas.

Maastik kui eksistentsi kood. Halleki kunstitegemist iseloomustab algusest peale vaba mõte ja tavapärase lähenemise julge hülgamine. Analüütilise kunstnikuna on tal silme ees kogu maailma kunstiajalugu ning, otsides oma, küsib ta endalt otsustavalt: kes ütles, et maalima peab lõuendile? 1950ndate lõpul saavad tema maali­aluseks puutükid ja puuviljakastid, mille peale ta maalib kalu ja paneb mõnele neist kiikhobujalad. Hallek näib otsivat suunda ja tasakaalu. Korduvkujundeiks saavad puust voolitud ja üle maalitud loodi kujutised, millega mõõta väärtusi, sealhulgas vaimsust. Kohtumine Halleki teosega Göteborgi kunstimuuseumi ekspositsioonis, ehtsate kruustangide vahele surutud sinitaeva kujutisega, haaras mul otsekui kõrist. Halleki väljendus on napp ja täpne, tabab naelapea pihta.

Enno Halleki varasemas loomingus on olulisel kohal teosed, mis on justkui maastikumaalid. Maastikumaal oli kunstniku sõnutsi Rootsis 1950ndatel devalveeritud, kuid pakkus just seetõttu noorele trotslikule kunstnikule huvi. Impressioniste parafraseerides maalis ta pildile kõrvuti kaks erinevat looduse seisundit. Muie suunurgas, lähenes ta maastikule „teaduslikult“, määratledes taevasinise või rohurohelise tooni. Väljavenitatud, laiakslitsutud või katkestatud maastikes on spektrivärvides motiivi kõrval tühjad valged pinnad. Ei teagi, kumba Hallek on teinud, kas püüdnud värve kokku sobitada või neid laiali ajada sel määral, et alles jääb vaid valge valgus? Värvid ongi valgus, valgus on jumal. Isegi maalitud lillepott, rääkimata pimeduse ja valguse piiril autoportreest („Kristuse kompleks“), omandab Halleki polaarses pildi­ruumis eksistentsiaalse mõõtme.

Enno Hallekit on nimetatud Rootsi popkunsti isaks. Ta on käinud oma loomingus ühte jalga ajastu uusimate suundumustega, teinud seda kuidagi orgaaniliselt. 1958. aastal, kui Hallek lõpetas kõrgkooli, avati Stockholmis Moderna Museet. See, millest nõukogude Eestis oldi ära lõigatud, oli Halleki kujunemisaastatel tema vaimse keskkonna loomulik osa. Hallek on väljendanud arvamust, et esimesed Rootsi popkunstnikud olid nn Heinaturu (Hötorget) maalijad, kes harrastasid kitšiks peetud kujundeid. Hallek kitši ei karda: vikerkaarte ja päikese­loojangute kõrval on tal ka südameid, lilli ja linnukesi. Ükski motiiv pole kitš iseenesest. Halleki loomet eristab popi üheplaanilisusest ja banaalsusest kontseptuaalne tähendusrikkus. Popkunst julgustas Hallekit kasutama leid­esemeid, segama kunstiliike, arendama seriaalsuse printsiipi. Üks mõjusamaid installatsioone, mereläheduse ja paguluse üldistusi, on „Minu aerud Eestist ja mälestused“. Kui Warhol deklareeris, et pole minevikuga seotud, öeldes, et tal ei ole mälu, siis Hallekil saab mäletamisest alguse kõik oluline.

Mängud vineerist kujunditega. Enno Hallek leiutab oma tuntuima kujundi, vineerist välja saetud kahest poolkaarest koosneva nööriga keskelt kokku sõlmitud ketta 59aastasena 1990. aastal. Lõputult varieeritav käepidemetega installatsioon saab pealkirjaks „Kaasaskantav päikeseloojang“. On see horisondil loojudes poolituv päikeseketas, pooleldi paadis üles kasvanud kunstniku silma võrkkestale lapsepõlves salvestunud mälupilt (kunstnikuks saadakse lapsepõlves!), mis lõpututes erinevates, spektrivärvide kõrval nüüd ka pastelsetes maalingutes taaselustab ammu kogetud värvimängu merel? Või on see ühtlasi päästerõngas, vaimne paopaik neile, kes midagi kaotanud?

Hallek on käepidemega portatiivse kujundi toel publikule korduvalt osalemisrõõmu pakkunud. 2008. aasta isikunäitusel Moderna Museetis julgustas kunstnik publikut jalutama rõngastega teistesse näitusesaalidesse, kus olid väljas Hallekit mõjutanud moodsa kunsti klassikud. Installatsioon muutus publiku sekkumise tõttu pidevalt.

Vineerist kettapoolikutest arendas vaimukas looja peagi uued, lõputult kombinatsioone võimaldavad, struktuuride korduvusele osutavad kujundid, nn fraktalid, mida saab omavahel eri kombinatsioonis ühendada, riputada kas või rõivariputuspuule (kas kajastub selles ehk kunagine töökogemus Sölvesborgi rõivatööstuses?). Voogavad vineermaalid on leidnud rakendust nii seinu täitvate installatsioonidena (monumentaalteos Essinge konverentsikeskuses), samuti saab neid aktsioonides kaasas kanda.

Hallek ja Eesti. Eesti kunstiavalikkuse ette jõudis Enno Halleki looming riigi iseseisvuse taastamise tuultes. Kunstniku maaletoojaks võib pidada Harry Liivranda, kes kureeris 1990. aastal tema näituse Kadrioru lossis ning kelle koostatud on ka kuni märtsi lõpuni EMTA fuajees avatud väljapanek. 1990ndatel oli Hallekil mitmeid galeriinäitusi, ta esines Saaremaa kunstisuvel (2000), oli kaasatud Haapsalu tegevuskunsti sündmuse „Kultuurikatapuldid“ aktsioonidesse (2007), tema tööd said pilgupüüdjaks 2010. aasta suurel pagulaskunsti näitusel. Eesti kunstimuuseumid on omandanud mitmed Halleki tööd.

Enno Hallek oli kümme aastat, 1981. kuni 1991. aastani, kuningliku kunsti­akadeemia maaliõpetaja ja monumentaalkunsti osakonna juhataja. Eesti iseseisvuse taastamise järel tekkis tal kontakt meie kunstiakadeemiaga ning EKA maalitudengitel õnnestus käia Halleki kutsel Rootsis monumentaalmaali tehnikaid õppimas. Eriti vapustava mulje jätnud neile nn Pompei fresko. Eestis on EKA auliige Enno Hallek pälvinud 2011. aastal ka Kristjan Raua nimelise kunsti aastapreemia.