26.05.2017

Autasu

REET VARBLANE

Kristjan Raua preemia on kõige vanem (ja järjekindlam) kunstiautasu. Selle puhul on rõhutatud ka, et see on kolleegide auhind ehk et otsuse langetab laiapõhjaline valijaskond – kunstnike liidu volikogu. Ka esitajaskond on laiem kui teiste kunstipreemiate puhul. Iseenesest on see ju ainult hea, iseäranis, kui meie kultuuripoliitika on suuresti suunatud tippude ülesehitamisele ning rahvusvahelisele areenile kipub jõudma suhteliselt ühelaadset kunstimõtlemist ja esteetikat esindav kunst.

Aga sellel on ka üks mõtlema panev konks: Kristjan Raua preemiast kipub saama tagasivaatav autasu. Kunst, mis 1977. või 1997. aastal oli aktuaalne, ei pea toimima sellisena täna, kuigi kunstiline kvaliteet on ka praegu olemas.

Kui vaadata tänavusigi kandidaate (kokku 40, nii palju pole vist kunagi esitatud), siis nende hulgas on väga palju selliseid tegijaid, kelle kohta saab öelda, et see, millega nad tulid 2016. aastal välja, ei olnud mitte ainult suurepärane, vaid ka päevakajaline ja osutab millelegi, mis on just praegu oluline ning millel on ilmselt tulevikuski kaalu. Ka kunstnike liit on viimasel ajal tugevasti noorenenud.

Ehk tasub järgmisel aastal volikogus enne parima poolt hääletamist arutada, mida auhinnatav kunst just praegu tähendab. See aitaks tõsta ka auhinna enda mainet.

Tänavused Kristjan Raua preemiad anti Kadri Mälgule (1958) isikunäituse „Testament“ eest Niguliste muuseumis koos senist loomingut ning loometeed koondava raamatuga ja teedrajava tegevuse eest ehtekunstniku ja õppejõuna; Tiiu Pallo-Vaigule (1941) kõrgetasemeliste isikunäituste „Puudutus“ Vabaduse ja „VaikElu“ Vaala galeriis eest, Mare Mikofile (1941) kõrgetasemelise ja mahuka isikunäituse eest Tartu Kunstimuuseumis ja Harry Liivrannale (1961) kõrgetasemelise kuraatoritöö eest eesti kaasaegse kunsti tutvustamisel Saksamaal aastatel 2011–2016.

Johannes Säre

Vaatamisi: 585