Autori võrgutamine

Aliina Astrova

Sophie Calle’i näitus „Hoia end. Ole tubli” Tallinna Kunstihoones kuni 6. I 2012. Calle’i banaalsuse teater „Vägivallavabad pisiasjad, andmete kogumine kogumise pärast, pealtnäha igava protsessi järeleandmatu dokumenteerimine” – selliste sõnadega kirjeldab Luc Sante kontseptuaalse kunsti etappe essees „Sophie Calle’i määramatuse printsiip” (1993). Ta pakub, et Calle’i teosed esitavad neid väärtusi, vahel kõiki, vahel ainult mõnda neist. Santega samal ajal tegutsenud Jean Baudrillard kirjutab, et näeb sellistes väärtustes nüüdiskunsti haletsusväärset olemust. Traditsioonideta ja usuta elu esindajana on kunst taandatud väljendama elu banaalsust, saavutades sama tulemust kui televisiooni reality show’d nagu „Pööningu lugu” („Loft Story”) ja „Suur vend” („Big Brother”). „Punktis, kus kõik on nähtaval […], taipame, et vaadata pole enam midagi”, kirjutab ta 2001. aastal otse enne oma surma. Tõepoolest, Calle’i kunst koosneb proosaliste isiklike situatsioonide piinlikult põhjalikust uuringust, dokumentatsioonist ja näitusest. Tema teostes on kõige isiklikumad saladused, intiimsemad kogemused – kunstniku ema surm, lahkuminekud armsamatest, abielu – muudetud tavapäraseks, jagatud tuttavlikkuseks. Tallinna Kunstihoone näituse „Hoia end. Ole tubli” pressiteates käiakse välja, et see tuttavlikkus käitub elu lääguse müüjana: „See on projekt, mis ei tohiks jätta külmaks ühtegi inimest, kes on kogenud midagi sellesarnast, millest Calle selles teoses räägib. Seega põhimõtteliselt mitte kedagi.” Eeldatavalt Calle’i banaalsuse teatriga, kus isiklik draama on ammendatud suure hulga fotode, videote ja kirjutiste abil, suhestub iga vaataja. Sellises korralduses – igaüks ei tähenda kedagi konkreetset – võimutseb banaalsus individuaalsuse üle. Kui Calle’i teoseid interpreteerida tema elu väljendusena, nagu seda tihti tehakse, satub ka kunstnik ise positsiooni, kus ta on küll iseloomulik, kuid mitte eriline.

Võrgutamise võim

Hoolimata pealtnäha paljastavast sissejuhatusest, on Sante’i essee empaatiline. Ka Baudrillard tunneb aukartust Calle’i ees. Mõlemad filosoofid teadvustavad, et banaalsusse manustatud vägivald ei ole Calle’i teoste põhimõte või eesmärk, vaid ainult nende ajend. Kui tuttavad argisituatsioonid on materjal, millest ta vormib oma installatsioonid, siis võrgutamine on tema meetod. Nagu Baudrillard, nii peab ka Calle oma kunsti eesmärgiks võrgutamise kasutamist relvana banaalsuse vastu. Harva ilmneb, et filosoof leiab kunstnikus oma teoreetiliste mõtiskluste teostaja. Selline oli aga Baudrillard’i ja Calle’i suhe, mis viis koostööni projekti „Palun, järgne mulle” puhul. Kaheosaline raamat „Veneetsia reis. „Palun, järgne mulle” („Suite Venitienne. Please Follow Me”, 1988) ühendab kunstniku dokumentatsiooni ja Baudrillard’i analüüsi 1979. aasta projekti kohta, kus Calle jälitas Veneetsias kahe nädala jooksul võõrast meest, kelle identiteedi koondas ta Henry B nime alla. Selles raamatus on Baudrillard kirjutanud: „Sa ahvatled ennast teise saatusesse, oled teisik teel, millel on tema jaoks tähendus, kuid kui seda korrata, siis tähendus kaob.” Kuigi ta ei elanud nii kaua, et näha Calle’i hilisemaid töid, võtavad need sõnad kokku Calle’i kogu kunsti põhiolemuse: iha võrgutada ja olla võrgutatud. „Hoia end. Ole tubli”, mis oli algselt kavandatud Veneetsia biennaali jaoks peaaegu kolmkümmend aastat pärast „Suite Venitienne’i”, järgib sama ajendit. Selles on Henri B roll jagatud rohkem kui saja naise vahel, kellel Calle palus interpreteerida ja suhestuda e-kirjaga, milles Calle’i armsam ta maha jätab. Tulemuseks on naiste vastuste võrk, võimalike tulemuste ansambel. Nii nagu „Veneetsia reisi” fotod ja märkmed, on ka see projekt protsessidokumentatsioon, kus Calle annab õiguse oma saatuse üle otsustada ja vastutada teistele. Just see lummas ka Baudrillard’i võrgutamise olemuses: konstrueerida mäng sedaviisi, et mängijal ei oleks muud võimalust, kui sellele alistuda. Calle on öelnud, et ta ei ole ise kunagi oma mängude ohver olnud, mäng ei võida teda. Tema kunstiilu seisnebki selles, et see tõestab vastupidist. Tema teostes võidab kunst alati elu, kuna elu järgib just kunsti esitatud mängu konstruktsiooni. Seega peaks Calle’i töid tõlgendama mitte tema elu esitamisena, vaid meetodina, mille abil kunstnik muudab oma elu mänguks.

Eluga mängimine

Giorgio Agamben toob essees „Autor kui žest” („The Author as Gesture”, 2007) asjakohase näite Dostojevski „Idioodi” elu manipuleerimise episoodi põhjal, kus Nastasja Filippovna annab oma abielu saatuse üle otsustamise õiguse vürst Mõškinile. Tema otsuse järgi käitudes konstrueerib Nastasja võimalike tulemuste valiku. See on kummastav kokkusattumus, et „Hoia end. Ole tubli” avati varsti pärast seda, kui Rainer Sarneti Dostojevski tõlgendust näidati Tallinna kinodes. Näitus loob peaaegu peegelkujutise Filippovna juhtumile, millest kirjutab Agamben: „Elu ei ole eetiline, kui allub lihtsalt moraaliseadustele, vaid siis, kui aktsepteerib enda mängupanemist žestide abil, pöördumatult ja varudeta, riskides, et tema õnne või häbi üle otsustab keegi teine.” Seega see, mille Baudrillard määratleb kui võrgutamise olemuse ehk võime alistuda enda konstrueeritud mängu reeglitele, hooldada mängu olemasolu võimalust, on Agambeni arvates eetika printsiip. Kui usume, et ka kunst ei leia oma õiget kohta moraaliseadustes, vaid eetikas, siis on Calle’i teosed lahutamatud Agembeni määratlusest. Kunstnikuna täidab ta seda määratlust autori rolliga. Jalutades Tallinna Kunstihoones ning järgides suuremõõtmelise installatsiooni labürinti, vaadates fotosid naistest, kes kunstniku tulevikku kirjutavad, lugedes nende tekste, on võimatu mitte tajuda Calle’i enda rõhuvat eemalviibimist. Tema mäng on konstrueeritud viisil, mis lubab tal kaduda nii oma saatuse vastutuse eest kui ka oma töödest. Foucault’d ümber sõnastades: kunstiteostest kunstniku elu esindust otsides ei satu me millegi muu kui banaalsuse otsa, ainult kunstniku eemalviibimine ehk autori žest on ainulaadne. Agamben, juhinduses Foucault’st, võtab sellise puudumise olemuse järgmiselt kokku: „Autor ei ole surnud, kuid määratleda ennast autorina, tähendab „surnud inimese” koha ülevõtmist.”

Surma võrgutamine

Just sellele printsiibile on Baudrillard’i Calle’i tööde analüüs üles ehitatud. Kui Baudrillard kirjutab, et protsessi puhul, kus kunstnik teiste juhtnööre järgides kustutab omaenda jäljed, ta ühtlasi väidab, et võrgutamise tulemus on alati „surnud inimese” koha ülevõtmine. (Sellele viitab ka Sokurovi „Fausti” tõlgendus, mida juhuslikult näidati PÖFFil Calle’i näituse avamise õhtul). Ehk võib niiviisi mõista kirjanik Christine Angot’ läbitungivat vastust Calle’i palvele e-kirja tõlgendada. „Laulukoor, mille sa oled loonud kirja ümber,” kirjutab ta, „on surmakoor.” Veel kord osutab see näituse olemusele, protsessile, mis paneb kunstnikku elu mängima. Pakkudes ennast välja „pöördumatult ja varudeta”, käsitleb Calle võrgutamise mängu surma tähenduses, selle hetkeni välja, kui tema puudumise olemus on ainus, mis teda teoses reedab.

Tõlkinud Ulla Caldwell.