Autoripositsioon ja selle sõnastamise vajalikkus

Piret Karro: „Dekoloniaalne positsioon on justkui uks, kust saan liikuda feminismi ja sooteemade ristumispunktini teiste ühiskondlike teemadega.“

ANN MIRJAM VAIKLA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

VIII Artishoki biennaal „Taimed kui tunnistajad“ toob Tallinna botaanikaaeda 10 rahvusvaheliselt tegutsevat kunstnikku ja kollektiivi ning 10 kirjutajat. Biennaali avamismaraton toimub 29. septembrist 8. oktoobrini. Siis esitletakse 10 uut kunstiteost ja 100 kunstikriitilist teksti. Näitus on avatud oktoobri lõpuni. Piret Karro on üks kümnest kirjutajast.

Piret Karro on kultuurikriitik ja muuseumitöötaja. Ta avaldas äsja Vikerkaares (2022 nr 3) artikli „150 aastat Eesti feminismi“, kus käsitles siinset naisliikumise ajalugu, ja valmistab ette samateemalist kuraatoriprojekti järgmisel aastal Vabamus. Tal ilmus Sirbis autoriveerg „Võim ja sugu“, kus vaatles ühiskondlikke ja kultuurisündmusi soouurija perspektiivist.

Esimene Artishoki biennaal toimus 2008. aastal, tõukudes ideest luua ja elavdada kunstikriitika olukorda. Samavõrd kui kunsti tegemisest, võiks rääkida ka nähtu ja kogetu analüüsimisest. Milline on kunstikriitika seis peaaegu 14 aastat hiljem?

Mäletan Artishoki blogi, mida Maarin Ektermann, Margus Tamm ja teised pidasid. Ka juttu sellest, et valitseb põud ja et midagi tuleb ette võtta. Nii et see jõudis minu vaimsele kaardile juba siis, kui veel koolis käisin.

Piret Karro: „Kui meiesugused ei olnud varem avastanud, et oleme idaeurooplased, siis nüüd oleme oma positsiooni mõistnud ja võtame sellelt ka sõna.“

Anette Parksepp

Kunstikriitika on pakkunud mulle kirjutamise väljundi. See oli esimene žanr, milles kirjutama hakkasin. Arvan, et kunstikriitika on paljudele minu põlvkonna ja meist ka veel noorematele autoritele kasuks tulnud. Müürilehe kultuuri­toimetajana kutsusin noori autoreid tegema debüüdi näitusearvustuse formaadis, et anda neile avaldamisplatvorm. Ma ei väida, et kunstikriitika formaat ei ole nõudlik väljund, ning see, mida kirjutavad kunstiteadlased, on hoopis teise tasemega jutt. Võrreldes aga teiste formaatidega on kunstikriitika olnud uute autorite koolitamiseks tänuväärne võimalus. Õnneks on meil platvorme, kus saab avaldada. Ma ei anna hinnangut, kas kunstikriitika seis on hea või halb, vaid tunnustaksin Artishoki ettevõtmist. Arvan, et meil on autoreid, kes avaldavad oma arvamust, ilmunud arvustusi hinnatakse kui dialoogi osa. Arvustustes võib näha debatti. Kunstikriitika on kultuuriteadvuse sisekõne osa.

Artishoki biennaalil on väga selge ülesehitus: 10 × 10 × 10. 10 kutsutud kunstnikku ja 10 kirjutajat, 10 uut kunstiteost, millest igaühe kohta valmib 10 kunstikriitilist teksti. Kokku pakub Artishoki biennaal osalejatele ja ka külastajatele 100 lähenemisviisi, kuidas mõista teoseid ja autoreid. Artishok soodustab justkui tootlikkust, rõhk on paljususel, teisest küljest aga kutsub üles süvenemisele, mis omakorda eeldab aja maha võtmist. Milliseid mõtteid see sinus tekitab?

Publiku seisukohalt eeldab Artishok tõesti süvenemist. Tõenäoliselt ei suuda keegi näitusel lugeda sadat teksti. See nõuab pingutust. Kirjutaja positsioonilt paistab, nagu oleks Artishoki biennaali sisse kirjutatud süvenematus – tegutseme ju paralleelselt kunstiteoste loomisega. Seal on ehk ohukoht, kuna kirjutame vähese kogemuse ja kokkupuutepinnalt midagi, mille kunstnikud jõuavad päris valmis alles teose installeerimise päevaks. Teisest küljest näen aga võimalust kaasaloovaks kriitikaks või kunstniku ja kirjutaja dialoogiks. Sest need tekstid, kui need on lõpuks näitusel väljas samamoodi kui teosed, siis need ei toimi enam puhtalt arvustusena. Need asetuvad vahekohta või ühisosasse kunstiteose ja arvustuse vahel. Aga see protsess on mul alles ees ning eks näis, kuidas see kogemus ennast kätte annab.

Olen VIII Artishoki biennaalile kutsunud kümme kirjutajat, kelle taust ja tegevusalad ulatuvad kureerimisest ja kirjastamisest arhitektuuri ja urbanistikani. Kuidas näed oma rolli nende seas?

Autoripositsiooni sõnastamine on professionaalne ülesanne, mida peab kunstnik või kriitik ikka tegema. Oma biograafiasse olen viimasel ajal hakanud sisse kirjutama feministlikku positsiooni ning maininud, et mul on soouuringute ja semiootika taust. Kui ma autoriks kujunemise teekonnale tagasi vaatan, siis feminismi juurde jõudmine oli äratundmine ning aastaid tagasi, kui töötasin Müürilehe kultuuritoimetajana, leidsin nii oma hääle. Enne seda olin kunstikriitikat kirjutanud noore ulja autori ja semiootikatudengi positsioonilt. Feministlik hoiak murdis mu lahti kunstist kui kategooriast ning hakkasin rohkem kirjutama sotsiaalsetel teemadel, tundma huvi ühiskondlike protsesside vastu, mis omakorda viis mind soouuringuteni. Semiootika on esialgne aluspõhi, koos sellega sõnavara ja keel, mida kasutan, sinna peale on kasvanud feministlik kogemus ja soouuringute interdistsiplinaarsed teadmised.

Dekoloniaalne positsioon, mis on üks käesoleva biennaali fookusi, on mulle väga tähtis ja ma alles avastan seda. See on justkui üks uks, kust saan liikuda feminismi ja sooteemade ristumispunktideni teiste ühiskondlike teemadega. Minu huvi on feministlikust positsioonist johtuvalt valgustada välja meid ümbritsevaid võimustruktuure.

Dekoloniseerimine“ ja „võimu­struktuurid“ viivad mõtted käesoleva biennaali peamõiste – „poliitilise ruumi“ juurde. See omakorda tuleneb asukoha valikust – Tallinna botaanikaaiast. Kuidas suhestud selle asukohaga Vabamu kuraatori ja näituste juhi vaatepunktist?

Mind intrigeerib, kuidas oled kuraatorina Tallinna botaanikaaia asukoha kontekstualiseerinud. Kui Artishoki puhul ilmneb kolmikprintsiip „10 ×10 × 10“, siis asukoha puhul saavad kokku botaanikaaedade ja Nõukogude Liidu koloniaalne ajalugu ning autokraat Konstantin Pätsi territoorium. Tekib kolm huvitavat dimensiooni, mis ristudes hakkavad uut tähendust looma. See on mulle sümpaatne ja ootan ka selle keskkonna lahtikirjutamist.

Botaanikaaia koloniaalajalugu osutab läänemaailma koloniaalsusele. Vabamu püsiekspositsioon räägib peamiselt Nõukogude Liidu okupatsioonist ehk teise maailma või Ida-Euroopa koloniseerimisest. Kui sealt nüüd edasi mõelda koloniaalsuse nüansirikkusele, siis praegu Ukraina sõjaga seoses on idaeurooplase positsioon hakanud tugevnema. Mulle on eriti silma jäänud meie põlvkonna kultuurinoored, kes on Lääne-Euroopas või Põhja-Ameerikas õppinud ja elanud ning suhtlevad rohkem inglise kui vene keeles. Nad on oma tutvusringkonnas tunnistajateks läänlaste täiesti vildakale arusaamale sellest, mis Ukraina ja Venemaa vahel toimub, ning on asunud seda kritiseerima. See on mõneti dekoloniaalne praktika. Läänest pärineb arusaam Ameerika Ühendriikidest koloniaalvõimuna, kuid ei mõisteta, et ka Venemaal on imperialistlikud kavatsused. On põhjaameeriklasi, kes hauguvad NATO laienemise-puu all sõja tegelikku ajendit mõistmata. Vabamu püsinäitusel räägitakse Venemaa koloniaalvõimust XX sajandil. See tuletab meelde, mis siis toimus, ja et sama idee on käibel siiamaani. Kui meiesugused ei olnud varem avastanud, et oleme idaeurooplased, siis nüüd oleme oma positsiooni mõistnud ja võtame sellelt positsioonilt ka sõna.

Ann Mirjam Vaikla on VIII Artishoki biennaali kuraator.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht