„Cabaret Derrida” kui postmodernismi kriisi näide

Margus Kiis

Väljavõte pressiteatest: „Õhtu jooksul etendub enneolematu vaatemäng, kus mood, muusika ning teised novaatorliku kultuuri näiliselt kokkukuulumatud ja kaugel asetsevad äärmused sulanduvad, luues uue ja ootamatu konteksti. „Cabaret Derrida” märksõnaks ongi erinevus, diferents: erinevad loojapositsioonid, eri meeltele suunatud sõnumite (video, multimeedia, muusika, performance, mood, ettekanne) ühendamine suurvormiks, et saavutada seeläbi unustamatu mõjuvõimsus, milleks need eraldi vaevalt et kunagi suutelised oleksid. Hüljates tavapärase klubi- või galeriikeskkonna ning vallutades lava, toob „Cabaret Derrida” vaatajate ette uue ja eksperimentaalsema kunsti üksteisest kaugel asetsevad tipud: ilmakuulsast akadeemilisest pianistist külakultuurimaja teismelistebändini, revolutsioonilisest electro-punk’ist Alveri preemia laureaadini.” Tegelikult oli „Cabaret Derrida” lihtsalt tore pidu teatud seltskonnale: enamasti polnud seal vihastada muu kui korduva tobeduse ja küündimatuse peale. Ning selle peale, et peale lõbu polnud seal suurt midagi muud. Kõik oli omamoodi nostalgiline, retro, meenutas lõbusaid öötunde 1990ndatel kusagil kunstikoolis või alternatiivses paigas, koos second-hand-poe moedemonstratsiooniga, kohustusliku perhvomantsiga, vinge DJ-set’iga ja mõne cool’i bändiga.  „Cabaret Derrida” eesruum oli  meeleolu loomiseks suurepärane: peale tasuta särkide olid seal veel tööl juuksurid, kartulitrükkijad, käigu pealt näitust tegev polaroidfotograaf ja eriti vinge näoaukudega pildistussein.

Aga põhikava parim omadus oli kiirus ja kompaktsus. 5–15 minutit pikad osad järgnesid üksteisele vahetpidamata ja see oli tore. Mis sest, et mingist lubatud „ühendatud suurvormist” polnud piuksugi. Esineti enamasti publikust kaugel kõrgetel  rõdudel.  Rokkivam (muusikaliselt) osa koosnes peamiselt kahest end primaarsele tasemele viinud plikadebändist Plixid ja Miip ning kolmest nn elektropunkartistist (Kap Bambino, Kania Tieffer, Chungin). Esimesed on hakanud paremini mängima ja see on halb: Miip nägi välja nagu endast nooremate Plixide kalkuleeritud kloon. Elektropunkaritest oli eesti mees Chungin kõige huvitavam, isegi meloodiline (!) ja üsnagi atraktiivse kostüümiga. Ülejäänud kaks (väljamaalt, mmmm…) olid lihtsalt primitiivsete elektrosaundide taustal kriiskavad-rabelevad naised, mis pole oma veerand sajandit enam ei šokeeriv, avangard ega punk. Programmi lõpul esinenud Kap Bambino selgakrabamisega ja röövimisega sai Toomas Thetlof aga oma nii vajalikud 15 sekundit kuulsust  kätte. 

Kiwa (?) ja Alan Proosa videosid oli kehv vaadata, kuna need olid projitseeritud väikestele ekraanidele ja alati toimus midagi hoopis teisel pool (näiteks järjekordne trash-moe demonstratsioon või jagas printsess tasuta mälupulki).

Nii, Suur Kunst. Sellel üritusel korduv lati alt läbijooksmine. Kuid siiski, päris programmi algupoole Robyn Foxi laser-show+mürin+Erkki Luugi etlemine ajuti. Laser on 40 aastat juba tehnilise progressi särav sümbol, funkab endiselt, kaasas kõlav madal mürin mõjub tõesti munadele. Erkki Luugi modernistlik-tõsine kuju on sellistel glämmüritustel tõeline ehe. See töötas.

Aga kohe järgnev anonüümse autori „Paper doll non-existent fashion collection” („Pabernukkude olematu moekollektsioon”), no mis see siis oli? Pabernukud võis olla hea idee, aga nende lihtsalt kõigutamine  viis minutit küll mitte. Hiljem mängis Anthony Pateras oma tuntud „prepareeritud” klaverit: sel mehel on häid esinemisi ka olnud, aga nüüd oli küll täiesti suva oi-ma-olen-nii-naljakas-nagu-Elton John-klimberdamine.

Nojah, kui Thetlof oli Bambinoga ära jooksnud, ehmatati rahvast lõpupauguga (ehk stardipauk on banaalsem nähtus) ja Kiwa & kamp kukkusid laval esitama „Vabandust, vabandust, palume vabandust”. Oot-oot, see on ju lõik ühest Martiini & Aldar Talviste kunstietendusest üritusel „Art+Rock=Performance” aastast 2005 Y-galerii hoovil. Järjekordne tsitaat? Oehhh….

Sellel üritusel tekkis mul hulk mõtteid, mis, nagu hiljem välja tuli, tekkisid mitmel teiselgi. Esiteks see, et kaasaegne postmodernistlik kunst on omadega jõudnud täiesti mõttetusse tilulilu-faasi, kus ta on väga sõltumatu, sest temast midagi ei sõltu. Ta ei loe enam, sest igasuguse arengu on asendanud lõputu kordamine, isemõtlemise tsiteerimine, kindlad vaated vedel pluralism, sõnumiga manifestid  tühi mula ja radikaalsuse hukatuslik fun-fun-fun. Viimane oli õigustatud ehk 90ndatel, kui maailm puhkas külmast sõjast ja meie okupatsioonist.  Aga  praegu, kui meid korraga ähvardavad järjekordne hull USA president, vastik Venemaa ja lagastav Hiina pluss kliimakatastroof ja palju muid muresid, kunst ei saa, ei tohi olla enam mingi ohutu ninnu-nännu, mõttetu pidu. Tühisust on meie ümber niigi palju ja tuleb pidevalt juurde.

Aga õnneks hakkab inimestel sellisest jurast juba kõrini saama. Vabadussamba juhtum on selge võitlus postmodernistliku (tsiteeriv, kontekstuaalne, populaarne jne nagu 1980ndate arhitektuur) taiese vastu, mis 1990ndatel Suure Lennarti õnnistusel oleks tõenäoliselt  kergelt püsti pandud. See on oluline  märk, et kunst hakkab jälle oluliseks, relevantseks saama. Nii või teisiti.

Kunst peab muutuma jälle oluliseks, tugevaks, mõjuvaks, kindlaks nagu ka teoreetikud ja kriitikud! TAHAN, et kunst puudutaks, vaimustaks, kurvastaks,  ehmataks, õõnestaks, hirmutaks, rõõmustaks,  ähvardaks, vastandaks, õpetaks, erutaks,  originaalitseks. Vaat nii!