Californication ja kodused kummitused

Mõlemad kunstnikud on põhjalikult süvenenud kurja olemusse, viinud selle kogemise kohati psühhoseksuaalsetele alustele.

HANNO SOANS

Ma olen sünnipärane lugeja ja kirjanik vaid sünnipäraste kirjanike puudumisel. Õigel ajal poleks ma kunagi kirjutanud.

Tekstikatke Raymond Pettiboni joonistuselt.

Suppose you held a funeral and nobody came.

Ansambel Carter, 1993

Marko Mäetamme ja Raymond Pettiboni näitusepaarik „Kodus ja võõrsil“ Kumus kuni 13. IX, kuraator Alistair Hicks, graafiline kujundaja Kätlin Tischler. Pettiboni väljapaneku „Ameerika unelmas elades“ töögrupp: Eha Komissarov, Anu Liivak ja Triin Tulgiste. Marko Mäetamme väljapaneku „Tunne end nagu kodus“ kujundaja Mari Kurismaa.

Kumu näitusepaariku „Kodus ja võõrsil“ puhul on Ameeria kunstniku maaletoomisel kaugeks ettekäändeks Pettiboni emapoolne eesti-päritolu. „Punkar pliiatsiga“ – nii kutsutakse seda tuntud Ameerika kunstnikku Guardianis ühes suhteliselt hiljutises intervjuus tema isikunäituse puhul New Yorgis Zwirneri galeriis. Tõepoolest, tema karjäär sai 1970ndate teisel poolel alguse California underground-samizdat’i-kultuurist, mustvalgetest, kserokskoopiatel fänni-zine’idest, nagu näiteks „Tripping Corpse“ ehk „Toimekas laip“ ja flaieritest, mida ta lõi oma venna Greg Ginni hardcore-bändile Black Flag. Lühikest aega oli ta isegi bändi bassimees. Pettibon on siiski kaugel pungi idealiseerimisest: tema suhtumine on pigem poleemiline, nagu teksti ja pildi suhe tema joonistustel. Ta on intervjuudes rõhutanud pungi kahepalgelisust ühiskonna kaubastumise vastases võitluses ja ironiseerinud ühe pungi alusmüüdi, Sid Viciouse legendi üle. Sex Pistolsi kunagine bassimees ei ole intellektuaalne ikoon, vaid üks järjekordne kolmeduurises maailmas vaevaga hakkama saav ajukääbik.

Ometi on Black Flagi logo ehk lihtsatest mustadest tahukatest lehvivat lippu kujutav kujund siiani üks tellitavamaid pilte Ameerika tätoveerimissalongides. „Üheskoos svastikaga,“ lisab sellele Pettibon oma napil ja iroonilisel moel. Järgmistel kümnenditel jõuavad Pettiboni joonistused subkultuuri kultusobjektidest nüüdiskunsti peavoolu, kusjuures ei muutu niivõrd algmaterjal, vaid selle retseptsioon – need on ikoonilised, seega laialt reprodutseeritavad. Pettiboni tuntuim panus popikonograafiasse on aga kahtlemata tema kujundatud Sonic Youthi plaadi „Goo“ (1990) ümbris, mida ehib bändiliikmete fiktsiooniline dialoog, kuidas nad pärast vanemate tapmist ja kodust põgenemist bändi lõid.

Ameerika unelm ja makartismi kitsas king. Pettiboni ikonograafias ja ka sel näitusel on rida aluskujundeid, mis seostuvad Ameerika kui „vabade maa ja julgete kodu“ idealiseeritud pildikultuuriga: Metsikusse Läände suunduvate auruvedurite, hiiglaslikes surfilainetes liuglevate inimeste ning pesapallimängu kujundid näitavad ülistava pateetika vormis inimest ja inimkonda looduse, tehnoloogilise progressi ja vaatemänguühiskonna ristteel. Kui ainult poleks neid tekstikatkeid, mis toovad ülevasse pilditüpoloogiasse iselaadse mõranenud kuma, siis võiks neid ka ühemõtteliselt sellisena võtta. Ometi on just sageli pilti saatev teadmata aadressilt pärit skisoidne sisemonoloog see, mis kehtestab nendele joonistustele tunnusliku paranoilise atmosfääri: Pettibonile pole idealiseeritud Ameerika vaba makartistlikel näidiskohtuprotsessidel vabaduse vaenlase otsinguis tekkinud kriiksuvalt häirivatest häältest. Selle ajastu piltsõnumid jõuavad Pettiboni loomingusse valdavalt telekast maha joonistatud film noir’i kujundite kaudu.

„Olen näinud parimaid oma põlvkonnast …“. „Tere tulemast tulevikku, ütles Zeitgeist, see on sinu ja see haiseb,” on Pettiboni põlvkondliku enesetunnetuse paika pannud kriitik ja kuraator Robert Storr. Pettiboni põlvkond – „liiga noored, et leida eneseväljendus tõsiusksete hipidena, kuid liiga vanad, et olla ehedad punkarid” –, nagu on maininud Pettiboni sõber, subkultuuriliste viidete poolest tuntud California kunstnik Mike Kelley, pärib otseselt 1968. aasta põlvkonna juba hapuks läinud utoopilise programmi. Armastuse suve asemel on nende ootuste horisondi ootamatult lõhestanud surnud Kennedyd, Rolling Stonesi kurikuulus Altona kontsert, kus turvameesteks palgatud Hells Angelsi motojõugu liikmed tapavad afroameeriklasest fänni, Sharon Stone’i mõrv Charles Mansoni käsilaste poolt ja hunnik igavesse happeunne jäänud popiikoone Janis Joplinist Jimi Hendrixini. Seda silmas pidades pole juhuslik, et Pettibon on oma negativistlikust vaatepunktist kirjutanud ümber Allen Ginsbergi tuntud boheemlaspoeemi „Ulg“, mille algusrida ehib selle lõigu päist. Teatav ühiskondlik kuuluvustunne, sotsioloogiline horisont, mis aga enam ei saa vabaks iseennast vaidlustavast algest, on Pettibonile omane algusest peale, kui ta UCLA majandustudengina üliõpilaslehele karikatuure joonistas. Seda meelsust tabab ehk siinsel näitusel selgemalt pilt süstivatest hipidest, mille juurde käiv tekstikatke seob irooniliselt USA uusvasakpoolsuse ummikteed kommunistliku partei avangardiga.

Koomiksist tagasi poliitkarikatuuri juurde. Näitus algab õigupoolest selle viimasest nurgaruumist, kus on eksponeeritud kuus Pettiboni 1980ndatel tehtud mustvalget A4-l joonistust, millest kummastavaimal on nurgas seisev davidbowie’lik androgüüni välimusega alasti noormees kirjaga „Keri põrgu ja kärva maha“ ning pesapallur kirjaga „Ema loeb mulle igal hommikul Dick Tracyt“. Need on ehk napimad Pettiboni siin esitatud loomingust. Pettiboni hilisemates joonistustes kohtubki koomiksikultuur võrdsetel alustel fragmentaarsete kõrgkultuuriliste kirjanduslike viidetega, mis ulatuvad Henry Jamesist James Joyce’ini. Nende joonistuste maailmas on oluline koht poliitilistel figuuridel, näiteks on ta suisa kinnisideena joonistanud Stalinit. Sellele osutab ka Kumu näitusel 18 pildiga Stalini tuba, kus „suure juhi ja õpetaja“ mehaaniliselt korduv portreevaade on kombineeritud tekstikatkenditega, mis kõnelevad tema läbi kogu totaalse kultuuri ulatuvast mõjuväljast. Üks nendest, ilmse viitega Šostakovitšile, kuulutab muuhulgas, osutades ironiseerivalt sotsrealismi kaanonitele: „Dmitri, kirjuta mulle midagi, mida ma saaksin vilistada”. Kumus on ka pilt lamavast Hitlerist Eva Brauniga, vastuolulise kirjaga „Näib, et kõik, kes teda tundsid, armastasid teda …“. Sama obsessiivsusega esinevad tema hilisemas loomingus Ronald Reagan, Bush juunior ja viimasel ajal, nagu näha ka sellel näitusel, Obama.

Teksti ja pildi suhe. Korduvalt on küsitud Pettiboni joonistuste teksti ja pildi suhte kohta. Kõige levinuma eeskujuna meenutatakse Roy Lichtensteini koomiksite järgi suurendatud popmaale, kuigi nende mainimine on meelevaldne, sest erinevalt Lichtensteinist, kes käsitleb koomiksikultuuri ready-made allikmaterjalina, on Pettiboni joonistused algupärased ja tekstikatked pärit eri allikatest. Alistair Hicks mainib siinkohal nii René Magritte’i tuntud tööd „Piltide reetlikkus“, kus maal piibu kujutisega kannab allkirja „See ei ole piip“, kuid mitte otsese eeskujuna, vaid pigem näitena teksti ja pildi poleemilise suhte kohta kunstis. Hicks mainib ka vene kontseptualiste Pettiboni narratiivsuse eeskujudena. Siinkohal tasub aga meenutada Mihhail Bahtini Dostojevski romaanidel põhinevat teooriat polüloogiast, mitmehäälsusest, taandamatusest ühele autoritaarsele jutustajahäälele. Tõepoolest, kui Mäetamme teoste jutustaja on alati üksainus kujuteldav isik, siis Pettiboni keerukus ja võlu seisneb selles, et pildipinnal põkkuvad ja võitlevad ruumi ja tähelepanu pärast mitmed eri allikast pärinevad hääled.

Küsimus kurjast. Omamoodi huvitav on see, kuidas Pettiboni joonistused on eksponeeritud: kombineeritud on tekst- ja piltsõnumeid ning vürtsitatud kom­positsiooni otse seinale maalitud uute töödega. Kõik need tekitavad viiteid väljaspool ühe joonistuse piire. Osalt spetsiaalselt selle näituse tarbeks toodetud lillevinjettides tekstid sobivad suurepäraselt pidama dialoogi Mäetammega. Kõige lihtsamal tasandil ühendab neid kahte kunstnikku paraja lõtkuga suhe koomiksikultuuriga, mis Mäetamme puhul avaneb paljude maalide ülesehituses koomiksina ja Pettiboni puhul kaudsemalt, koomiksitegelaste (Superman, Gumby, Vavoom) kohatises kasutamises. Olulisem on aga see, et mõlemad kunstnikud on põhjalikult süvenenud kurja olemusse, viies selle kogemise kohati psühhoseksuaalsetele alustele.

Kollasest allveelaevast personaalsesse põrgusse. Erinevalt Pettibonist algab Mäetamme varalooming hipilikust ja helgest kollase allveelaeva esteetikaga pikitud pildikultuurist. Ka sellel näitusel on üks topeltviide (sama reipa tsirkusekujundiga lito ja vaip) sellele perioodile 1990ndate alguses, küll pigem kujunduselementidena Mäetamme kehtestatud äraspidises koduatmosfääris, kui iseseisvate töödena. 1990ndate sissetöötatud Mäetamme vahetab kümnendi lõpus välja musta huumori võtmes absurdikoomika, mis 2000ndatel ja hiljemgi kanaliseerub kodu ja perekonna mõiste ümber keerlevasse tumemeelselt irvitavasse väljenduslaadi. Juba pea kümmekond aastat oleme me Mäetamme loomingus saanud jälgida seda, kuidas ta pöörab ümber kodanliku peremudeli loogika, esinedes oma alter ego’na, maniakaalse pereisana. Kogu siinset labürintjat näitusetervikut saadab kumana uhkeldav lapsehääl videost „Meie issi on jahimees“ (2014): „But our Daddy is …, but our Daddy is …“ Video ise on nagu sarimõrvari saavutuste kataloog.

Esinduskoormus ja poliitkorrektsus. Meenub üks kaader mu enda mäluarhiivist: Marko Mäetamm Veneetsia biennaali väljapanekul 2007. aastal, ajal, kui ta oli alustanud oma perevägivalla­seeriat, seletamas ühte oma videoteost toonasele kultuuriministrile Laine Jänesele. Ministri nägu venis Mäetamme hüsteerilisuseni lõbusa jutu peale üha pikemaks: esindusolukorra sunnitud korrektsusele vaatamata oli ilmselgelt näha, kuidas ta sellest kõigest midagi kuulda ei tahtnud. Kujutan mõnuga mõttes seda, kui kunstnik oleks 2015. aasta presidendi vastuvõtu leigevõitu disaini asendanud oma kunsti tavapäraste mõrvarlike stsenaariumidega. Vähemalt kõnealusel näitusel pole Mäetamm ennast talle kohatu poliitkorrektsusega koormanud.

Tuumikpere mutatsioonid. Mäetamme multimeedia-laadses väljendusviisis – tõepoolest puistab ta videoid, joonistusi, tekste, maale ja hüperrealistlike skulptuuridega installatsioone nagu varrukast – ristub Onu Remuse juttude iselaadne lapsik õelus tuumikperekonna mütoloogiaga ja kiriromaani jätkuvus anekdootidele kohaste pidevate katkestustega. Tema mõningates uuemates videotes, nagu näiteks „Video tegemine“ (2014), võib tajuda justkui mingit leevendavat ja paroodilist pöördpositsiooni Mark Raidpere pihtimuslikule loomingule, eriti videole „Shifting Focus“ ehk „Muutuv fookus“ (2005). Absurdini liialdatud motiivid kannibalismist, perevägivallast, kollektiivsest enesetapust ja suhtespliinist on viidud üha iseennast kordavasse äärmusesse, kust pääsu ei ole – üha uuesti ärkab perekond ellu vaid selleks, et järgnevates musta huumoriga pikitud kaadrites halenaljakalt otsa saada. Perekond õgib taldrikuilt ära jõulumehe, muundub (Kafka „Metamorfoosi“ profaneerides) videos tarakanideks ja abikaasad vahetavad koomiksis ridamisi vastastikusest tüdimusest kantud turtsakaid repliike. Isegi muteerunud Kinderi šokolaaditahvel naeratab õudustäratavalt, lasteleludest rääkimata. Omandatud abituse stsenaariumid juhatavad kunstini, mis kõnetab vaatajat monomaniakaalse minakesksusega, alati esimeses persoonis. See teeb Mäetamme kunsti ühtaegu õrritavaks, aga ka vaatajale möödapääsmatuks – kõigil on mingi suhe kodu ja perekonnaga. Justkui pagemistrajektoorina näituse kinnismõttelisusest on Mäetamm eksponeerinud suurepärase tiinekajoonistustega illustreeritud absurdiloo „Kuidas minust sai Boney M-i trummar“ (2014).