Diislidisko

Andrus Laansalu käsitleb Järva-Jaani kutsekeskkooli visionäärist õpetaja Helmut Vajaka 1970ndatel loodud õppeklassi varajase tehnoloogilise teatri lavateosena.

URMAS LÜÜS

Teatri vallas on Andrus Laansalu ehk Andreas W tuntud tehnoloogilise teatri eestkõnelejana. Tugeva mõtestajana on tema mõju tuntav nii muusikas, arvutimängudes, teatris, kunstiteoorias kui ka ajakirjanduses. Tehnoloogiliseks teatriks nimetatakse üht füüsilise teatri suunda, kus inimene näitlejana taandub ning peaosa haarab lavastuste tehnoloogiline tugistruktuur. Deus ex machina, jumal masinast ei ole tähendusrikas mitte taevast laskuva puändina, vaid mehhanism ise ongi tähendus. Masin või masina tehtav ei pea midagi tähistama. Tehnoloogilise teatri jäljenduses võib ka film olla kogum harmoneeruvaid värve, nii nagu John Cage’ile ei pidanud helid lugu jutustama. Helil võis olla olemisõigus ka lihtsalt helina ja nii võis heli väljendada seda, mis ta on.

Residentuuriprogrammiga „Kunstnikud kogudes“ sai Laansalu võimaluse mõtestada üht siinset peidetud teemanti, mis tuleks kiiremas korras muinsuskaitse alla võtta. Nimelt ehitas Järva-Jaani kutsekeskkooli visionäärist õpetaja Helmut Vajakas 1970ndate alguses õppeklassi, millele suure tõenäosusega pole Eestis võrreldavat. Ruumis asub Estonia teatriga võimsuselt võistlev pöördlava, kus seisavad tonne kaaluvate traktorite ja kombainide inimmõõtu mootorid. Strateegiliselt sisselõigatud avadest paistab kogu mehaaniline rikkus. Kõik see töötab ja käib ringi.

Massiivne informatsiooniladestu on pühendamata vaatajale mõistetamatu. Sajad traktorimehaanikat selgitavad diafilmid, slaidid, plakatid, puidust mudelid. Virnade kaupa eesti- ja venekeelseid raamatuid mootori ehitusest, plekk- ja lukksepatöödest, põllumajandusmasinatest, metallitööst – traktoritest, traktoritest ja veel kord traktoritest.

Vajaka klass on kui steam-punk-kosmoselaeva meenutav tehnoloogiline teater. Oma laual olevast puldist sai ta liigutada eesriiet, aknakatteid, põhjalike skeemidega ringi käivad lint-ruloosid. Tahvlit asendab kinoekraan, kus saab läbi tagumise ruumi peeglite süsteemi õppefilme näidata. Tundi alustades lasi ta kuulata hormoonidest pulbitsevatel õppuritel meele rahustamiseks kõlaritest linnulaulu. Kogu ruumi peenhäälestusest annab aimu fakt, et kui lahkudes uks lukustati, lülitas ukseluku keel pessa peidetud lülitist kogu majas elektri välja.

Andrus Laansalu sai residentuuriprogrammiga „Kunstnikud kogudes“ võimaluse mõtestada Järva-Jaani kutsekeskkooli visionäärist õpetaja Helmut Vajaka 1970ndate alguses loodud õppeklassi.

Maarin Ektermann

Vajaka masinateatri ehitamine langeb samasse aega meie teatrisse agressiivsust ja füüsilisust toonud Tepandi, Toominga ja Hermaküla teatriuuendusega. Laansalu koos „Diislidisko“ kaasautorite Peeter Rästaga Rakvere teatrist ja Andrus Aaslaiuga eˉlektroni platvormist peavadki end Vajaka viimasteks õpilasteks. Kui Eesti teatris võib tehnoloogilise teatriuuenduse alguseks lugeda 1990ndate teist poolt, siis Vajaka õppeklassi käsitleb Laansalu sedavõrd varajase lavateosena, et toona oli seda teatrina veel võimatu mõista.

Laansalu tegutseb kolbide ja klappide, rihmülekannete ja hoobade maailmas. Ilmselgete põhjus-tagajärg suhete maailmas. Kui detailile avaldada survet, siis see kas liigub või ei liigu. Kui see ei liigu, on kaks võimalust: tuleb panna õli ja avaldada rohkem survet või see ei peagi liikuma.

Selleks et inimest tundma õppida, tuleb inimene tükkideks lahti võtta. Vaadata, kuidas kõik ringvoolukanalid, klapid ja survemuundurid organismis oma ülesannet täidavad. Viilutada suitsust tahmunud sissepuhke- ja väljatõmbe­ventilaatori hapnikufiltrit. Kaeda kondi­reduktorite kõhre kulumist. Helmut Vajakas on loonud anatoomikumi, kus inimkehade asemel lahati mootoreid. Elektrile ümber seadistatud töötavate mootorite lahti rebitud rinnas on näha terassüdamete klappide ja kolbide tööd.

Väidetakse, et elame tehnoloogia ajastul, kuid üha rohkem paistab tegu olevat tehnoloogiast võõrandumise ajastuga. Tehnoloogia on kõik inimest pikendav-võimendav, kivikirvest nutitelefonini. Me oleme tehnoloogilised olendid. Miks räägin võõrandumisest? Kui veel sadakond aastat tagasi teadis pea iga eestlane, kuidas teda ümbritsevad objektid tehtud on ja oskas neid vajaduse korral parandada, vajuvad nüüd käed iga kord jõuetult rüppe, kui arvuti kõvaketas otsad annab või auto elektroonilised elemendid läbi kärssavad, rääkimata siis müstilistest ilmutustest nagu deodorant, doktorivorst, valgusfoorid, fliis või pastapliiats. Need on imelised ilmutused, mis vajaduse tekkides ilmuvad meie ellu, tulevad eikusagilt, saadavad meie päevi ja seejärel kaovad. Kust tulid, kuhu läksid, ei tea.

Laialdaselt kasutusel olev tehnoloogia on sedavõrd spetsiifiline, eriteadmisi nõudev, et üks inimene ei suuda enam kõike seda mõista, millest ta sõltub. Inimese ja masina suhe pole kunagi ühesuunaline. Inimene lihtsalt ei loo abivahendit, mida ta seejärel neutraalse indiviidina kasutama hakkab, et oma elu lihtsamaks teha. Esemeline maailm muudab oma kasutajat. See on paaristants.

Võtame kas või mobiiltelefoni ja interneti. Minu ellu sisenesid need alles hilises teismelise eas. Et poistega vutti taguma minna, tuli kõikide sõprade uksetagused läbi käia. Kunagi tõmbasid isegi mu vanemad kodus uksekella voolu alt välja, et see iga poole tunni tagant ei pläriseks ja mingi tattnokk küsida ei saaks, kas Urmas on kodus. Nüüd, kui ukse taha ilmumine on asendunud mobiili ja internetiga, pole muutunud üksnes meie mugavusaste, vaid need on täielikult restruktureerinud meie sotsiaalsed suhted. Isegi kui tagasipöördumine on võimalik, ei saaks see toimuda valutult ja vabatahtlikult.

Meil puudub arusaam, kuidas asjad tekivad, koos püsivad ja toimivad. Need lihtsalt on. Meid ümbritsevad targad asjad. Nutikell jälgib pulssi, vererõhku ja unetsükleid. Nutitelefon hõlvab aja ja vaimu. Targad tekstiilid reageerivad kehalistele muutustele. Targad ehitusmaterjalid loovad ideaalse sisekliima. Nutikus ja tarkus on loovutatud inimeselt tehnoloogiale. Paratamatult haarab tehnoloogia juhtoina rolli, kui näeb, et inimene järele ei jõua.

Kui füüsilise maailmaga on meil olnud aega kohaneda, et arendada ja juurutada materiaalset intelligentsust, siis digitehnoloogia on inimese kohanemisvõime ületanud. Kes vähegi katsetab oma taluvuspiire Delfi kommentaaride või Facebooki seinavoogude lugemisega, taipab, et moraaliküsimused ja reaalsustaju on ammu taamal võhmal-hingeldamas. Me lihtsalt ei tule inimesena (ja inimlikuks jäädes) nutika maailmaga toime.

Laansalu lavastuslikus maailmas sattusin silmitsi oma kultuurikonstruktsioonilise tühisusega. Oma sellelaadset opakust tajun iga kord, kui juhtun kokku mõne materiaalses elus intelligentse inimesega, kes teab, kuhu lüüa puss, et seal veri välja lasta, mismoodi kasel mahla lasta, kuidas metsas kult maha lasta ja mis sel kuramuse Belarussil viga on, et see kogu aeg õli välja laseb. Nii nagu inimesel on emotsionaalne intelligentsus, saab arendada ka materiaalset intelligentsust. See on füüsilise maailmataju peenhäälestus, mille abil plekksepp ühe eksimatu vasaralöögiga mõlgi välja lööb või kirurg sajandikmillimeetri pealt organisse täpse sisselõike sooritab. See on teadmine, mida ei saa ainult sõnadega edasi anda. Suur osa sellest teadmisest vaikib, tugineb kogemusele. Helmut Vajaka vaikivatest ja sõnastatavatest teadmistest pakatav klass on kui Gesamtkunstwerk, mis suutis püsida kõik need sööti seisma jäetud aastad täies töövõimsuses, et end lõpuks ka tehnoloogilises teatris kehtestada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht