Düsseldorfi maalikoolkonna keeruline pale

Näitus kutsub mõtlema sellest, mis on valikute taga, aga ka edasi mõtlema või ärajäänut juurde mõtlema.

JUTA KEEVALLIK

Näitus „Natuuri rikkus. Eluläheduse idee ja Düsseldorfi koolkond“ Kumus kuni 8. XI. Kuraator Tiina Abel, kujundajad Mari Kurismaa ja Tuuli Aule, graafiline disainer Tiit Jürna.

2006. aastal Eesti Kunstimuuseumis toimunud konverentsil „Ühest sajandist teise. Kristjan ja Paul Raud“ lansseeris Düsseldorfi muuseumi (Stiftung Museum Kunstpalast) maaliosakonna juhataja Bettina Baumgartl mõtte Düsseldorfi ja Tallinna kultuurisilla loomisest. Näitus „Natuuri rikkus. Eluläheduse idee ja Düsseldorfi koolkond“ on tunnistus selle silla toimimisest. Eeskuju ja innustust on kindlasti pakkunud 2011. aastal Düsseldorfis toimunud suur, viimaste aastakümnete uurimisseisu peegeldav väljapanek „Düsseldorfi koolkond ja selle rahvusvaheline mõju 1819–1918“, mille esinduslik, artiklitega varustatud kataloog on saadaval Kumu raamatupoes.

Iseenesestmõistetavalt on kahe näituse raskuspunktid erinevad. Meie näitusel on keskmes Eesti ja Läti kunstnikud. Eelkõige Eduard von Gebhard ja Eugen Dücker, kes akadeemia õppejõududena mõjutasid XIX sajandi teisel poolel oluliselt koolkonna laadi. Kuid ka Oskar Hoffmann, kelle olustikumaali protagonist oli eesti talupoeg. Teised baltlastest või sakslastest düsseldorflaste tööd aitavad konkretiseerida koolkonna taotluste üldpilti, rõhutada üht või teist momenti. Näituse kuraator Tiina Abel on pikka aega süvenenult tegelenud realismi ja Düsseldorfi koolkonna probleemidega. Tema koostatud oli ka 1980. aastal muuseumis toimunud Düsseldorfi koolkonna näitus ja seda saatnud kataloog. Vastavalt tollastele võimalustele ja teadmistele piirduti Düsseldorfiga seotud tähtsamate Eesti aladelt pärit kunstnike Eesti kogudes asunud loominguga. Seekord on vaateväli ja probleemiasetused tunduvalt laiemad. Kaasatud on palju selliseid teoseid, mida Eestis ei ole varem eksponeeritud. Need ei ole mitte üksnes Eesti muuseumidest, galeriidest ja erakogudest, vaid ka Lätist ja Saksamaalt. Balti kunstnike loomingut on püütud esitada võimalikult mitmekesiselt. Neile lisaks on esitatud väga läbimõeldud valik saksa kunstnike taieseid, mis viitavad laiemale kontekstile ja astuvad teinekord dialoogi baltlaste loominguga.

Näitus kutsub mõtlema sellest, mis on valikute taga, teinekord ka edasi mõtlema või ärajäänut juurde mõtlema. Kunstnikuisiksuste, taotluste ja kunstilise taseme kirjusus teeb keeruliseks materjali süstematiseerimise. Liiatigi on tulnud arvestada olemasoleva ruumi võimalustega. Vist seetõttu on osa pilte koondatud nimetuse alla „marginaaliad“, mis hoolimata seinatekstist jäi mõneti mõistatuslikuks. Oletan, et kuraator soovis tutvustada Düsseldorfi kooliga seotud kunstnike teoseid, mida seni polnud eksponeeritud ja mida on teinekord raske ühise nimetaja alla viia. Sellised on kahtlemata Peter Felix von Siversi, Adolf Hasselblatti ja Johannes Eduard Hay pildid.

Keskne mõtlemisvorm historitsism. Näitus pakub sissevaateid idee ja natuuri, idee ja eluläheduse seostesse Düsseldorfi koolkonna sajandipikkuse ajaloo vältel. Seda rõhutab ka näituse kujundus: väljapanek algab usumaaliga ja lõpeb olustikumaaliga, viitab vaimsele ja ideelisele ning maisele ja argisele – poolustele, mille vahele liikus Düsseldorfi maalikunst. Koolkonna laadi, selle žanristruktuuri, temaatilisi eelistusi ning vormiotsinguid on suunanud nii XIX sajandi Euroopa kunsti üldised teisenemistendentsid ja ka sotsiaalsed, poliitilised ja ideoloogilised tegurid. Eelkõige aga ajastu keskne mõtlemisvorm, historism – veendumus, et inimest on võimalik mõista vaid tema ajaloost lähtudes. Iseenese eksistentsi ajaloolisuse teadvustamine tõi kaasa huvi ajaloo, mineviku vastu. Sealt otsiti vastuseid kaasaja aktuaalsetele probleemidele, oma rahva minevikust ainest ja minevikukunstist vorme ammutav ajaloomaal aitas kaasa rahvuse konstrueerimisele. Pühakirja ajalooline eksegees ning religiooni kaasajastamine ja liberaliseerimine lõid uue usulise maalikunsti tekkeks eeldused. Ikka tähtsamaks muutus koolkonna žanristruktuuris kaasaegse ajaloona tõlgendatav olustikumaal ning rahvuslikku identiteeti turgutav maastikumaal. Rahvuslik varjund oli mõnikord ka pöördumisel Hollandi, nii XVII sajandi kui ka nüüdiskunsti eeskujude poole. XIX sajandil tõlgendati saksa kunstiajalookirjutuses sageli Vana-Madalmaade ja XVII sajandi Hollandi kunsti osana üldisest germaani kultuuritraditsioonist, see oli oma mineviku kunstipärand. Eesti ja Läti alade baltisaksa kunstnikelooming sulandus sujuvalt kokku koolkonna üldiste taotlustega, kuid nad lisasid sellele oma kordumatu varjundi, oma Heimat’i elutunde.

Kumu näitusel esitatud teosed on süstematiseeritud peamiselt žanrilises ja stiililises, harvem ajalises võtmes: usumaal, maastiku- ja olustikumaal, mille vahel pole alati võimalik piiri tõmmata; romantiline kunst, sh eraldi esile tõstetuna natsareenlus, realism XIX sajandi teisel veerandil ja keskpaigas ning sajandi teisel poolel. Omaette grupi moodustavad Düsseldorfi kunstist tõukunud, selle õppetunde kasutades või neile vastandudes isikupärase laadini jõudnud eestlased Kristjan ja Paul Raud ning Ants Laikmaa.

Eduard von Gebhart. Näitus algab Düsseldorfi usumaali natsareenlikest mallidest vabastanud Eduard von Gebharti töödega. Ta rajas uue protestantliku religioosse maali tüübi, tuues pühakirjasündmused oma kaasaegsesse (sageli ka vihjega reformatsiooniajastule) argipäeva, reaalse inimese tunnete ja mõtete maailma. Väga huvitavad on suurte, kuulsate kompositsioonide (nt „Laatsaruse ülesäratamine“) kõrval etüüdid ja pildikavandid, mis aitavad avada tööde geneesi. Kunstniku isikupära, religioosset keskendatust ja tõsidust toonitab kõrvutamine Gebhardti kunstist mõjutatud Peter Jansseni hoopis dekoratiivsema laadiga. Gebhardt on väitnud: „Kes tõepoolest soovib vaataja südant vapustada, peab pilti tooma reaalsed inimesed, kuid need ei sobi selle utoopiariigi vormidesse, millesse meid tahtsid asetada natsareenid. Nii olen ma maalinud saksa inimesi …“¹

Gebhardti-eelsest hilisnatsareenlikust maalist, mis kujunes akadeemia direktor W. von Schadowi käe all XIX sajandi II veerandil, on väljas väga hea valik. Wilhelm von Schadowi õpilased Heinrich Mücke ja Eduard Bendemann oma kuulsaimate töödega (mis on säilinud mitmes variandis). Madonnapildid Saksamaa ühe kõige stiilsema historitsistliku ansambli, Remageni Appollinarise kiriku (1839–1857) freskode loojailt Andreas Müllerilt, Ernst Degerilt ja Franz Ittenbachilt. Ning Alfred Retheli viimasel Düsseldorfi aastal valminud „Püha Bonifacius“ (1836). Nendega koos moodustavad ilusa terviku Läti Liivimaalt pärit Gerhard von Reuterni ja Alexander Heubeli maalid. Hilisnatsareenlus kestis saksa religioosses maalikunstis lahjenenud ja puhtformaalsel kujul pikalt, venis isegi XX sajandini välja. Hilisnatsareenliku usumaali alla kuulub sisuliselt ka näitusel marginaaliate sekka paigutatud Theodor Sprengeli „Kristus ja lapsed“. 1891. aastal Tallinna Nikolai gümnaasiumi tellitud pildi kompositsioon kordab lihtsustatud kujul Heinrich Ferdinand Hoffmanni, von Schadowi käe all õppinud ja Peter Corneliusest mõjustatud saksa hilisnatsareenliku kunstniku joonistust.² Seoses Sprengeliga meenub kohe ka Tallinna Suurgildi hoonesse maalitud „Reformatsiooni algus Tallinnas“ (1869), mis on puudutatud nn „vanasaksa“ kunsti ihaleva natsareenluse vaimust.

Oma taotlustelt kireva grupi moodustavad Schadow ajal Düsseldorfis õppinud Eesti kunstnikud – Hermann Schlichting, Hermann Eduard Hartmann ja Otto Zoege von Manteuffel. Kummalisel kombel on nende hulka eksinud Alexander Georg Schlateri dateerimata pilt „Rukkilõikus“. Schadow suri teatavasti 1862, Schlater jõudis aga Düsseldorfi alles 1872 või 1873. Tema hüplikust loomingust leiame näitusel romantilisi laevavrakiga merepilte (peamiselt 1860. aastatest), veel justkui biidermeierlikult pühapäevase Tallinna vaate (1870) rubriigist „Marginaalia“ ning „Kalapaadid“ (1873) Dückeri koolkonna teoste seas.

Olustikulisus. Ootuspäraselt on näitusel kõige rikkalikum XIX sajandi teise poole maastiku- ja olustikumaali osa. Alates vendade Andreas ja Oscar Achenbachi Itaalia ja Skandinaavia piltidest, mere, mägede või metsaromantikast Eugen Dückeri ja tema koolkonna tundliku atmosfääritajuga lihtsate kodumaiste maastikeni. Maastikumaali tiiva alla on näitusel sätitud natüürmordimaal, kahjuks seletava-juhatava seinatekstita. Johannes Preyeri või Jacob Lehneni selgelt Madalmaade eeskujudele orienteeruvate, XIX sajandi kolmekümnendatel ja neljakümnendatel valminud tööde kõrval on G. von Bochmanni ja Rudolf von zur Mühleni vaikelud lastud lindudega juba vabamad ja vahetumad. Olustikulise stafaažiga maastikupildid, nii nagu neid maalis Dücker kasvasid Oskar Hoffmanni ja Gregor von Bochmanni loomingus üle maastiku ja olustiku sümbioosiks. Olustikumaali ühe alaliigina võib vaadelda ka Hoffmanni talupoegade portreid, millega koos eksponeeritud Rudolf Sachkeri fotod talupoegadest (1880. aastad), viitavad foto ja maali seostele tollases kunstis. Hoffmanni olustikupilte näeb kuraator seotuna realistliku kunsti arhetüüpidega. Need sündisid juba XVII sajandi Hollandi kunstis ja taaselustati Düsseldorfi olustikumaalis (Eduard Pistorius). Hoffmanni olustikupiltidega haakub näitusel ka Ludwig Knausi „Valemängija“ (1851), nii temaatiliselt kui ka koloriidilt. Oli ju Knaus see, kes tõi Düsseldorfi maalikunsti pruuni galeriitooni mida XX sajandi moodsate voolude austajad on halvustavalt nimetatud Düsseldorfi pruuniks soustiks. Hoffmanni piltidele on kontrastiks sakslaste ühiskonnakriitiline olustikumaal, eesotsas Johann Peter Hasencleveri taiesega „Töölised magistraadi ees“, millest omal ajal vaimustus Karl Marx. XIX sajandi Eestis sellist ühiskonnakriitilist kunsti pole, sellel on omad põhjused Baltimaade ajaloos.

Näitus tervikuna on mitmekihiline ja sisurikas, väga kontsentreeritud: iga teos kõneleb, on seotud ideega. Kuid tihti on kuraatori ideedega kaasaminekuks vaja tunda laiemat konteksti nii saksa kui ka Euroopa kunsti näol, vaatajale nappidest seinatekstidest kahjuks aga ei piisa. Kibedasti tuleb kahetseda kataloogi puudumist. Loodetavast vormistab Tiina Abel oma uued teadmised ja kogemused Düsseldorfi koolkonna kunstist siiski peatselt ka kirjalikult.

1 A. Smitmans. Die Christliche Malerei im Ausgang des 19. Jahrhunderts. Theorie und Kritik. Eine Untersuchung der deutschsprachigen periodica für christliche Kunst 1870–1914. – Kölner Forschungen zu Kunst und Altertum. Bd. 2., 1980, lk. 125.

2 Gedenke mein. Ein Weihgeschichte für christliche Familien. 12 Zeichnungen aus dem Leben des Heilands. Teil. 1, München: Ackermann, 1886.