Ede Peebo 30. V 1934 – 8. VI 2021

Lahkunud on Eesti Kunstnike Liidu liige, raamatukunstnik Ede Peebo.

Ede Peebo sündis Tartus 30. V 1934. aastal. Õppis Tartu II keskkoolis, mille lõpetas kiitusega 1953. aastal. Joonistada meeldis Peebole juba varajasest lapseeast saadik ja ta tundis suurt lähedust ka loodusega. Edasiõppimise esimeseks valikuks kujunes bioloogia Tartu ülikoolis, kuid see ei kaalunud üles kunstihuvi, pärast esimest semestrit katkestas ta ülikooliõpingud ning astus 1964. aastal Tartu kunstikooli.

See jäi lühikeseks vahepeatuseks, sest juba sama aasta suvel võeti ta vastu Eesti riiklikku kunstinstituuti graafika erialale, mille ta edukalt lõpetas 1960. aastal. Ede Peebo diplomitööks oli linoollõikes raamat „Vanapagana sepapada“, mis põhines Matthias Johan Eiseni kirja pandud eesti rahva ennemuistsel jutul. Kõrghariduse omandamise järel töötas Ede Peebo mõnda aega paberivabrikus ja hiljem ajakirja Kultuur ja Elu ning ajalehe Säde toimetuses. 1973. aastast jäi Ede Peebo vabakutseliseks ja pühendus täiel määral loometööle.

Ede Peebo on olnud kunstnike liidu liige 1964. aastast, kujundusgraafikute liitu kuulus ta selle asutamise algusaastast – 1993. aastast.

Ede Peebo on illustreerinud märkimisväärse hulga muinasjutu-, laste- ja noorsooraamatuid nii kodumaistelt kui ka välisautoritelt. Nende hulgas Rudyard Kiplingi „Elevandilaps“, muinasjuturaamatud „Altai muinasjutte“ ja „Tadžiki muinasjutte“ sarjast „Saja rahva lood“, Aafrika muinasjutt „Kuidas loomad endale sabad said“, Erika Esopi „Naerulind“, vendade Grimmide „Hunt ja seitse kitsetalle“, Leida Tigase „Vanaema maja“, Kalju Kanguri „Tiritamme tõrud“ ja palju muud. Lisaks raamatutele võttis Ede Peebo pidevalt osa kujundusgraafikute liidu ja lastekirjanduse keskuse korraldatud illustratsiooninäitustest, sh Tallinna illustratsioonitriennaalidest, esinedes just selleks puhuks tehtud suuremõõtmeliste töödega, mida on eksponeeritud näitustel Eestis ja ka paljudes välisriikides. Tema viimaseks tööks jäi osalemine libahunditeemalisel näitusel „Jookseb koos huntidega“ 2018. aastal.

Ede Peebo oli soe inimene, ka tema tööd olid südamlikud ja omanäolised. Suure põhjalikkusega, tehtut üha korrigeerides, valmisid teosed küllaltki aeglaselt. Ede Peebo oli andekas joonistaja, eriti meeldis talle kujutada loomi ja loodust. Oma tööd võttis ta väga tõsiselt nagu ka kõike muud ettevõetut, huvisid jätkus muukski. Õpingute ajal kunstiinstituudis sai hobiks ratsutamine, teda köitsid malemäng ja muusika. Organist Hugo Lepnurme juures lõpetas ta orelimängukursused koraalimängu alal. Ta oli siis seotud Eesti evangeelse luterliku kirikuga, kuid hilisemas eas liitus katoliku kirikuga ja jäi sellega seotuks viimase hetkeni. Veel hilises eas oli tal südikust õppida hispaania keelt.

Ede Peebo oli meeldiv suhtleja, olemuselt tagasihoidlik, heatahtlik, lahke ja südamlik, alati leebelt naeratav. Temas polnud silmakirjalikkust ega soovi silma paista, aga ta järgis oma veendumusi ja oli põhimõttekindel. Enesest ei rääkinud ta palju ja oli üsna kinnise loomuga. Küllaga oli tal aga empaatiavõimet teiste suhtes. Ta tegutses aastaid usaldustelefoni liinil, kuulates ära võõraste mured, neile vajaduse korral nõu ja tuge pakkudes. Ede Peebo oli inimene, keda võis jäägitult usaldada. Lõuna-Eesti, sealsed metsad ja loodus olid ta meelispaigad, kuhu ta suviti pages. Veel meelsamini oleks ta olnud Aafrika kuuma päikese all, nagu ta ükskord naljatades on öelnud.

Mälestame Ede Peebot, head kolleegi ja teekaaslast ja jagame lähedaste leina. Tema looming jääb edasi kestma meie raamatukunstis.

 

Eesti Kunstnike Liit

Eesti Kujundusgraafikute Liit

Kultuuriministeerium