Eesti Kunstnike Liidust, kaugemalt

Kui Eesti Kunstnike Liit peaks homme uksed sulgema, ei juhtuks väljaspool Tallinna selle tõttu mitte midagi.

MARKUS TOOMPERE

Eesti Kunstnike Liidu areng on olnud viimastel aastatel muljetavaldav ja eeskujuks nii mitmelegi teisele loovorganisatsioonile. Silma on paistnud Arsi maja arendus ning riigi kaasamine SA Kunstihoone osalusse, aga mitmed teisedki tegevused. Majandamismudeli puhul on liigutud selgelt äriühingu printsiipide suunas. Olemasolevat kinnisvara hulka arvestades on see ka igati õige samm. EKLi eduloost saab pikemalt lugeda Vano Allsalu eelmise Sirbi artiklist „Kunstnike liidust, armastusega“. Paraku pole kõik siiski nii roosiline, kui lahkuv president näida laseb, eriti kui vaadata distantsilt.

Lokaalsus

EKLi mujalt kui Tallinnast vaadates tundub see väga tugeva lokaalse organisatsioonina, mille mõju on väljaspool oma füüsilist asukohta olematu. Kui Eesti Kunstnike Liit peaks homme uksed sulgema, siis ei juhtuks sellest Tallinnast kaugemal absoluutselt mitte midagi. Lugedes eelmainitud artiklit, ei hakka silma ühtegi tegevust väljaspool pealinna. Eesti Kunstnike Liidu tegevus, vara ja sellest tulenevad arengu­stsenaariumid on keskendatud kitsalt oma füüsilistel aadressidel toimuvale. Ent mis kasu on sellest kunstnikele ja kunstipublikule mujal? Kui Allsalu räägib EKLi majandusliku võimekuse tõstmisest, siis järeldab ta: „Kõige tähtsam on koostöö, alustades majaliste omavahelisest suhtlemisest ning lõpetades strateegilise koostööga kunstilinnaku väljaarendamiseks ettevõtjate, riigi ja miks mitte ka välispartneritega.“ Võib-olla peaksid sellesse nimistusse kuuluma ka riigisisesed partnerid?

Kuivõrd kogu EKLi tegevus ja ressurss on koondunud Tallinna, siis on see kõigi oma hüvedega loomulikult kunstnikele väga atraktiivne keskkond. Seetõttu on aga väljaspool Tallinna tegutsevad kunstnikud palju kehvemas seisus, mis on põhjustanud kunstnike kolimise Tallinna. Nii tekib omakorda EKLile surve tagada kasvavale kunstnikkonnale veel paremad tingimused, mis omakorda ajab kunstnikud Tallinna jne. Miks soosib EKL ääremaastumise poliitikat, jääb mulle sügavalt arusaamatuks. Kuivõrd tegu on Eesti Kunstnike Liiduga, mille ülesanne on täita oma põhikirjalisi eesmärke üle Eesti, mitte pelgalt ühes omavalitsuses, siis on ka aktuaalne küsimus, kuidas jõuaksid EKLi pakutavad hüved ka väljapoole Tallinna. 

Nõrk tugi

Olukorras, kus kultuuripoliitika elluviimine ei lähtu kokkulepitust, vaid indiviidide tasemel ministeeriumis tehtud oskuslikust lobitööst, on oluline, et kesksed organisatsioonid seisaksid tasakaalustatud kultuuripoliitika ja nende organisatsioonide eest, kel ei ole ligipääsu süstemaatilisele lobitööle ministeeriumis. Siin peaks olema EKLil kohustus seista kunstipoliitika eest, mis poleks rõhutatult tsentraliseerimisele suunatud. Paraku on reaalsus vastupidine: 2019. aasta kultuuriministeeriumi kunstirahastus on rekord­tasemel, umbes 1,5 miljonit eurot, ning 100% sellest läheb Tallinnas asuvatele organisatsioonidele või nende kontrolli alla. Kreenis poliitikal on negatiivsed ja pikaajalised mõjud ning EKL esindusorganisatsioonina peab sellele tähelepanu osutama. Paraku evitakse nii riigi kui ka EKLi tasandil arusaama, et tugev kunstnikkonda toetava taristuga keskkond (galeriid + ateljeed + tugiorganisatsioonid) on eelkõige pealinna privileeg, ülejäänud piirkonnad pole tähtsad. Seda tõestab kõnekas näide, et galeriide võrgustik Eestis lonkab mõlemat jalga ning elluviidava kultuuripoliitika valguses puudub põhjus optimismiks. Võiks ju mõelda, mis EKLil sellest? Allsalu toob välja, et EKLi galeriide kahe aasta jooksul korraldatud 204 näitust käis vaatamas 170 000 vaatajat, seega 833 külastust näituse kohta. See on tegelikult väga väike arv, arvestades elanike ja Tallinna külastajate hulka ning galeriide keskset asukohta. Nii vähese külastajaskonna üheks põhjuseks võib pidada seda, et kogu Eesti galeriide võrgustik on nõrk, mistõttu harjumus näitustel käia on puudulik. Isegi kui pealinnas on korralik võrgustik olemas, pole see piisav muutmaks inimeste harjumusi.

Tuleks näha tervikpilti

Väga lihtne on jääda organisatsiooni ehitamise ja arendamise rattasse ning selle kõrvalt ära unustada organisatsiooni tegelikud eesmärgid. Positiivne majandusaasta aruanne on vahetu indikaator hästi tehtud tööle ning tugev motivaator. Arvestades meie segast minevikku ja mitte kõige kindlamat tulevikku, on majandusküsimused ülimalt olulised, et valmistuda võimalikeks kriisiaastateks. Ent vaid majandusküsimustele ja kitsale vaatele keskendudes võib terendada ees palju hullem kriis: liikmeskonna enamik võõrandub ning organisatsioonist saab selle tugevustele vaatamata pelgalt kohalik nähtus. Seetõttu ootangi uuelt juhtkonnalt üle-eestilist vaadet, kuidas saaks EKL panustada oma ressursse põhikirjaliste eesmärkide täitmiseks väljaspool Tallinna ega tegeleks vaid riigi raha ümberjaotamisega (kunstnikupalk ja loomeliitude toetus). Millised sammud tuleks teha, et Pärnu, Narva ja Kuressaare kunstnike arvates oleks neil EKLita kunstnikuna keeruline hakkama saada? Uus juhtkond peaks mõtlema, mida ette võtta, et kui EKLi miski ohustab või organisatsioon surve alla satub, tunneksin teravat vajadust mobiliseerida Lõuna-Eesti kunstnikkond organisatsiooni kaitsele. Praegu paneks see mind vaid õlgu kehitama.

Markus Toompere on Tartu Kunstnike Liidu juhatuse esimees.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht