Eesti raamatukujunduse keskmine korralik tase

Reet Varblane

Näitus „25 kauneimat Eesti raamatut. 5 kauneimat Eesti lasteraamatut”, valik 2012. aastal ilmunud raamatutest, rahvusraamatukogus kuni 16. III. Kas ja milleks on vaja kaunimate raamatute võistlust? Jah, seda on tarvis, nii kirjanikele, kirjastajatele, kujundajatele kui raamatupoodnikele. See aitab kirjastamist hinges hoida, toob eriala korrakski igal aastal püünele. Ühtlasi aitab see võistlus sõdida vaimse laiskuse vastu ning tuletab kõigile asjaosalistele meelde raamatute koostamise, toimetamise ja kujundamise põhitõdesid. Kuidas hindad tänavust võistlust? Tänavune raamatuvalik peegeldab täpselt Eesti majanduslikku ja vaimset seisu. Mõni nukker semiootik saaks sellest terve doktoritöö kirjutada, kuidas 25 kaunimat läbi viimase kümnendi kõiki siinseid arengusuundi ja peetusi reljeefselt illustreerinud on. Sel aastal nägime kallite kunstialbumite järsku vähenemist ja piiripealsete samizdat’ide lisandumist, aga ka teatavat nutikuse kasvu. Alati ei peagi mängu tooma pöidlapaksust kaanematerjali või seitset kihti kallist lakki, et raamat hea välja näeks ja lugejat kõnetaks, autori sõnumit õige nurga alt võimendaks. Žürii esimees Dan Mikkin on võtnud 2012. aasta konkursi kokku: „Valim oli ühtlaselt tugev. Hea käsitööoskuse kinnistumine teeb rõõmu. [---] Samas oli vähe silmatorkavaid, uusi kujundussuundasid avavaid teoseid. [---] Igavalt korrektne kujundus ei tohiks pärjatud saada.” Kas sinu meelest on Eestis palju „igavat korrektset kujundust”? Jah, eks keskmine korralik tase on aasta-aastalt järjest rohkem standardiseerunud. Pilt ei olnud üldse nii hirmus kui nullindate alul. Ilmselt on rämpskirjastajate enesehinnang rohkem paika loksunud – õõvsama välimusega brošüüre enam sellele missivõistlusele nii kergekäeliselt ei saadeta. Loodan olla õiglane ja aus, kui ütlen välja, et 25 kõige paremat oli raske kokku saada, kümmekonna kaunima osas leidis žürii otsekohe üksmeele, aga sealt edasi on liiga palju helehalli keskpära või ka otsest tehnilist soss-seplust.

20. II avalikustati rahvusvahelise konkursi „Maailma parima kujundusega raamatud” („Best Book Design From All Over The World 2013”) auhinnasaajad. Ülemaailmsele konkursile esitatud 575 raamatu hulgast valiti pronksmedali vääriliseks Ivar Saki doktoritööna kaitstud „Aa kuni Zz. Tüpograafia ülevaatlik ajalugu”. Mida selline auhind (rahvusvaheline tähelepanu) tähendab? Kas Saki raamat on erakordne meie raamatukujunduses või on see suurepärane juhus?

Ei ole siin juhuslikku midagi. Selle raamatu taga on aastatepikkune süvenemine ja tehniline kogemus. See on just selline ideaalne pronksmedali raamat, parasjagu klassikaline ja korralik, kusjuures oma kaante tehnilise lahendusega katsetuslik. Võib öelda, et selles raamatus on palju uut – just sellist uut, mis on hästi ära unustatud ja seejärel elegantselt taas leitud vana.

Ilmselt ei ole vaja hüsteeritseda, et raamat kui füüsiline objekt kaob täielikult, kuid selge on ka see, et e-raamat on üha tähtsam. Mida tuleb panna tähele e-raamatute kujundamisel? Tegemist ei ole ju paberkandja ülekandmisega virtuaalkeskkonda.

E-raamatud on tulnud, et jääda. Millise vormi nad täpselt võtavad ja milliseid uusi võimalusi välja hakkavad pakkuma, pole veel selge. Formaat on veel noor ja õbluke, standardid paika loksutamata, tehnilised piirid läbi katsetamata. Selge on see, et e-raamat vahetab kiiresti välja suure osa teaduslikest väljaannetest, kitsast erialasest kirjandusest ja perioodikast. Iga bülletään ei peagi oma riiulis füüsilisel kombel olema. Ja viidete, linkide ning aktiivsete menüüde abil ongi mõnd tehnilist käsiraamatut või teatmeteost e-versioonis mugavam kasutada kui paksu köitena lapata.

Midagi enneolematut siin ei ole: kõikvõimaliku informatsiooni salvestamine, säilitamine ja sorteerimine on selles suunas liikunud juba viimasest ilmasõjast saati. Paberist vana kooli raamatule jääb kunstiteose, kollektsionääride investeeringute objekti ja friikide kultuseseme väärikas positsioon.

Milline kujundustöö on sul endal praegu käsil?

Kujundasin just esikaane Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaande uuele e-versioonile. Tellija palus, et ma sellele üle kümne minuti ei kulutaks. Eks seegi näitab ajastu vaimu. Järjekorras on õnneks siiski mõned prisked füüsilised väljaanded nii ilukirjandust, esseistikat kui kunsti. Kuuldused paberraamatute surmast on siiski õnneks veel enneaegsed.