Ego ja alternatiivi näitus

Vappu Thurlow

LY LESTBERGI näitus „Minatuul” Vabaduse galeriis kuni 3. VI.Ly Lestbergi näituse avamisel valitses elevus, mille puhkemist saab vist seletada ainult vajutusega teatud salajasele hoovale põhjamaalase hinges, sellele, mille aktiviseerib võlusõna „Itaalia”. Kohalolijate vestluses hakkasid kohe arenema mälestused oma viimasest käigust Vahemere äärde, mainiti Kärt Hellerma äsja ilmunud raamatut. Keset külma maikuud mõjus näitus üllatusefektiga ja Lestberg tundus kevade maaletoojana. Kunstnik andis meile  seda, mille järele hing kõige rohkem janunes.

Üllatuse võib teha ainult kõrge professionaalsuse ja suure tööga; iga „trikiga” saab ju vaatajaskonda kummastada ainult üks kord. Väljapaneku pärl, mida Ly Lestberg ei nimeta mitte videoks, vaid fotofilmiks (selle koostamisel olid abiks Eva Sepping ja Sven-Erik Tamberg), on mandlipuu õitsemine tuules. Järjestatud fotosid ekraanilt sisse hingates tunneme algul kaadrite nihkeid, hiljem unustame need,  sest Signorella muusikas voogav põõsas mõjub lummavalt ja põõsaste vahel hetkeks lõvi seljas mööda vilksatav drüaad tekitab tõesti mulje silme ees lahti kerivast muinasjutust. Lõpuks lehvitavad oma valgeid palakaid eesriidesarnased kardinad, mis aina langevad ja langevad nagu teatrietenduse lõppedes, muutes isegi selle lihtsa lõpetamise akti maagiliseks protsessiks, igavesti kestvaks hetkeks, millesse ennast unustada võib. Meie ümber toimuva  näitemängu metafooriks, sest isegi kui eesriie on langenud, käib etendus ju tegelikult edasi, ja me ei suuda selle nõiutud ringist väljuda …

Kaastekstis näitusele võtab Lestberg kokku oma hoiaku: „Aga juhul, kui end fotode läbi väljendav kunstnik ei soovi ise lavastada, vaid Elu otse tabada, erineb tema saatus põhimõtteliselt teiste loojate omast. Sellise privileegi nimel tuleb ka keset kõige ahvatlevamat elukeerist leppida isetu vaatleja rolliga. Olema  eikeegi, kui ühtid oma mina ja maailma sügavaimalt olemuslikuga. Sest kahte korraga – olla ise vahetu sündmustes osaleja ja sedasama siis kaamera tagant, distantsilt vaadata – pole lihtsalt võimalik”. Kindla seisukoha võtnud kunstnik on karm eelkõige iseenda vastu: ta ei nõua kelleltki teiselt midagi, isegi mitte paigalpüsimist, vaid võtab olude raskuse piltlikult öeldes enda kanda. Allaheitlikkusel on hämmastav tulemus: kunstniku silmad avanevad teistsugusele maailmale, mis on peidus inimeste mõtetes ja kavatsustes, korraga on need fotodel selgelt näha. Tegelaste nägemus enda tähtsusest, vajadusest klammerduda rolli külge, mille nad enese jaoks välja on mõelnud: kas silmipimestava pruudi, müstilise tai-chi või mõne muu meditatsiooni harrastaja, tugeva atleedi jne oma.

Tõepoolest: inimesed on hämmastavad! Igal fotol on omaette maailm ühest teatud  kuvandist koos peategelasega kesksel kohal; kõigis ülejäänutes näeb antud tegelane vaid iseenda dekoratsiooni. See inimene ei ole osa loodusest, ka maastik on talle lihtsalt mugav ümbrus; õitsvates põõsastes pole ilu ega murus rohelust; tema ise on kõige kaunim, osavam ja targem. Marmorskulptuurid tunduvad pargi enesekindlate inimeste kõrval leebete ja efemeersetena. Pigem on skulptuurid osa loodusest ja sulanduvad sellesse, muutes ümbritseva  lehestiku idülliliseks, kujuteldavaks Arkaadiaks. Kivi ongi looduslikum kui teras, millest paistavad olevat tehtud vaba maailma peaaegu üleloomulikult tugevad ja julged indiviidid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht