EKA 100

Kunstiakadeemia juubeli tähistamine ei ole dialoogis mitte ainult mineviku, vaid ka oleviku ja tulevikuga.

HEIE TREIER

Näitus „Kunsttööstuskoolist kunstiakadeemiaks. 100 aastat kunstiharidust Tallinnas” Kumus kuni 22. II 2015, kuraator Mart Kalm, kujundajad Aet Ader ja Mari Hunt.

Raamat „Kunsttööstuskoolist kunstiakadeemiaks. 100 aastat kunstiharidust Tallinnas”. Koostanud Mart Kalm, toimetanud Eva Näripea. Tõlkinud Juta Ristsoo, Helen Ikla ja Reniferi tõlkebüroo. Kujundanud Kaarel Nõmmik ja Mikk Heinsoo. EKA kirjastus, 2014. 608 lk.

Eesti Kunstiakadeemia 100. sünnipäeva tähistatakse võimsalt: 608-leheküljelise koguteosega „Kunsttööstuskoolist kunstiakadeemiaks. 100 aastat kunstiharidust Tallinnas”, näituse ja konverentsiga Kumus ning ligi tunniajase dokfilmiga „Sajand kunstiülikooli”*. Sündmuste käivitaja ning raamatukaastööde valija oli EKA kunstiteaduste professor, akadeemik Mart Kalm, kes kandideerib Andres Tali ja Ivar Saki kõrval ka kooli uueks rektoriks.

Nagu ikka, ei ole juubeli selline tähistamine dialoogis mitte ainult mineviku, vaid ka oleviku ja tulevikuga. Praeguses vähem soodsas kunstipoliitilises kliimas on EKA kasutanud oma tähtpäeva veenmaks kõigepealt iseennast ja siis ka laiemat avalikkust kunstikõrgkooli ühtsuses ja väärikuses. Ollakse valmis end kehtestama ajal, kui Tartu mnt 1 tühi krunt meenutab nukralt hiljutisi unistusi tuledesäras õppehoonest ning kui ajalooline sokivabrik ootab renoveerimist.

Tegelikult on kunstihariduse ja üldse koolide roll eesti kunstiajaloos ja ka olevikus palju olulisem, kui oleme harjunud vaatama. Ilmselt on tegemist Ida-Euroopa fenomeniga, kus kunsti enda uuendused on tugevalt seotud eelkõige kunstihariduse uuendustega. EKA ajaloo koguteoses on näiteks peatükke, mille teema kattub sisuliselt eesti kunstiajaloo peatükkidega. Näiteks ANK’64, millest on kirjutanud Tallinna Kunstihoones hiljuti samateemalise näituse kureerinud Tamara Luuk. Või Academia (Non) Grata, mida on käsitlenud kooli kunagine direktor Mari Kartau. Ka Faculty of Taste ehk maitsefakulteet, mis esindab raamatus 1990ndate radikaalsust, Marie Vellevoo käsitluses.

Kui projitseerida raamat veel kord jooksvale kultuuripoliitilisele problemaatikale, hakkab tugevalt silma kaks teksti. Mart Kalmu sügavalt iroonilisena tunduva pealkirjaga „Miks TPI sulges ja ERKI avas arhitektiõppe?” (seisuga 2014 vaieldakse meedias, vastupidi, TTÜ arhitektiõppe avamise üle), ning Maarin Ektermanni „EKA aastal 100. Neoliberalistlikud mõjud (kunsti)kõrgharidusele” (valus teema kogu Eesti haridusmaastikul). Viimase kriitiline käsitlus katabki ainsana praeguse aja. Koguteoses on keskendutud siiski ajaloole, koostaja spetsialiteedi tõttu on tugev fookus arhitektuuril ja sellega külgnevatel valdkondadel.

Sajandi algusesse

Eri formaatides (tekst, näitus, film) on ilustamata ja illusioone loomata läbi töötatud kooli seni fragmentaarne ajalugu. Saja aasta jooksul Tallinnas antud kunstikõrgharidus ongi olnud faktoloogiliselt veidi arusaamatu, allutatud keerukatele bürokraatlikele muutustele ja võimutingimustele. Isegi EKA järjepidevus oma eelkäijatega pole olnud lõpuni selge. Nüüdses käsitluses on Jüri Hain kirjutanud lahti koguni Laikmaa rolli – asus ju endine EKA majagi otsapidi Laikmaa tänaval.

Siiani oli kunstihariduse ajalookirjutus tugevalt Tartu poole kaldu Tiina Nurga uurimuse „Pallas 1919–1940” tõttu, mis ilmus 1977. ja 2004. aastal ning jättis maha palju heroilisema jälje, kui seda tegi 2004. aastal ilmunud Maire Toomi „Riigi Kunsttööstuskool 1914–1940”. Nüüd aga tundub juba, et ajalookirjutus hakkab kalduma Tallinna poole, kui lisaks EKA sajanda sünnipäeva sündmustele võtta arvesse ka 2013. aastal ilmunud mahukas Voldemar Pätsi mälestuste ja dokumentide koguteos, samuti filmis „Sajand kunstiülikooli” kõlavad liigpidulikud repliigid Pätsi aadressil. Paraku näitab tema isik, kui kerge on väikeses kultuuris monopoliseerida riigivõimu abil niigi piiratud ressursid – mõistagi siis enda esindatud ning ametlikus positsioonis kunstipoliitikaks.

Kumu näitusel on seinatäis kunsttööstuskooli õpilastöid – ornamente. Õpetlik on vaadata neid kui pallaslaste jätkuva kriitika asitõendeid. Põgenesid ju mitmed õpilased Tallinnas õpetatava tuima stiliseerimise ja ornamendi eest Tartusse „vabamat õhku” hingama, sest Tartu Pallases õpetati loomingulisust. Nii põrkas eesti varase kunstihariduse sees omaenda kodumaise traditsiooni puudumisel kokku kaks võõramaist poliitikat: riigitruudust vanduv Peterburi Stieglitzi jäik jäljenduslik drill ja Pariisi revolutsiooniline vabaakadeemiate süsteem. Esimese kiilu eesti noorte kunstnike vahele lõi 1905. aasta revolutsioon ning see lahkarvamus kestis ja üha süvenes 1940. aastani.

On hämmastav, et ehkki Stalini-aegne Nõukogude Liit ammutas oma ajaloo Suure Prantsuse revolutsiooni eeskujust, läks Moskvast dikteeritud kunstihariduses käiku pigem Stieglitzi jäljenduslik suund. Kumu näitusel töid vaadates tundubki, et 1930ndate Pätsi-aegne kunsttööstuskool sillutas justkui teed stalinistlikule käsitöönduslikule ornamentikale ja stiliseerimisele.

Kas XXI sajandil võib juba öelda, et eesti kunstihariduses on kujunenud kodumaine traditsioon, paljude nähtuste süntees, mis võiks uuel ringil pakkuda huvi väljapoole?

Saagu kunst

EKA koolist on saja aasta jooksul eri rollides läbi käinud niivõrd palju inimesi, et neil kõigil on peas mingi kinnistunud kujutlus koolist. Selle moodustavad mälestused, sentimendid, raamatud, reisid, inimsuhted, võib-olla psühhotraumad. Nad kõik peavad seda kooli „enda omaks”. Kumu näitus konstrueerib EKAst mingi hoopis teise kuvandi, mis ei lange ilmselt kokku mitte ühegi asjaosalise mälestuste ega tundmustega. Sama käib ilmselt ka koguteose kohta. Keegi juba karjatas, et EKA raamatus pole kordagi isegi mainitud Raoul Kurvitzat.

Muidugi on mittemainimisi rohkem. Koguteosest on jäetud välja nii üliedukas ehtekunstnike rühmitus ÕhuLoss kui ka praegune fotokunsti osakond. Aga ka klaasikunstnikud, keraamikud, graafikud ja skulptorid, kusjuures eriti viimased kaks määrasid nõukogude ajal kunsti võimudiskursuse. Kohati tekib paljude tudengite silmis eriala superhästi edasi andnud õppejõu ja raamatus temast kirjutatu vahel kognitiivne dissonants; väike tekstilise korrektuuri vajadus on selgunud. Natuke kompenseerib olukorda EKA dokfilm, kus kaamera ees on kõikide erialade õppejõud. Filmi roll näib olevat rohkem aga praeguse EKA saavutuste loetelu ja propaganda, mis suunatud ühiskonnale ja tulevastele üliõpilastele.

Raamatus annavad kunstnike mitmekesisusest aimu fotod lk 33–47, mis toimivad kui autahvlid. Kõik fotod on sümpaatsed. Ühel tundub olevat koguni Marina Abramović (lk 37), ehkki tegelikult on see Krista Kodres. Ilmselt niivõrd mahuka ülesande puhul tekibki küsimus, millises proportsioonis käsitleda inimesi ja abstraktseid protsesse ning kuidas need omavahel siduda.

Niisiis ajal, kui paljudes Euroopa riikides märgitakse saja aasta möödumist Esimese maailmasõja algusest ning Eestis täidavad seda funktsiooni ajaloolased ja kirjanikud, on siinse kunstimaailma peateema „EKA 100”, kool, mis sai alguse üheaegselt sõjaga.

Hämmastav, et pidevatele kannatustele ja takistustele vaatamata lööb igal aastakümnel lõpuks läbi ikkagi noor energia ja tahe kunsti õppida, saagu mis saab. Aga saab siinse maa kunst ja selle ajalugu.

Raamat väärib suurt tunnustust: paljude uurijate arhiivipõhine analüüs on tehtud südamega, teemavalik täidab praegu aktuaalseid ja kõige suuremate küsimärkidega lünki, kujundus on selge ja soliidne, uus käsitlus ootab süvenemist ja võib-olla ka kunstiajaloo rõhkude ümberpaigutamist.

*Film „Sajand kunstiülikooli” on pandud kokku paljudest dokumentaalsetest kaadritest 1936. aasta Eesti Kultuurfilmi ringvaatest Martin Kaarese 2003. aasta „Lubrikant F ehk sessioonini”.