Eksitus kui tehnoloogilise kunsti partner
Erik Alalooga ja „Üleilmse mahuti” festival 22. II Polymeris. Tsehhides, kus kunagi valmistati rinnamärke, hokilitreid ja kummimänguasju, tulvab noort rahvast. Peasaali keskel lae all, Raoul Kurvitza kodulävel, köetakse sauna, mis on ehitatud vanadest akendest nagu Kurvitza kuulus kirik keset Vabaduse väljakut. Mõni istub seal juba sees ja soojendab konte, maldamata mantlit maha võtta. Õhtut juhib tegevuskunstnik Erik Alalooga, kes kuulutab välja kava. Ta seisab laual keset videoinstallatsiooni, millele on tuntud laulu järgi pandud pealkirjaks „Video Killed the Performance Star” ehk „Video tappis tegevuskunstniku”. Benedek Bognári samanimeline video kujutab säravatesse valgustitesse ja juhtmetesse mähitud meest, kes kõnnib vabaduse poole, hunnik elektroonikaseadmeid süles. Kui ta juhtme pingule tõmbab ja pistik pesast välja tuleb, siis kõik kustub. MTÜ Kultuuritehas Polymeri üks asutaja oli Madis Mikkor 2002. aastal endise tehase Polümeer hoones Madara tänaval. Samas hoones tegutseva MTÜ Kunstikonteineri juhatuse moodustavad Erik Alalooga, Sandra Jõgeva ja Tanel Saar, alguspäevil kuulus kollektiivi ka Ville-Karel Viirelaid. Tuntuks on kultuuritehas saanud „Global Container’i” festivalisarjaga, mille võiks tõlkida kui „Üleilmse mahuti” ja mille üritusi on korraldatud ka Tartus, Riias ja Fengersforsis. Erik Alalooga ronib laualt maha.
Erik, räägi, kuidas sa performance’iga alustasid?”
Esimest korda puutusin kineetilise kunstiga kokku Aili Vahtrapuu kursusel EKA skulptuurieriala teisel kursusel 1999. ja 2000. aastal. Neljanda kursuse kevadel esinesin kineetilise süsteemiga oma isikunäitusel Meistrite hoovi keldrigaleriis. Tehnoloogilise performance’ina võib käsitleda ka mu Paul Rodgersi juhendamisel valminud diplomitööd, mis esitati 2002. aasta maikuus skulptuuriosakonna ruumides.
Edasi läksin magistriõppesse EKA interdistsiplinaarsete kunstide alal ning keskendusin peamiselt performance’ile. Mind juhendas Jaan Toomik. Lisaks kooliülesannetele korraldasin 2003. aasta kevadel Meistrite hoovi keldrigaleriis etenduste sarja „Ars per se”, kus astusid üles peamiselt IDK eriala tudengid. Osalesin ka Tartus „Vanemuise kunstitänava” festivalil, tegevus- ja videokunsti üritustel 2003. aastal Mohnil ja 2004. aastal Viinistul. Magistritöö näitust Vaala galeriis 2004. aastal ma aga õnnestumiste hulka ei loe.
Millal see Erik Alalooga välja ilmus, kelle kokkukeevitatud seadmete taga rahvas näitustel järjekorras seisis, et oma osavust või külma närvi proovile panna?
2005. aastast hakkasin süvenema mehaaniliste interaktiivsete objektide loomisse, nende konstrueerimisel olen kasutanud peamiselt vanarauda, aga ka teisi leidmaterjale. 2006. aasta maikuus oli mul isikunäitus Draakoni galeriis, juunis esinesin Eesti Kunstnike Liidu aastanäitusel „Tehnobia”, oktoobris koos Meeland Sepaga Baselis, detsembris Andrus Joonasega Hobusepea galeriis. 2007. aastal järgnesid näitused Tartus, Pärnu mudaravilas ja Berliinis.
Mäletan, kuidas lapsed ümber balansobiili trügisid, kus tuli kahte pedaali sõtkudes suur püstine nool keskasendisse rihtida, alles siis hakkas kell tirisema. Nool liikus mööda skaalat, kus kilogramminumbrite asemel oli kiri „Panem et circenses”, mis tähendab ladina keeles „Leiba ja tsirkust”.
Nii, jah, näitas masin kord leiba, kord tsirkust. 2009. aasta isikunäitusel „Technophobile” Kunstikonteineri galeriis tegin läbi murrangu inimese ja masina suhetes. Seniajani olin käsitlenud suhet dialoogina, mille käigus inimene annab masinale impulsi, millele masin „vastab”. Sellel näitusel jõudsin trialoogi mõisteni. See tähendab, et masina või süsteemi käivitamiseks on vaja vähemalt kahe inimese koordineeritud koostööd. Näiteks see, kellel on võimalik süsteemi käivitada, ei saa süsteemi toimimist näha, ning see, kes näeb süsteemi toimimist, ei saa seda käivitada. Sellest arenes välja „kollektiivse interaktsiooni” mõiste, millega olin hõivatud 2010. aastani. Süsteemi käivitamiseks oli vaja vaatajate kollektiivset osavõttu ning selleks vajalikud instruktsioonid esitati koodide, mõistatuste, graafiliste skeemide või pantomiimina. Inimesed pidid leidma tehnilise põhimõtte, kuidas objekt käivitada. Käivitunud objekt juhtis nad järgmise koodini, mis juhtis neid järgmise objekti käivitamiseni. Kuna objektid olid elektriahela kaudu omavahel ühendatud, siis tuli need kõik aktiveerida, et jõuda lõpplahenduseni. Nende interaktiivsete performance’ite sari kandis pealkirja „Kinemaatiline müsteerium”.
Inimesed, kes olid seotud masinatega, mis olid omakorda seotud teiste inimestega, jätsid kohati mulje, nagu oleks puhkenud borgide orgia mõnes „Star Treki” väljatsenseeritud episoodis. Justkui hoogu läinud kronomeetrid ja tolmuimejad, tuukriülikonnad seljas.
Neid etendati Tallinnas, Haapsalus, Rakveres, Pariisis ja Viinis. 2010. aastast peale olen loonud tehnoloogilisi etendusi, kus puudub interaktiivne moment. Seda peamiselt koostöös Andrus Laansaluga ning Hans-Gunter Lockiga.
*
Festivaliõhtu läheb edasi. Steve Vanoni Californiast, üks teine tegevuskunstnik, hääl tõrrepõhjas ning tahakammitud soeng peaaegu lage pühkimas, silmitseb rahulolevalt temale letaalset videoinstallatsiooni. „Siin baari ees kipub saal alati tühjavõitu jääma. Aga nüüd on, kuhu klaasi toetada.” Ülejäänud töödest erinev Aili-Maarja Mäeniidu „Kord ennemuiste metsas” („Once upon a Time in the Forest”) jookseb eraldi laua otsa seatud kodukino erkaanil, justkui tehnoloogilisele stiihiale looduspalvust lugedes. Lilli Tölp ja Susanna Salama lahendavad agulimajas biseksuaalsuse teemat, kaks maski ülestikku ees. Kumb on mehe, kumb naise mask, kas naerev või nuttev? Sten Saaritsa „QWERTY” (ehk trükiklaviatuuri kuus esimest klahvi üleval vasakus nurgas) on video sellest, kuidas kunstnik inimeste poole pöördub ja neil kujuteldava klaviatuuri peal oma nime trükkida laseb. Angela Maasalu uputab end pealkirja all „Angela kurb uppumine” („The Sad Drowning of Angela”), Urmas Lüüsi „Magnetid” („Magnets”) kujutab raua jahvatamist ketaslõikuriga ja selle taas elluäratamist magneti abil. Mai Sööt, üks juhendajatest, võtab laua peale kuhjatud videod kokku sõnadega steam punk ehk siis eesti keeli aurupunk, mis tähistab ulmežanri valda, kus tsivilisatsioon on jäänud aurujõul töötava mehaanilise tehnoloogia juurde. Ta oletab siin tehaseinterjööri mõju. Tõepoolest, üleval korrusel on avatud prantsuse kunstniku Boris Lafargue’i näitus „Loodame, et meiega midagi ei juhtu”, prantslane viibib Polymeris staažika globaalkonteinerlase Ernest Truely juhitud residentuuris. Boris Lafargue’i väljapaneku nael on intensiivsel kütteperioodil tugeva külgtuulega videosse võetud keskküttekatla korstna kollaaž, suitsujuga otsas. Puhas aurupunk.
Videoinstallatsiooni teine juhendaja sakslane Kilian Ochs ütleb, et nägi Polymeris esimest korda materjali sellist kohtlemist, millega ta oli varem ainult küberpungis kokku puutunud. See, mida mõned arvutimängude autorid matemaatilistel polügoonidel arendavad, on Polymeris päris. „Puhas süstemaatiline unelm,” võtab ta kokku Erik Alalooga kunsti. Umbes nagu Katarina Meistri videos „Ilmutuslik valgus” („Revealing Light”), kus igapäevased nipsasjad, mis riiuleid koormavad, kaotavad ühtäkki kaalu nagu mälestused.
Kilian Ochs tuli õppima interdistsiplinaarsete kunstide õppetooli, mille juhist Jaan Toomikust sai aga peagi maali õppetooli professor. Üleminek Erik Alalooga kätte oli Kilian Ochsi arvates loomupärane, sest oma energilise tegutsemisega kujundas Alalooga õppetooli oma näo järgi niikuinii. „Mäetamm oli veel dekaan,” meenutab õppetooli praegune juht, „läksin temaga rääkima, et võiks sellise vangerduse teha, et interdistsiplinaarsete kunstide õppetool tegevuskunsti õppetooliks ümber nimetada, sest IDK õppetool võttis ainet väga laialt, mis viis dubleerimiseni muude aladega. Kuid tegevuskunsti kui elavat esitust ei õpetata Eestis mitte kusagil mujal, sellel on oma nišš olemas. Muutus oli tegelikult ikkagi kardinaalne: vahetusid õppejõud, programm muutus täielikult. Pärast vahetust küsis Toomik, kas ma kasutan ka mõnda temaaegset õppejõudu, ning pidin tunnistama, et ei.” Televestluses „Tehnoloogiline teater Eestis” 2012. aasta mais on Erik Alalooga selgitanud neid muudatusi lähemalt: „Jaan Toomiku enda looming lähtub paljuski esoteerikast, idamaa filosoofiast. Ega selles midagi loomuvastast või imelikku ei olnud, et neid rakendati ka õppeprotsessis. Täpselt samamoodi tegelen mina tehnoloogilise kunstiga.”
22. veebruari õhtu nael oli „Suure pauk” („The Big Bang’s Practice”), esinejad Richard Kuusik, Henrik Rakitin, Anna-Mari Liivrand, Grisli Soppe, Evelina Potapski ja Maria Generalova, juhendaja Erik Alalooga. See on aurupungi ekspeditsioon materjali ja tehnika maailma, kus üliõpilane avastab näiteks, et kui teha uksetahvlist kiik ja riputada selle alla klaasnõud, siis käib kiikumine vägeva klirinaga. Sellistest leidudest ja avastustest seatakse kokku stsenaarium ja lõpuks lavastus. Etenduse seadeldised, müra ja valgus täidavad tehaseruumi nagu tööpingid ja tootmisprotsess – toodetakse elamust täistuuridel.
Festivaliõhtu lõpetab Andrus Kallastu ja Tanja Kozlova „Jūrmala Laadoga”, kontsert isetehtud pillidel: museibil Kaarel Kütas, framarril Marianne Jõgi, Mari Lääne ja Doris Feldmann, excelsibur’il Henry Griin ning ilmarattal Mihkel Maripuu. „Ka padumuusikud võtavad seda muusikana, üldse mitte kunstnike naljana,” kommenteerib Erik Alalooga. Tõsi ta on, muusikakriitikud on globaalkonteineri ning tegevuskunsti õppetoolist välja kasvanud ansambli Postinstrumentumi kontsertidele isegi rohkem tähelepanu pööranud kui kunstikriitikud. „Me ei ehita pille prototüüpide põhjal,” jätkab Erik Alalooga, „vaid teadmisel, et heli tekib mingi materjaliga kokkupuute tulemusel. Kõigepealt mõtleb üliõpilane välja, kuidas heli tekitada, siis ehitab pilli.”
Kontserdisaali kõrval galeriis on näitus „Postinstrumentumi parimad palad 2011–2013”, kus võib näha ja proovida selliseid instrumente nagu klirrur, ebendsielbe, donk, ketar, põnsa, häälemurre, didgerifon, weivi, vedrull. Teises galeriiruumis on lõhkumismasinate näitus „Materjali vastupanu”. Seinal ripuvad purustatud materjalide näidised, sealhulgas lömmis kõlarikastid, millest kostis purustamise ajal tugevusõpetuse loeng. Kuid aurupunk ei ole ainult lõhkumine ja lärmamine. Eelviidatud telesaates kirjeldab Taavet Jansen kunagi nähtud kineetilise kunsti teost, kus oli „ainult üks mootor, mis siputas liiva sees, kuni patakad tühjaks said. See on üks traagilisemaid performance’eid, mida kunagi näinud olen. See oli väga, väga nukker vaatepilt”. „Nagu kala oleks kuival,” täiendas Henri Hütt. Kuid selgroog peab aurupunkaril tugevaks jääma. „Siin osakonnas me küll ei manifesteeri tundlikku ja kergesti purunevat kunstnikku,” kinnitas õppetooli teoreetik Andrus Laansalu. „See on romantiline müüt.” Ta kinnitab, et tehnikasõber osutab masinale isikulise asesõnaga. „Palju on väidetud, et siin selle kohaliku rahvakillu eneseteadvuse ja looduse ja ümbruse tajumine on see, et isikustame peaaegu kõike, [—] et inimene loob „ta”-suhte, mis on väga loomulik, väga normaalne.” Erik Alalooga läheb veelgi kaugemale, kuulutades eksimise ehk error’i masinlikuks: „error’i karakterit või hingeelu tuleb õppida tundma, siis saab sellest tehnoloogilises kunstis väga vajalik partner. Võib kõlada udujutuna, aga error’it ei tohi käsitleda, nagu oleks nüüd asi kõik tuksis, nüüd on läbi, nüüd on lõpp, vaid, et jah, tõesti, masin muutub tänu sellele inimlikumaks.”