Eksp pole surnud

Tühi korter andis noortele institutsioonivälise vabaduse ja võimaluse oma ideid katsetada. See oli mittekunstnike mitteteoste mittenäitus mittegaleriis.

KAISA EICHE

Näitus „see sinine maja Baeri tänaval“ 24. II Tartus Baeri tänav 5. Kuraatorid Riin Maide ja Nele Tiidelepp, kunstnikud Liisbeth Horn, Robin Isenmann, Saara Liis Jõerand, Gregor Kulla, Maria Izabella Lehtsaar, Liz Lethal, Janne Lias, Riin Maide, Anumai Raska, Geil Studio, Marta Talvet, Nele Tiidelepp, Raul Markus Vaiksoo, Mattias Veller ja Mait Vesker.

On kujunenud nii, et näituse avamine on kunstniku kuude- või aastatepikkuse töö kulminatsioon, kus peetakse aplausi saatel kõnesid, kingitakse lilli, juuakse veini ja natukene näeb-kuuleb ka teoseid. Kes soovib väljapanekusse süveneda, külastab seda muul ajal. Näitus on potentsiaalne kunstniku ja publiku kommunikatsiooniplatvorm. Kahjuks see mudel alati ei toimi. Tiheda konkurentsiga kultuuriväljal on näitusepaikade maht piiratud. Kui õnnestubki näituseprogrammi pääseda, siis kipub loodetud tagasiside jääma pelgalt unistuseks ja mitmepoolne kultuurikommunikatsioon idealiseeritud teooriaks.

Friedrich Nietzsche Jumala surnukskuulutamise kontekstis¹ demonstreeris Joseph Beuys teose „Wie man dem toten Hasen die Bilder erklärt“ ehk „Kuidas seletada pilte surnud jänesele“ (1965) kaudu oma ettevõtmise lootusetust. Eeldusel, et jänes tähistab sõnumi vastuvõtjat ehk publikut, mõistame, et adressaat tegelikult mudelis ei osale, kuna on a) jänes ja b) surnud. Kui jänes on kõigest jänes, kehtib sama, sest ta on endiselt surnud. Kui jänes oleks elus, oleks adressaat olemas, kuid probleem on koodis, sõnumis, kontekstis, kanalis, müras ja/või adressandis. Aga jänes on surnud juba 56 aastat (ja Jumal, Nietzsche andmetel, 139 aastat).

Autor suri teadupärast kaks aastat pärast jänest, mis on ühtaegu märgatav ja ka tähelepanuväärne, sest Roland Barthes panustas just sõnumi vastuvõtjale, kes võtab teose tõlgendamise oma kontrolli alla.

Praegu pole harv, et surnud on hoopis pildid ja nendest räägivad ainult siseringi kuuluvad mutionu sünnipäevalised. Kui kaasaegsest kunstist on saanud tähenduslik puuduolek, siis on sõnum läinud kaduma. Kunstivälja järkjärguline demokratiseerumine on teinud pealtnäha võimalikuks olukorra, et iga inimene on kunstnik,² kuid kunsti defineeritakse endiselt tema enese kaudu: kunst on kunst.³ Parimad näitused on ammu ära olnud. Ja ma ei käinud seal.⁴ Ma kogen neid vahendatult, tavaliselt mitmekordselt vahendatult. Jean Baudrillard kuulutas kunsti surnuks 2003. aastal. Eestis saime sellest teada alles mullu.

Mittenäitus. 24. II toimus Tartus Baeri tänav 5 maja korteris kella 10–19 näitus „see sinine maja Baeri tänaval“. Korterinäitused võivad kinnisvaraturu arengusuuna taustal olla kunstnikele ekspluateerimise mõttes õrn teema, kuid seekord oli taustsüsteem kuraatorite sõnul teine. Tühi korter andis noortele institutsioonivälise vabaduse ja võimaluse oma ideid katsetada. See oli mittekunstnike mitteteoste mittenäitus mittegaleriis.

Autori ideede tagasisidestamine algab tegelikult näituse avamisest palju varem. Ka teistes valdkondades, näiteks kirjanduses, jagatakse enne raamatu avaldamist luulet ühismeedias või käsikirju pühendatute ringis. Eelistan ka ise enne mõne arvamusloo avaldamist selle kirjutamise ajal mõtteid vahetada. Millised mõtted tasub üldse vormistada? Psüühe ventileerimine ja ego materdamine või poputamine enne suuremaid ülesastumisi on pigem loomulik või hädavajalik. Pakun, et noori kunstnikke ei näi segavat teise sekkumine loomeprotsessi, sekkumist soodustatakse ja see kirjutatakse stsenaariumisse algusest peale sisse. Teine mõte, mis sinises majas kogetuga seostub, on sünergia ja koostöö. Nendega assotsieerub palju klišeelikult tüütut ja siinkohal ebaolulist, kuid tean omast kogemusest, kuidas sellised performatiivsed ühissessioonid aitavad vandlitornist välja murda ning grupi energeetikat ühtlustada. Kui seesugust lähenemist teadlikult rakendada, oleks kuraatori ja kunstniku rollis olijate võimuvahekord horisontaalsem ja kogu näituse koostamise protsessi võbe teine.

Analüüsi asemel unenägu. Oleksin vanamoodne, kui hakkaksin sinises majas toimunust kirjutama kui traditsioonilisest galeriinäitusest, pühendades iga unikaalse autori ennenägematule teosele lõigukese originaalseid mõtteid. Enese teadmata muutusin sinises majas aset leidnud sündmuse kaas- või ühisautoriks või teoseks juba ammu enne selle toimumist. Ööl enne näituse külastamist nägin unes uusi kohti, mida polnud külastanud varem ei unes ega ilmsi. Sellega oli minu tarvis uus kvaliteet juba sündinud. Lisaks sain selle unenäoga täisväärtuslikult panustada Gregor Kulla kaasavasse aktsiooni „valgus & vaimuteravus“. „Käesolev näitus on siin sinu eksponeerimiseks“⁵, lugesin laual lebavalt paberilt, kui olin enda arust põhjalikult ja püüdlikult enam-vähem kõigele toimuvale mõne tunni vältel oma tähelepanu pühendanud. Tundsin end üheaegselt objektistatuna, naeruväärsena ja emotsionaalselt vabanenuna. Ja see on mittekriitika.

1 „Gott ist tot“ avaldati esimest korda kogumikus „Die fröhliche Wissenschaft“ (1882).

2 Joseph Beuysi 1973. aasta essee avaldati kõigepealt kogumikus „Art into Society, Society into Art“ (ICA, London 1974).

3 Jean Baudrillard, Kunst … omaenese kaasaegne. Kogumikus: Kunsti vandenõu, EKA Kirjastus, Tallinn 2020, lk 141–151.

4 Osutus Margus Tamme ruumiinstallatsioonile „See oli parim pidu. Ja ma ei käinud seal“ Tallinna Linnagale­riis 2008. aastal.

5 Liisbeth Horni teos „Giid/Juhend“ näitusel „see sinine maja Baeri tänaval“.