Elamuste jahil

Mariann Raisma

Uute muuseumiekspositsioonide ja teemaparkide võidukäik Eesti kultuurimaastikul Viimase kümnendi jooksul on Eesti muuseumide ilme radikaalselt muutunud: muuseumid on õppinud jutustama, külastajatele mõistetavas ning huvipakkuvas vormis. Suurepäraste jutuvestjatena on lisandunud teemapargid, külastus- ja teaduskeskused. Muutus on toimunud paljuski tänu Euroopa Liidu abile ja Eesti riigi toele. Ainuüksi EASi kaudu on muuseumidesse ja teemaparkidesse investeeritud üle 40 miljoni euro,1 rääkimata ministeeriumide, fondide ja keskuste kaudu saadud toetustest. Suur osa investeeringutest on seotud valdkondadega, mis toetavad turismi, majanduse ja keskkonnateadlikkuse arengut. Seetõttu on rahastatud eelkõige ekspositsioonide ja näitusehoonete uuendamist. Viimase kümnendi jooksul on ehitatud muuseumidele ja keskustele esimest korda nende ajaloos oma maju, suuremad neist on Kumu kunstimuuseum ja Ahhaa teaduskeskus. Samuti on restaureeritud ja kujundatud keskkondi, nt maanteemuuseumi välialad või Narva muuseumi Põhjaõu, kuid eelkõige on restaureeritud ajaloolisi pärleid nagu Suurgildi hoone, Lennusadam, mänguasjamuuseumi Teatri Kodu, Amandus Adamsoni muuseum, Tartu tähetorn jpm. Külastuste arv on statistikaameti järgi 2011. aastal tõusnud 2,6 miljonini, mis on meie rahvaarvu kohta vaimustavalt suur. Muuseumide kvaliteeti näitavad faktid, et 2008. aastal võitis Kumu Euroopa parima muuseumi tiitli, aastal 2011 sai maanteemuuseum parimaks turismiarendajaks ning 2012 on Suurgildi hoone ekspositsioon valitud Euroopa parimate hulka. See on edulugu, mille üle võib uhkust tunda, kuid mis kohustab pakkuma kvaliteeti ning kriitiliselt hindama, mis on tehtud ning millisesse konteksti muutused paigutuvad. Muutused on seotud tarbimisühiskonna trendidega, mis kujundavad ka mälumaastikku.2 Tänane ühiskond nõuab järjest enam emotsioone, kogemusi, tegevust – elame elamusühiskonnas, kus edu kriteeriumiks on elamusühik. Tahame või mitte, muuseumid on osa sellest maailmast, mis toodab pidevat omavahelist võistlust ellujäämise ja edukuse nimel. Kaasaegne muuseum on sümboolset kapitali loov toode, mis müüakse nii oma vormi, sisu kui lisatooteid. Selle eelduseks oli põhimõtteline muutus: elitaarsest asutusest sai kõigile kättesaadav muuseum. Majanduslik müügivajadus ning konkurentsi tihenemine teemaparkide ja -teaduskeskustega tingis ka muutused ekspositsioonides, haridusprogrammides ja muus tegevuses. Muutused ühiskonnas on üksjagu mõjutanud muuseumide ja teemaparkide nägu, kuid kindlasti ei ole õige hinnata ainult seda ühte suunda, mida ühiskond ja kultuuripoliitikud ootavad (loe: tellivad). Muuseum on palju enamat.

Kui erinevad on muuseum ja teemapark?

Sama kaaluga võivad olla nii intiimne vaikust täis isikumuuseum kui kärarikas ja populaarne teemapark. Kõigi muuseumide suuri ruume pole mõtet muuta mänguväljakuteks, nagu pole vajadust kümnete sarnaste ülevaatlike ajalooekspositsioonide järele. Autentse ajaloolise keskkonna säilitamine on sama tähtis kui kaasaegse innovatiivse ruumi loomine. Seepärast ei saa tähelepanu pöörata ainult statistikale, vaid pigem sellele, mida üks või teine paik annab juurde meie teadmistele ja iseolemisele. Kuigi seda pidevalt soovitakse, on muuseumide edu raske mõõta; suurepärane Kihnu muuseum ei saa kunagi võistelda suurte muuseumidega suurlinnades, kus liigub rohkem külastajaid ning ka raha. Ja ei peagi. Ühe elava kultuuriruumi ja kogukonna keskusena on tal aga oluline koht – ja mitte ainult kohalikul vaid ka üleriigilisel tasandil.

Kihnu muuseum on hea näide rääkimaks muuseumi rollist olla sootsiumi ühendaja, säilitaja ja looja. Muuseume nimetatakse mälu- , aga ka teadmusasutusteks. Seetõttu on muuseumide puhul ülimalt oluline, et seal säiliks teadmine ja mälu – baas, millel põhineb kogu muuseumi tegevus. See on ka üks peamisi erinevusi kõikidest teistest asutustest, mis vaba aja veetmise turul konkureerivad. See nõuab muuseumilt suurt ressurssi, kuid ilma selleta oleks muuseum vaid asjade kalmistu või hoopiski teemapark või -keskus. Nii muuseumi, teemapargi kui külastuskeskuse soov on olla võimalikult populaarne eesmärgiga interpreteerida külastajale mingit valdkonda, kuid teatud rõhuasetused on jällegi väga erinevad. Erinevused on näha suhtumises asja, haridusse ja teenindusse.

Muuseumis suhtutakse esemesse põhimõtteliselt teisiti kui külastuskeskuses ja teemapargis. Traditsiooniliselt on muuseumi keskmes asi – autentne, originaalne, unikaalne objekt, mis äratab imestust ja imetlust. Kõik muu, sh institutsioon, toimib ümber eseme: kogumine, säilitamine, uurimine, eksponeerimine, harimine, turundamine. Teemapargi ja külastuskeskuse keskmes on lugu – haarav, põnev, salapärane, seikluslik. Kõik atraktsioonid on loo teenistuses ja kui teemapargis on ka (laenatud) mõni originaalne ese, siis on see vaid tagaplaanil lugu illustreerimas. Kogu ekspositsioon on üles ehitatud interaktiivsetele koopiatele, terviklikule tehiskeskkonnale, mis peab mõjuma autentselt või vähemalt usutavalt. Pole siis ime, et sageli rakendatud teemad nagu salapärane jääaeg, uhke viikingiperiood, romantiline rüütliaeg ja lapsepõlv (muinasjutud) – on enamasti kantud nostalgiast. Viimastel aastakümnetel on muuseumidteemapargid teineteist ka mõjutanud ning vastastikku lähenemisviise ka üle võtnud. Muuseumi ja teemapargi üldisem taotlus siiski ei kattu: kui muuseumi esmaeesmärk on harida, siis teemakeskust kannab emotsioon.

Haridus ja meelelahutus tunduvad olevat kategooriad, mis võistlevad omavahel. Kuid kas üks välistab teise? Kui muuseumide ja teaduskeskuste ülesanne on olla eelkõige haridusasutus (üks olulisemaid külastajagruppe on ju muuseumis koolitunde läbivad õpilased), siis teemaparkidel on palju rohkem voli ja vabadust. Paraku makstakse teinekord meelelahutusele ja emotsioonile lõivu, kuna puudub huvi ja kohustus teemat adekvaatselt käsitleda. Teemapargid on üles ehitatud atraktsioonidele, mille eesmärgiks on lahutada meelt ja veeta aega. Vaba aja veetmise muuseumis võtab hästi kokku palju kasutatud mõiste edutainment, hariduslik meelelahutus, mis on suund, kuhu on võtnud kursi enamik muuseume, et ellu jääda.

Teemaparkide, teaduskeskuste ja loomulikult paljuski ka muuseumide üks olulisemaid valdkondi on teeninduskultuuri arendamine. Teemapark on isemajandav teenindusasutus, mille eesmärk on teenida ka muidugi võimalikult suurt tulu. Suur osa ressurssidest läheb teeninduskultuuri kvaliteedi tõstmisele. Hästi välja töötatud süsteem hoitakse võimalikult efektiivselt käigus. Väikese lisandina (enamasti ostetakse sisse väljast) toodetakse juurde uusi atraktsioone ning programme. Muuseumi puhul on inimressurss põhimõtteliselt teisiti jagatud: kaalukaim roll on kuraatoritel ning teenindus on vaid üks osa muuseumi põhitegevusest. Seetõttu ei tohiks muuseume hinnata ainult külastatavuse järgi, sest nad ei saagi samadel alustel konkureerida asutusega, kus kõige enam panustatakse teeninduse arendamisse. Vastasel juhul polegi meil tegemist muuseumi, vaid külastuskeskusega. Küll aga võiks küsida, kas peaks toetama suunda luua muuseumi juurde filiaal, mis ei olegi muuseum, vaid sisult ja ülesehituselt teemapark? Kindlasti annab muuseumi „raam” teemapargile erilise pitseri, mistõttu nõutakse sellelt ka kõrgetasemelist museoloogilist kvaliteeti.

Uute ekspositsioonide museoloogiline kvaliteet

Muuseumide ja teemaparkide loomisprotsessi käigus on suurim vastutus n-ö sisse ostetud projektijuhtidel. Projektijuhid veavad sageli ka sisulise poole teostuse eesotsas. Kus läheb piir projektijuhi ja muuseumitöötaja vahel – kuivõrd suudab projektijuht sisulist poolt kureerida? Kui kergekäeliselt minnakse lustiatraktsioonide tasandile, mille ainus väärtus on emotsioon – see, kui palju saab karjuda või kiljuda? Kas piisab spetsialistide oskusteabest konsultatsioonide tasemel, kui sedagi? näeb ka vastupidist lähenemist, mille puhul muuseumitöötajad juhivad projekti, kaasamata museoloogilist ekspertiisi ja eri valdkondade spetsialiste, usaldades ainult oma aastakümnetepikkust kogemust. Kuidas saavutada võrdsus sisulise kvaliteedi ning selle atraktiivse esitlemise tasakaal? Seda tasakaalu võibki nimetada museoloogiliseks kvaliteediks. Ja seda kvaliteeti oodatakse nii muuseumidelt kui ka teemaparkidelt. Ühe kurvema näitena võiks tuua Pärnu muuseumi uue ekspositsiooni, kus pikale planeerimisprotsessile vaatamata (või hoopis seetõttu?) puudub uues ekspositsioonis uudne kvaliteet nii sisus (ekspositsiooni kontseptsioon, ülesehitus, lahendused) kui vormis.

Ka Rakvere linnuse mitmed atraktsioonid, eelkõige põrgu ja surmatuba, tõstatavad samu küsimusi, seda enam et tegemist on muuseumi ühe osaga, mis eeldaks nii kujunduslikku kui ka ajalooalast kvaliteeti. Pooldan väga täiuslikkuseni lihvitud teemaparke, kus kõik tundubki „nagu päris”. Kui aga keskaja pähe müüakse arusaamatut fantaasiat, mille põhjal kujundavad tuhanded inimesed pildi sellest ajastust, siis kas see on olnud õige investeering?

Muuseumide ja eriti teemaparkide sisu ei pea olema igav ja tõsine objektiivne „raamatutõde”, kus on tapetud mängulisus. Vastupidi – mängulisuse ja huumori kaudu on võimalik edastada ajaloosõnum sellisena, et see jääb ka meelde nagu arutelu põletus- ja laibamatuse üle filmis „Malev”. Kindlasti on muuseumide vastutus suurem, ent ka mitmed teemakeskused apelleerivad ajaloo jutustusele. Kuigi teemakeskused on loomult meelelahutuslikumad, saab sealgi arendada Eesti ajaloo tõlgendusi humoorikas, kuid siiski kvaliteetses vormis. Paide vallitorni Wittensteini ajakeskuse idee on olla ajamasin, liikuda ühest perioodist teise; seal käib hulgaliselt koolilapsi ning juba see annab põhjuse nõuda kvaliteeti nii sisu kui vormi osas. Paraku saab seal naeru asemel pigem nutta: nii üks kui teine pool on seal jäänud asjaarmastajalikule tasemele.

Retooriliselt võiks küsida: miks EAS ning ka teised tellijad, kes on finantseerinud kümnete muuseumide ja külastuskeskuste loomist, kontrollivad ainult paberimajandust, mitte ei telli muuseumispetsialistidelt hinnangut museoloogilisele kvaliteedile, mis peaks projekti läbiviimisel olema primaarne? Rääkimata sellest, et muuseumid võiksid ise palju tihedamat koostööd teha ning jagada enesekiituse kõrval palju enam ka oma õppimisväärt kogemusi.

Kelle nägu on uued ekspositsioonid?

Kõige lühem vastus on, et eks ikka tellija ja kindlasti ka praeguse aja nägu. Tänapäeva muuseuminäitus on pigem etendus kui raamat: olulisel kohal on narratiivsus, tunnetuslikkus, emotsioon, väärtustatud on kujundus kui tervik, kui kunstiteos. Muuseumikülastaja ootab enamasti elamust ja seda ka kujunduses. Seetõttu on tugeva kuraatoritöö kõrval äärmiselt oluline ka sisearhitekti roll. Kaasamata kuraatori ja pedagoogi kõrval visionäärset kujundajat, jääb täiuslik elamus vormistamata. Kui kümme aastat tagasi polnud muuseumidele kujundamine prestiižne, siis nüüd nähakse selles suurt võimalust oma ideede realiseerimiseks. Europrojektide raames ei ole seda pidanud tegema ka null-eelarvega. Esile tõuseb kaks firmat, kes on suuresti kujundanud (või mõjutanud) viimase kümnendi muuseumide nägu.

Sisearhitektuuribüroo Laika-Belka-Strelka käe all on vormistatud suur osa aastatel 2004–2011 valminud ekspositsioone ning sisekujundusi. Alustades uuel sajandil Tallinna linnamuuseumiga, on nende kujundatud maanteemuuseum (välialade arhitektuur AS Salto), Kihnu muuseum, mänguasjamuuseum ja Teatri Kodu, Tammsaare muuseum Albus, Saatse Seto talumuuseum, Amandus Adamsoni muuseum, Tartu tähetorn, Ahhaa teaduskeskus, Eesti Panga muuseum. Teine tegija KOKO Arhitektid on samuti viimastel aastatel kanda kinnitanud: avatud on nukumuuseum, Eesti ajaloomuuseumi Suurgildi hoone, Tallinna teletorn ja lennusadam ning nende käe all on valmimas ka tervishoiumuuseumi ja Tartu ülikooli loodusmuuseumi väljapanekud.

Selliselt jätkates on oht, et muuseumimaastiku visuaal kujuneb üsna üheplaaniliseks. Seejuures on ekspositsioonide, eriti ajaloo- ja loodusteemaliste näituste tegemine väga keeruline, mistõttu iga töö annab juurde tohutult kogemusi. Siiski on selge, et töödes näeb sarnasusi käekirjas, lähenemises ning ideedes (eriti huvitav on jälgida, kuidas mõned ideed on üle võtnud ka teised kujundajad ehk haute couture on jõudnud massimoodi). Teisi tegijaid lisandub aegamööda (nt Pärnu muuseum ja jääaja keskus – Ten Twelve OÜ, Kiek in de Kök – Leonardo Meigas ja Leonardo Disain OÜ, Kukruse polaarmõis – KAOS Arhitektid OÜ, põllumajandusmuuseum – Liivi Ehmann).

Kerge on saabuma olukord, kus domineerib kas tekst või visuaal, mitte nende tasakaal. Hea kujunduse saamiseks on oluline terviklikkus nii sisus kui vormistuses, kuraatorite ja kujundajate teineteist toetav visioon ning spetsialistid nii muuseumihariduse ja -kommunikatsiooni alal kui interaktiivsete lahenduste loomisel. Ning loomulikult kvaliteedi kontroll. Kui Suurgildi hoone ja lennusadama puhul toetab kõik viimse detailini tervikkujundust, siis näiteks teletorni futuristliku kujunduse keskmeks olid küll võluvad liikuvad õied, kuid see, mida pakub õie silm, on nii kujunduselt kui sisult allaandmine. Nii oli see ka näiteks liustikuelamuse puhul jääaja keskuses, kus elamust asendas klaverimängu saatel loodusfilmi vaatamine või kujundaja käest puudust tundvad vitriinid. Sellistest detailidest on kahju, kuna see vähendab hiigelsuure, hoole ja südamega tehtud töö kaalu, rõhutab aga taas eri valdkondade professionaale kaasava meeskonna vajalikkust. Eks näiteid või tuua mitmest kohast. See ongi teatud määral paratamatu, sest paljudel juhtudel õpitakse töö käigus, kuid kõik ei saa olla õpilase staatuses.

Jääb vaid loota, et kõik need kogemused aitavad muuseumide ja teemaparkide kvaliteeti pidevalt tõsta. Kui muuseumid soovivad edaspidi tegutseda, peavad nad üksteisest võimalikult palju eristuma ning pidevalt muutuma. Muuseum pole paik, kus aeg seisab. Seal liigub aeg lihtsalt teisiti.

1 Andmed EASi kodulehelt
2 Loe täpsemalt: Muuseum müüb. – Muuseum 2009.