29.11.2024

Ellu jääda, ikka ellu jääda … Aga miks?

Kõik kolm maalikunstnikku Kondase keskuses on metamorfilised ning aitavad vaatajal vabaneda determinismi painest.

HASSO KRULL

Näitus „Toomiku, Ole ja Mäetamme ellujäämise kunstid“ Viljandis Kondase keskuses kuni 18. I 2025. Kuraator Mari Vallikivi, näituse kujundus Krista Lepland.

Ma ei mäletagi, millal kuulsin esimest korda sõna „ellujäämine“. Küllap üheksakümnendate aastate keskel. Muidugi oli selle taustaks majanduslik šokiteraapia, neoliberalismi võidukäik ja tugev keeleline surve, mille tõttu pääses valitsema arusaam, et kõik olulised mõisted peavad olema mõne ingliskeelse sõna tõlkevasted. Varem tähendas sõnapaar „jäi ellu“ lihtsalt väljumist ohtlikust olukorrast, mis oleks võinud lõppeda surmaga. Nüüd aga selgus, et ellujäämisega peab vaeva nägema enam-vähem kogu aeg, võib-olla isegi terve elu. Elusolemiseks polnud enam mahti, ainus eesmärk oli kuidagi ellu püsima jääda. Aga miks?

Kolme maalikunstniku näitus Kondase keskuses kannab kahemõttelist pealkirja. Võiksime mõelda, et jagatakse retsepte, kuidas tegelda lakkamatu ellujäämisega, võimalikult efektiivselt, nii et ellujäämise protsessist enesest saab kunst. Olgem kõigiks tulevasteks hädadeks juba praegu valmis! Sellist hoiakut võib nimetada survivalistlikuks. Aga võimalik on ka teine tähendus: meie ees on kolm näidet, kuidas keegi on läbinud tõsiseid katsumusi ja sellest ikkagi välja tulnud, muutudes millekski muuks. Üks kannatuste rada on läbi käidud, see ei kordu enam. Niisugust hoiakut võib nimetada metamorfistlikuks.

Näitusel ringi liikudes tekib peagi tunne, et survivalistliku hoiaku võime hüljata. Ei, siin pole ühtki ellujäämise õpetust. Selle asemel märkame aga rohkesti metamorfoose, kõikvõimalikke muutusi, teisenemisi, variatsioone ja kombinatsioone, nende erinemist ja kordumist. Neist variatsioonidest ja teisenemistest moodustuvad teatavad mustrid, mis erinemist ja kordumist veelgi võimendavad. Gilles Deleuze oleks nimetanud seda kaosmoseks, laenates James Joyce’i kohversõna, mis liidab ühte „kaose“ ja „kosmose“ iseenesest vastandlikud mõisted. Sest kosmos on korrapära, mõistlik ja arusaadav maailm, kaos aga segadus, hulluksajav määramatus. Kui need kaks ühendada, on meie ees arusaadav määramatus, mõistlik segadus (mitte aga hulluksajav korrapära, poleeritud ratsionaalsus). Kaos muutub imelikult koduseks.

Mõistlik segadus ei tähenda siiski, et probleemid kaoksid. Deleuze kirjutab: „See otsustamise jõud probleemide südames, see looming ja heide, mille varal me oleme jumalate tõust, ei kuulu ometi meile. Ka jumalad ise alluvad Anankele, juhusetaevale. [I]ga küsimus on ontoloogiline ja jaotab „seda, mis on“ probleemidesse. Ontoloogia on täringuvise, kaosmos, kust tuleb välja kosmos.“¹ Üpris ruttu saab selgeks, et Jaan Toomik, Kaido Ole ja Marko Mäetamm jaotavad „seda, mis on“ täiesti erinevatesse probleemidesse. Need on erinevad täringuvisked, kust tulevad välja erinevad kosmosed. Sarnane on siin üksnes „otsustamise jõud probleemide südames“, mille tõttu kõik kolm on küll „jumalate tõust“, kuid mis ometi ei kuulu ühelegi neist. Täringuviskeid peab seega veidi analüüsima ja täpsustama.

Jaan Toomik on teinud oma heite ja saanud hieroglüüfilaadse konstellatsiooni, mille keskmes on alati põlved, jalalabad ning kahe talla vahele surutud kolp. Kolbal võib olla nägu, mis mõnikord on kunstniku enese nägu, mõnikord aga kellegi teise oma. Kolp võib olla ka paljas („Hamlet Volgogradis“), jalad võivad kuuluda naisterahvale („Naisega mere ääres“). Viimasel juhul muutub hieroglüüf pidulikuks, pilvedki ülal taevas on kuidagi elevil, see hetk sarnaneb sünnile või sünnitamisele, ehkki ainult sümboolselt. Toomik on analoogse hieroglüüfi valanud ka pronksi („Sambapalvetajad“), nõnda, et see hakkab meenutama lainetust, välgunoolt või siksakki. Aga nüüd ei ole pea enam taldade vahel. Sääred on sulanud ühte, jalalabasid polegi hõlmatud, vertikaal ja horisontaal on muutunud üheksainsaks žestiks. Palvetaja peod on surutud tihedalt kokku. Mille poole ta palvetab? Eks ikka Ananke, selle juhusetaeva poole, millele alluvad jumaladki. Maalid osutavad sellele selgesti. See tunne ei kao ka siis, kui hieroglüüfi maalil polegi ja sinna ilmuvad loomad. Ka kunstnik ise on ühtaegu jumalate ja loomade tõust, nagu osutab „Kohtumine ilvesega“: tuleb lihtsalt teha üks selfi, et näha ilvest iseenda sees.

Kaido Ole täringuvise Toomiku heitega ei sarnane. Tõsi küll, ka temal on oma „Palve“, kuid see on otsene sissetung juhusetaeva kangasse. Hetkeks on vaatajal tunne, et inimene (küllap kunstnik ise) on haaranud pihku silmapiiri, et sellega sinisesse laotusesse auk torgata. Aga me ei näe, mis on laotuse taga; tõenäoliselt ei näe me seda kunagi. Teistel maalidel inimene nii võidukas ei ole. Ta asub mustvalges maailmas ja on ka ise üleni mustvalge; ainult tema hiiglaslik geomeetriline müts särab kõikvõimalikes värvides („Uhke müts“). Värviline teispoolsus on ülivõimas, selle toel kiikab kunstnik lausa silmapiiri taha, lootes ehk näha, kas seal ongi maailma äär; aga ta langeb nagu tiivutu Ikaros, hulpides viimaks näoli hallides voogudes, sellal kui värvide ideed kõrguvad muutumatuna („Kunstnik“ I–III). Aga võib ka juhtuda, et värvideilma sattudes kunstnik paljuneb ja seikleb seal nagu täiparv juuste metsas („Täid peas“). Nii või teisiti, see looming ja heide ei kuulu talle. Ometi esitab ta ontoloogilisi küsimusi, millest tuleb välja kosmos.

Marko Mäetamm on kolmest maalijast kõige kirevam, kõige värvilisem. Esialgu lööbki see vaatajal silmad kirjuks, kuid varsti hakkab ta eristama teatavat korrapära. Kõik motiivid on peadpööritavalt kosmilised. Surnupealuude hulk on muljetavaldav, need on täis elu, lendavad, leegitsevad, hammustavad, kasvavad puude otsas ja sõidavad paadiga. Veel näeme rohkesti madusid ja ussikesi, fantastilisi olevusi, linde ja loomi, südameid, tähti, lilli, rindu, nibusid, silmi ja kärbseseeni. Piltide pealkirjad on mõnikord päris pikad, toon ühe näite: „Me oleme rõõmsad jõuluehted ja meile meeldib pidu panna. Välja arvatud mõned meist, kes on igavad.“ Priskelt leidub ka stseene, kus keegi kedagi sööb (nt koer neelab ussi), kellelegi taha paneb (nt orav nikub päkapikku) või võimsa lehvikuna uriini välja paiskab. Tekib tugevatoimeliste kujutiste pillerkaar, kus kaos ja kosmos tõepoolest muutuvad eristamatuks: üks ja seesama katkematu vool.

Ei, see küll ei ole survivalism. See on elusolemise möll, olemise kosmiline kunst. „Kunstiteos ei tähenda enam midagi, aga ta ei ole ka mõttetu,“ selgitab seda laadi esteetikat David Lapoujade, „ja kuna ta enam midagi ei tähenda, siis on ta nüüd hoopis tõelisem: tema immanentne eesmärk pole enam tähistamine, vaid loomine.“² Just selline kosmiline esteetika ongi ühendav printsiip, mis Toomiku, Ole ja Mäetamme maale omavahel seob. Printsiip tuleb eriti selgesti esile just seetõttu, et muid silmatorkavaid ühisjooni kolmel kunstnikul ei ole. Elus ei ole nende looming mitte sellepärast, et nad tahaksid kõigest väest ellu jääda, üritades oma kunsti ebakindlat õpetust teistelegi jagada: ei, see looming on elus hoopis sellepärast, et ta tahabki elus olla, tahab seda olemise enese pärast, olemise rõõmu ja vaeva, mõistuse ja hulluse pärast. Siin hakatakse tõepoolest vabanema determinismi painest: juhuse tähendus on muutunud. „Juhus valib meie eest ja otsustab meie eest, just see ongi „õigluse otsus“. Valik seisneb siis selles, et me jaatame tekkinud kombinatsiooni, jaatades nii ühtlasi juhust tervenisti. Juhus on otsekui olemise õiglus.“³

Kõik kolm maalikunstnikku Kondase keskuses on metamorfilised. Kujutised nende maalidel on pidevalt teisenemas, ehkki iga kord erineval moel, ja kõik need kujutised loovad mustreid, mis on korduvad, ja ometi ainulised. Sellele võib lisada veel ühe momendi: kõigi loomingu kohale laotub Ananke, juhusetaevas, kust on pärit ka nende otsustamisjõud. See jõud ei tulene paratamatusest, vankumatust veendumusest või kindlast kavatsusest – see tuleneb juhuse jaatamisest, juhuse enese õiglusest. Nüüd võiks ehk vastu vaielda, et just juhuse jaatus ongi paratamatuse kinnitus. Juhus ei ole juhuslik, ta saabub erakordse jõuga, mistõttu Ananke traditsiooniline vaste ongi pigem paratamatus. Vastuväitega võib nõustuda kuni hetkeni, mil sellest saab usk determinismi, usk, et paratamatust võiks tunnetada ka väljastpoolt, objektiivse vaatlejana. Kuid just seda olemise õiglus ei talugi. Väljastpoolt nähtud objektiivset paratamatust pole olemas. Paratamatusele annab jõu ainuüksi juhus, ainuüksi määramatus.

Just sellepärast ei saagi kunagi ellu jääda. Ainus, mida me saame, on elus olla, ilma vähemagi tagatiseta, ilma mingi kunstita peale metamorfoosi. „Ellujäämise kunstid“ on seega irooniline fraas. Kuid see ei seleta veel, mille poolest Toomik, Ole ja Mäetamm üksteisest erinevad. Kuidas sõnastada probleeme, millesse nad oma olemise jaotavad? Seda saab minu meelest teha ainult hüpoteeside kujul. Jaan Toomiku küsimus paistab olevat eksistentsiaalne. Siin ollakse justkui maailma heidetud, eraldatud ja lahti kistud, kuid küsima peab, kas ka sulandumine on võimalik. Kaido Ole probleem võiks olla liminaalsuse probleem. Olemasolemine on piiril olemine, piiri ületada ei saagi, sest siis lakkaks olemine, aga kas piir on sel juhul ikka tõeline või on ta ainult illusioon? Marko Mäetamme nägemus tundub olevat relatsionaalne. Kosmos moodustub suhete võrguna, kuid kas see toimub ühtlases ruumis või on ruum hoopis suhete projektsioon?

Mäetamme probleem on ehk kõige lähemal Paul Kondase mõtteviisile. Kondase vastus oli selge: ühtlast ruumi ei ole, ei ole kunagi olnud, ja kui me seda kujutleda püüame, ähmastab see tõeliste suhete tajumist. Seda hoiakut kiirgas iga Kondase pilt. Ometi ei jää ka Ole liminaalsus või Toomiku eksistentsiaalsus siit sugugi kaugele. Kondas oli elamise kunstnik, mitte ellujäämise kunstnik. Sellest dialoogist koorubki tasapisi välja põhiküsimus: miks peaks keskne olema ellujäämise fakt, mitte aga eluhoog ja elulust, elu küllus ja paljusus ise? Ühtki mõistlikku põhjendust pole. Küll on aga selge see, miks sobib kolme mehe näitus nagu valatult just Kondase keskusesse.