Ellujäämise jõud

Reet Varblane

Ka eesti ajalugu on täis meesteta naisi. Näitus “Meesteta naised” Vene galeriis kuni 20. X. Kuraatorid Bogdan Mamonov ja Maša Melnikova.

Vene Föderatsiooni saatkonna juures tegutsev kunstigalerii on Eesti ainuke saatkonna ruumes asuv ning enam kui kümme aastat järjekindlalt oma kunsti vahendanud institutsioon. Kuni möödunud kevadeni oli galerii tegevuses raske strateegiat näha: eelistati pigem konservatiivsevõitu, ettevaatlikult XX sajandi alguse modernismi järgivat kunsti, pisut tutvustati ka siinseid nii eesti kui vene kunstnike töid, haruharva eksis sinna mõni nüüdiskunsti väljapanek. Läinud kevadest, kui galeriil tekkis vahetu kontakt ühe vene skandaalsema kuraatori-teoreetiku Viktor Misianoga, on olukord muutunud. Ükskõik, kuidas Misiano institutsionaalselt ülikriitilist, isegi vastalist positsiooni selles valguses hinnata (jäägu see analüüs teiseks korraks), vene galerii tegevus on kardinaalselt muutunud. Ilmselt on selles oma roll (kui ta pole muutuse tegelik põhjus) ka galeristil Maša Melnikoval.

Veel nädal aega on galeriis väljas Melnikova ja Bogdan Mamonovi sõda käsitlev kuraatoriprojekt, mida igasuguse hinnaalanduseta võib (ja lausa tuleb) kõigile soovitada. Väljapanekut võib täie õigusega projektiks nimetada, läbi on mõeldud nii teoste valik kui esitusviis: vaatamata interjööri sopistustele ja pretensioonikale põrandale on kuraatorid osanud luua emotsionaalselt intensiivse atmosfääri. Projekt on pühendatud küll Teise maailmasõja lõppemise 60. aastapäevale, kuid ei Esimene, Teine ega ka väiksemad (Afganistani, Tšetšeeni) jätkusõjad ei ole selle väljapaneku peamine teema. See on näitus sõjast, hävingu ja kaose tekitajast, ning selle vastu väljaastuvast jõust. Väljapaneku töönimetus oli “Sõda, mis ei lõpe kunagi”, mis Nelli Kuznetsova arvates omandas Eestis vanade ja uute monumentide ümber peetavat klaperjahti silmas pidades abstraktse tähenduse asemel liiga konkreetse varjundi (Molodjož Estonii 23. IX) seetõttu pakkus Andrei Melnikov  pealkirjaks “Meesteta naised”. Naise, aga ka laiemalt kesksest kõrvale jäetud, kuid tähendusrikka Teise positsioon ja tähendus, on viimastel aastakümnetel olnud ajaloo uurimisel üks populaarsemaid ning ka viljakamaid lähtekohti. “Meesteta naine” loob sõja käsitlemisele nii metafoori kui otseses mõttes hoopis laiema ja seetõttu ka üldisemalt mõistetavama tasandi. “Meesteta naiste” puhul pole vaja karta naaberriigi vaimset, ideoloogilist agressiooni, see teemaasetus puudutab kõiki, kes on kunagi sattunud ükskõik millise agressiooni ohvriks. New Yorgis elav iraani kunstnik, islami teema vaieldamatult üks tundlikum käsitleja Shirin Neshat on samamoodi nimetanud ka oma viimse, praegu Berliinis eksponeeritava  fotoseeria.

Pealkirjast lähtudes võib Vene galerii väljapanekus täheldada kolme tasandit: sõja ajal harjumuspäraseid ameteid ning tähendusi kandvad naised (Vitali Pušnitski tädi portree halastajaõena); mehi asendavad naised (Natalja Peršina-Jakimovskaja ehk Glüklja “Leitud riiete vabriku” installatsioon, mis sellele vaatamata, et kantud rõivad on kunstis enam kui üleekspluateeritud võte, on sõjaväe templitega saanud installatsioonile valusalt puudutava, isikliku tähenduse) ning sõjamees kui valitsev sõja(aga ka võidu/kaotuse)sümbol (Sergei Eisenšteini “Aleksander Nevski” filmikatkend raudrüütlite kui igasuguse totalitarismi metafoor; tõsi, antud kontekstis ei puudu seal ka Lääne kui võimaliku agressori tähendus). Ja kolme tasandi vahele jäävad või õigemini seovad neid paindlikult tervikuks eelkõige Vladimir Kuprijanovi üksteisest läbipaistvad naiste ja sõjaväevormis meeste kujundid ning kuraator Bogdan Mamonovi perelugu tema oma maali, vanema venna Kirill Mamonovi graafilise fresko ning vanavanaisa, Gulagis hukkunud saksa rahvusest inseneri Grigori Speeri  tütre kujutisega dagerrotüüp. Ja lõpuks Pušnitski teine töö, Eisenšteini filmiga dialoogis, kokkupandud käsi kujutav videoinstallatsioon “Valgus”. Neid kahte võikski vaadata kui ekspositsiooni võtme- ja lähtekujundeid.

Ka meie ajalugu on täis meesteta naisi ja nad lausa kutsuvad ennast tõlgendama. Just sama selgelt ja jõuliselt, kui seda on teinud Mamonov ja Melnikova.