Elu surmasuunaline voolus

Näituse nimiteoses liigub Toomik hajusamatelt kujunditelt ja abjektsemalt käsitluslaadilt sümboolsema pildikeele suunas.

HANNO SOANS

Jaan Toomiku näitus „Smells Like Old Men’s Spirit“ ehk „Lõhnab nagu vana mehe hing“ Temnikova ja Kasela galeriis kuni 9. I 2016.

Seksuaalsuse teokssaamine vabastab mehe tema saladuse köidikuist, mis ei püsi küll koos seksuaalsusel, aga mis selle teokssaamisel, võib-olla ainuüksi sel moel, lõigatakse läbi, mitte ei päästeta lahti. Seda võib võrrelda köidikutega, mis seob meest elu külge.

Walter Benjamin, „Ühesuunaline tänav“, Loomingu Raamatukogu, 2007 nr 25–26, lk 59.

Nii paar aastat tagasi, ajal, kui Jaan Toomikul oli töösse läinud tema täispikk mängufilm „Maastik kolme kuuga“, tabasin kuskilt kõlaka, et kunstnik olevat maalimisega lõpparve teinud ja selle märgiks oma värvid õpilastele laiali kinkinud. See ei oleks olnud tema esimene maalikatkestus. Kui palju selles legendis toona tegelikult tõtt oli, ma ei tea, nüüd on aga kunstnik maali juurde tõsisemalt tagasi tulnuna käinud Temnikova ja Kasela galeriis välja oma käesoleva aasta maalide valiku, milles on nii protsessuaalsust kui ka hargnemisi-ekslemisi mitmesugusesse stilistikasse. Lisaks lihtne zenilik nimetu videoetüüd räämas surnuaialt: kunstnik rapsib hauaplatsil kolletava noorukese vahtrapuu lehtedest tühjaks ja liigub edasi. Etüüd mõjub justkui vaataja maalidele häälestamise vahendina. Näituse pealkiri on eneseirooniliselt vananemise paratamatusele vihjav sõnamäng Nirvana tuntuima albumi pealkirjaga „Smells Like Old Men’s Spirit“.

Lõpuni mängitud grotesk. Toomikule, kes oma loomingu algusaegadest on end oma tööde kaudu harjutanud surma ja kehalise kaduvikuga silmitsi seisma, milleks teda seadistas isa surm kui ta oli üheksa-aastane ja venna surm tema kunstnikutee alguspäevil, tema enda lõpuniminev meelelaad ning budistliku filosoofia mõjutused, peaksid meditatsioonid vananemise ja võimetuse teemadel pakkuma lõplikkuse asemel pigem tragikoomilisi pooltoone. Nii viitabki Alina Astrova näituse pressitekstis „Toomikule iseloomulikule paatose äärel asuvale eneseirooniale“ ning ka Janar Ala jõuab Postimehes põgusalt Toomiku nalja ja tõsiduse teema juurde. Õigupoolest polegi see ehk niivõrd nali, vaid kujundites lõpuni välja mängitud grotesk, mis meid vahest tema tööde ees ka muigama sunnib.

Toomik alustas uusekspressionistliku maalikunstnikuna 1980date lõpus maalidega, mida iseloomustas räige kehalisus, suur selge kujund ja universalistlikud tõlgendusskeemid. 1990ndate algul liikus ta abstraktsuse suunas, loobudes aastatel 1991 ja 1992 oma vineeridel sootuks kujutavast. Tagasi maali ja figuratiivsuse juurde tuli ta avalikult pärast intensiivset videoga tegelemist 1997. aastal kunstimuuseumi toonases peamajas rüütelkonna hoones näitusel, kus arvukate mahukate videoinstallatsioonide täienduseks oli esitatud ka üks selles kontekstis ootamatu maal. See kujutas mäletamisi Toomikut ennast ja toonast juhtivat kunstikriitikut Ants Jusket legendaarse KuKu klubi piljardilaua taga, löömas kuule jalgu hargitava alasti naise jalgevahesse. Sellest ajast saadik võib öelda, et Toomik on jätkuvalt ennast mitmesugustes psühhodraamades modellina kasutades käsitlenud teiste väljundite kõrvalt maalimist kui intensiivse eneserefleksiooni seisundit võimaldavat tegevust. Ja seda siiamaani.

On tunnusjooni, mis ühendavad näitusel esitletud kujundeid ja maale. Toomiku toonid on nagu ikka kergelt määrdunud, maaliaines voolav, segunev, pigment lõpuni kontrollimatu, abjektne. See jätab mulje, nagu oleks siin tegu kaadritega vaid hetkeks hüljatud protsessidest, mis võinuks ka mõnel teisel hetkel peatatud saada. Ühistest joontest hoolimata pole maalid siin selgelt seriaalsed, pigem on igaüks iseseisev seisundiaken. Stilistika poolestki väga erinev. Esimene eksponeeritud maalidest „Tegevus II“ kujutab justkui Platoni „Pidusöögist“ tuntud legendaarset hermafrodiitset inimeellast, enne kui jumalad sood kunstlikult eraldasid. Ometi tundub, et see ühe rümbana väntsklev ja tiritamme kasvatama kujutatud kaksiklane pole kaugeltki eneseküllane ja enesega rahul, nagu teda on kujutatud Platoni müüdis: pigem kisuvad naiselik ja mehelik pool üksteisest lahku või on pidevas pingeseisundis. Figuur mõjub justkui lõhkilöödud kännuna. Hiiglaslik „Tegevus I“, orgiastilistes askeldustes mees- ja naisvarjudega, kummituslikult valgete varjudega, on kollakas-hallilt värvipaletilt napim ja teostuselt visandlikum ning skemaatilisem kui kõik teised pildid sel näitusel. See töö osutab abstraktsemale küljele Toomiku maalilaadis, küljele, mida ta eksponeeris viimati näitusel „Sund“ esitletud sugupuuseerias. See on üks mu lemmikuid oma elegantselt žestikuleeritud kerguses, muuseas koos sellele vastupidiselt kordi ja kordi üle maalitud näituse nimiteosega.

Maalil „Tasakaal II“ kujutatakse tehasekorstnate foonil seisvat meesakti, nurgelist, justkui osaliselt ehituslikuks muutunud tegelaskuju etendamas bisarset nukuteatrit harali aetud käest välja kasvava kahe peaga. Omamoodi deemonlik, kollaselt miilav, ettepoole vaatav noorem pea vastandub tuhmunud silmade ja halli jumega vanale peale, kes vaatab maalil tagasi. Kogu kujutluses inimidentiteedist kui tervikust on taas saanud midagi lõpuni saavutamatut. Nagu pead, nii võtavad üksteiselt mõõtu fallilised korstnad, üks veel tossav, teine, pikem juba kuhtunud.

Seksuaalsuse sunnismaisus. Laip­rohekais ihutoonides on „Autoportree äralõigatud peenisega. Hommaaž van Goghile“: ainult kunstniku kõrv hõõgub sel maalil tausta intensiivse oranžiga kaasa, tuletades meelde van Goghi tragöödiat. Äralõigatud peenist katab opijärgne vatimarliside ja kunstnik vaatab meid, kes me teda vaatame, pea veidi viltu, määratlematu võõristusega pilgus. Autokastratsioon, nagu seda lubab oletada viide van Goghile, on sümboolse enesetapu kujund, mis ei räägi seksuaalsuse orgaanilisest ületamisest, vaid pigem enese lahtilõikamisest seksuaalsuse koidikute kõikehõlmavast sunnismaisusest.

Sellest sunnismaisusest on Toomiku loomingus veenvaimalt kõnelenud video „Nimetu (Mees)“ (2003), milles genitaale pidi põllule kinnitatud Elaan teeb oma lõputuid lootusetuid tiire sügiseselt porisel põllul. Praegune maal tundub selle depressiivse teose kõrval pigem teostatud kuratliku irvega.

Teine hiigelsuur maal „Tasakaal I“ hämmastab mind oma kujundi ja plahvatusliku värviskeemi lõpetamatusega. Neljale visandlikult, ent pigem figuratiivselt kui abstraheerivalt maalitud inimfiguurile – põlvitavale mehele, joogide puu-asendis tasakaalu hoidvale mehele ja peaga vastu seina toetavale mehele (kellest ükski pole äratuntavalt autoportreeline) vastandub redeli kohal kummargil asuv allaheitlik naisfiguur, kelle kohal rippuvast vihmaveetorust nõriseb veritsev-punakat ollust. Puhtmaalilistes kriteeriumides täiesti toores töö on justkui suhtekaart, mis viitab lunastuse, süüme ja seksuaalsuse udustele konfiguratsioonidele ja võib-olla taas ka sellest seksuaaldeterminismist kõrvale astumise võimalustele, millele ehk viitab keskne tasakaalu hoidev kuju.

Abjekti kutse. „Smells Like Old Men’s Spirit“, näituse nimitöö on siinsetest vahest kõige keerulisema kompositsiooniskeemiga ja iseseisvaim teos. Hoolimata sellest, et tähelepanelikumal vaatlemisel näeme, et seda on korduvalt üle ja ümber maalitud, et ilmselgelt autoportreelised figuurid sellel on mitu korda nihkunud, ei mõju see töö kinnimaalitu või lavastuslikult ülekonstrueerituna. Pigem annavad kummituslikult helendavate figuuride nihked pildile protsessuaalsust, sisemist elu ja haprust. Justkui neljast autori minast koosneva vennaskonna krüptiline vandežest kalarapet nokkivate varestega laua kohal ei kõnele meiega süžee tasandil ühtegi ülekoormatud psühhoanalüütilist tõlgendusliini pidi. Samuti on sellel musta sügavikuga, vaataja pilku tsentrisse imeva perspektiiviga maalil ületatud igasugune vajadus groteski-irve järele. Aga maal on hoolimata sellest äärmiselt laetud. Läbi eri elu etappide kehtiva meheliku autoriteedi jätkuva kinnituse rüve (ehk isegi protofašistlik?) kokkulepe röövlindudele ohverdatud surnud kala kohal (ehk on see viide kristlusele?) siin igatahes toimib. Abjekti kutsele vastav transformatsioon toimub siin Toomikuga ja miks mitte ei või see ka toimuda pilti sügavalt sisse elava vaatajaga. Nii et ettevaatust!

Võib-olla mingi raskesti nimetatav äraspidine ühisosa on Toomiku seekordsel näitusel NO43 lavastusega „Kõnts“: kui lavastuses kaevutakse tohutut energiat vallandades sümbolisatsiooni ammendavalt inimese madalama ühisnimetaja poole, siis Toomik liigub hajusamatelt kujunditelt ja abjektsemalt käsitluslaadilt sümboolsema pildikeele suunas näituse finaalis, selle nimiteoses. Hoolimata sellest, et tegu on küllaltki ebaühtlase näitusega, on selles ebaühtluses midagi väga olulist – selge kinnitus Toomiku jätkuvalt otsivast meelelaadist ja kohati ka valusalt tabavast kujundistust.