Elu tahab Kunstihoones edasi minna

Kunstihoone peidab endas lõputult kihistusi, erinevate aegade ja inimeste lugusid ning jääb üle vaid loota, et loomeinimesed saavad varsti majas taas kunsti teha.

KAISA MAASIK

15. septembril täitub 90 aastat Tallinna Kunstihoone avamisest. Sedavõrd kurvem on juubelit tähistada olukorras, kus maja seisab remondi ootuses juba teist aastat tühjalt ning õhus on igatsust väärika hoone ja sealse sünergia järele.

Tallinna Kunstihoone on esmatähtis näituseasutus selle loomisest saati, kuna algusest peale on programmiga kõnetatud nii laiemat üldsust kui asjatundlikku publikut: aktuaalsete teemadega tegeletakse põlvkonnaüleselt süvitsi. Kunstnikule on seal teose eksponeerimine tunnustus, kuna see tähendab, et tema looming on saavutanud küpsuse ja seda hinnatakse. Kunstihoonest üks samm edasi ongi Eesti Kunstimuuseum, kus näitusel osalemine tähendab, et ollakse juba kunstiajalukku kirjutatud.

Uurisin Tallinna Kunstihoone ajalugu eelmisel aastal seoses Eesti Kunstiakadeemia lõputööde festivali TASE ‘23 jaoks valminud kujundusega (loodud koos Johannes Luigega). Võtsime eesmärgiks loetleda sealsete ruumide asukaid – inimesi ja institutsioone –, kes seal eri aegadel on tegutsenud. Tagamõte oli kõrvutada värsket pealekasvu tuntud nimedega, et seeläbi ka tudengite staatust tõsta. Tuginedes arhiivimaterjalidele, avalikkusele kättesaadavatele digiteeritud artiklitele ja fotomaterjalidele panin piduliku juubeli puhul kirja mõned Kunstihoones aset leidnud sündmused ja sealsete asukate mälestused.

1934. aastal valminud Tallinna Kunstihoone asutati spetsiaalselt kunstnikele ja kunstitöötajatele. Sealsed kunstisaalid, ateljeed, kontoriruumid ja äripinnad planeeriti asukate täpseid vajadusi silmas pidades, näiteks kavandati Vabaduse väljaku poolsed aknad väiksemad kui hoovipoolsed, et liigne päikesevalgus kunstnike tööd ei segaks¹. Tallinna Kunstihoone on ühtlasi vanim kunstihoone eesmärki täitev ehitis Eestis. Rõhutan seda, kuna enamik pikaaegse traditsiooniga kohalikke näitusepindu tegutseb ruumides, mis pole otseselt kunsti näitamiseks loodud. Ainus võrreldav kunstihoone on Tartu Kunstimaja, mis valmis 1959. aastal².

Olgugi et Tallinna Kunstihoone pidi lõplikult valmima 1. septembriks 1934 ja esimene salongilik näitus avati 15. septembril³, tegutses esimene asukas, skulptor Herman Halliste seal juba juulikuus⁴. Koos temaga üüriti ateljee- ja eluruumidega korter veel neljale maalikunstnikule ja ühele skulptorile⁵, kellest kõik, v. a kujur Juhan Raudsepp, ka sealsetes ruumides elasid⁶. Kahe skulptori ateljeed asusid esimesel korrusel hiljem graafikakoja käes olnud ruumides, nende käsutuses oli ka raiumis- ja valutöökojad keldrikorrusel⁷.

Maalikunstnike tööruumid asusid neljandal ja viiendal korrusel⁸. Kuigi neid kirjeldati ajakirjanduses toona „mitte just avarate, kuid valgusküllastena“, on suurimas korteris elanud Roman Nyman intervjuus kiitnud: „Esimest korda tunnen end olevat ateljees. Seni olen töötanud sellistes kamorkades, et ära parem räägi.“⁹ Ateljee üürimist võimaldasid kunstnikele esitatud rohked tellimustööd.

Valminud Tallinna Kunstihoone fassaadil ei olnud veel esindusküljele iseloomulikuks saanud kaht pronkskuju „Töö“ ja „Ilu“, need paigaldati praegusesse asukohta alles 1937. aastal¹⁰. Võib ette kujutada, kuidas skulptor Juhan Raudsepp ateljees kahe laeni ulatuva skulptuuri keskel töötas, ja seda niivõrd intensiivselt, et juba 1938. aasta jaanuaris võis uudistest leida nupukese, kuidas kunstnik oli ületöötamisest haigestunud ja kuulutati pikaks ajaks töövõimetuks¹¹.

Umbes samal ajal, kui Raudsepp sanatooriumis taastus, teostas naaber Herman Halliste ateljees ja Kunstihoone sisehoovis tolleaegse riigipea Konstantin Pätsi Toilas asunud Oru lossi peavärava kolmemeetriste graniitpostide otsa kaht karu skulptuuri. Halliste fotokogu annab aimu kunstniku elust: teiste fotode hulgast võib leida Hermani ja tema abikaasa Erika ateljee- ja eluruumides üles võetud pulmaseeria.

Rahulikku aega ei jagunud kauaks, sest juba 1940. aastal tungis Puna­armee ja seejärel 1941. aastal Saksa väed Eestisse. Kunstihoonet kui propaganda tööriista näeb selgelt sellesse ajajärku jäänud näitusevaadetelt – teoste vahele mahtusid nii haakristid, loosungid kui ka valitsejate büstid. 1944. märtsipommitamisel sai Kunstihoone kannatada¹², hoone aknad ja suure saali klaaslagi purunesid. Ainuke ruum, mille aknast avaneb vaade just klaaslae kohale, kuulus sel ajal majavalvurile ning võib üksnes ette kujutada, mida ta sel ööl nägi ja kuidas järgnevatel päevadel saalides olnud kunstiteoseid päästma asuti. Arvestades ajakirjanduse teateid, et „Kunstihoone on pooleldi põlenud“¹³, usun, et selle asukad olid sunnitud ajutiselt välja kolima.

Kunstihoones valmimisest saati seal perega elanud maalikunstnik Andrei Jegorov¹⁴ nägi ka Nõukogude ja Saksa okupatsiooni aegset Kunstihoonet. Peeter Järvelaid on Andrei poja Jüri Jego­rovi mälestusi kirjeldanud järgmiselt: „Kes oleks võinud aga arvata, et need maailma ümberjagamise jõumängud tulevad kohe sinu koduakna alla. J. Jego­roviga aga nii paraku juhtus, sest Vabaduse väljakul toimunud jõudemonstratsioon paistis talle ta oma koduaknast kätte.“¹⁵

Nõukogude ajal valmis Tallinna Kunstihoone pealeehitis. 1963. aastaks valminud lisakorrus¹⁶ muutis hoone üldmuljet, kasutatud oli tol ajal kättesaadavaid materjale. Uue korruse puhul torkab silma teistsugune planeering: kui varem kaasnesid ateljeega avar köök ja vannituba, siis kuuenda korruse ateljeedesse on kööginurk integreeritud ning pesemisruum väike ja jagatud. Liiguti selle poole, et ruumid oleksid ette nähtud ainult töötamiseks. Järk-järgult jagati ka vanemaid kortereid väiksemateks ning nii leidsid mõnedki hilisemad elanikud end töötamas kellegi endises köögis või magamistoas.

Kunstihoone peidab endas lõputult kihistusi, erinevate aegade ja inimeste lugusid. Sealses näitusetegevuses on hoone 90aastase ajaloo jooksul mahtunud tohutult palju eriilmelisi projekte. Jääb üle vaid loota, et praegune paus liialt pikale ei veni ning loomeinimesed saavad varsti majas taas kunsti teha.

Käisin 2022. aasta novembris Lasnamäe „roosa pontšiku“ avamisel, mis algas peoga vanas Kunstihoones, loomulikult pärast seda, kui kõik olid hoonest välja kolinud. Sõbraga vesteldes selgus, et läbi trepikoja pääseb ülemistesse ruumidesse ja inimesi, kes sinna uudistama olid läinud, oli palju. Tuldi hoonele enne remonti ja peatset taasavamist head aega ütlema. Nüüd, ligi kaks aastat hiljem, sattusin kunstiakadeemias Liina Siibiga remondi seisakust vestlema. Et algselt pidi Tallinna Kunstihoone remont valmis saama 2025. aastal, oli kunstnik otsustanud pakutavast asendusateljeepinnast endises Georg Otsa muusikakoolis loobuda. Liina viis asjad stuudiost koju ning ootab naasmist. Ta rõhutas, et tähtis pole niivõrd, et just tema sinna tagasi saaks minna, kuivõrd et kunstiauraga paik taas inimestega täituks. Ka mina ootan naasmist, eelkõige näitusehuvilisena ning olgugi et töö jätkub Linnagalerii ja Lasnamäe paviljoni ruumides, tahab elu ka Tallinna Kunstihoones edasi minna.

1 Maalikunstnikke ja skulptoreid külastamas. – Tallinna Post, 28. IX 1934.

https://dea.digar.ee/article/paeva­leht­ew/­1936/10/04/16

2 Kunstnike maja Tartus. – Sirp ja Vasar 27. XI 1959.

https://dea.digar.ee/page/sirpjavasar/1959/11/27/2

3 Kunstihoone ja kunstnäituse awamine 15. septembril. – Päewaleht 2. IX 1934.

https://dea.digar.ee/article/paevalehtew/1934/09/02/10

4 Esimene pääsuke kunstihoones. – Kaja 31. VII 1934.

https://dea.digar.ee/article/kaja/1934/07/31/1/21

5 Maalikunstnikke ja skulptoreid külastamas. – Tallinna Post, 28. IX 1934.

https://dea.digar.ee/article/paevalehtew/1936/10/04/16

6 Kunstihoone kunstnike korterid määrati neljale maalijale ja kahele skulptorile. – Waba Maa 4. VIII 1934.

https://dea.digar.ee/page/wabamaa/1934/08/04/3

7 Maalikunstnikke ja skulptoreid külastamas. – Tallinna Post, 28. IX 1934.

https://dea.digar.ee/article/paevalehtew/1936/10/04/16

8 (ibid)

9 (ibid)

10 Kunstihoone pronkskujud. Kunst ja Kirjandus, 9. V 1937.

https://dea.digar.ee/page/kunstjakirjandus/1937/05/09/1

11 Kujur Juhan Raudsepp haigestunud. – Uus Eesti 12. I 1938. https://dea.digar.ee/article/uuseesti/1938/01/12/87

12 Terrorirünnakud kodumaale. – Malevlane 23. III 1944.

https://dea.digar.ee/page/malevlane/1944/03/23/3

13 (ibid)

14 Kunstihoone kunstnike korterid määrati neljale maalijale ja kahele skulptorile. – Waba Maa 4. VIII 1934.

https://dea.digar.ee/page/wabamaa/1934/08/04/3

15 Järvelaid, Peeter. Dotsent J. Jegorov – 80. – Juridica, nr 2002/4, lk 275–276

https://www.juridica.ee/article.php?uri=2002_4_dotsent_j_jegorov_-_80

16 Kunstihoone kõrgemaks. – Eesti Päevaleht, 19. X 1963.

https://dea.digar.ee/page/estdagbladet/1963/10/19/1