Emajõe indiaanlane

Naivistid vastanduvad läänelikule esteetikale, mille puhul on peamine kunstniku tehniline ja intellektuaalne võimekus. Kairo on naivist.

AVE TAAVET

Kairo näitus „Suvi linnas“ Tartu Kunstimajas kuni 15. XII, kuraator Peeter Talvistu.

Tartu Kunstimajas on väljas iseõppinud tänavakunstniku Kairo (Kairi Kliimand) esimene isikunäitus. Väljapaneku vormiski on midagi naivistlikku: tihedalt mitmes reas seinale riputatud maalid meenutavad XIX sajandi väikekodanlikku salongi. Väärikate esivanemate, romantiliste maastike või maitsekate lilleseadete asemel jõllitavad meile Kairo maalidelt vastu aga siinsete pärismaalaste lõustad.

Pisut kanged poosid, jäik pintslitöö ja suisa etnograafiline huvi kõikvõimalike ornamentide jäädvustamise vastu toovad meelde koloniaalkunstnike loodud põlisrahvaste kujutised. Paljud Kairo portreteeritavad on saanud ka punase, lõõmava naha. Eesti rahvaluules on „punase“ sünonüüm „kaunis“.1 Oma värvivalikuga on Kairo modellid kauniks maalinud.

Indiaanlaste ja eestlaste sarnasusele on osutanud näiteks ka Jaan Kaplinski, kes tuletas Euroopa Liiduga liitumise tuultes meelde, et eestlaste roll Euroopas võiks olla sama, mis põlisameeriklastel – tasakaalustaja ja meeldetuletaja roll. Euroameerika mehelikule, agressiiv-aktiivsele algele vastandas ta soomeugri naiselikuma, allaheitlikuma ning looduslähedasema loomuse.2 Kultuuri- ja vaimusüsteemis on mõlemad pooled võrdselt esindatud. Kairo maalitud tegelased paistavad kandvat oma annust mõlemast: nii tahtejõust kui ka raugusest, nii rohmakusest kui ka peenusest. Meesfiguurid tema maalidel on sageli naiselikult unelevate silmade, käharate habemete ja pikkade õlgadele langevate juustega. Naised seevastu on justkui kohmakates poosides, karmi silmavaate, suurte käelabade ja kandilisevõitu nägudega. Neis on pidev voolavus, üksteiseks sulamine ja üleminek.

Näis, kas tänavakunstnik Kairo esimene näitus on murdepunkt, mis lähendab teda nii-öelda ametlikule kunstile, või juhuslik võilill asfaldipraos.

Tanel Asmer

Kõneldes loodusrahvastest ja Kairo maalidest, peab rääkima ka surmast, hääbumisest ja looduse ringkäigust. Pillavale värvikirevusele ja lihtsustatud vormidele vaatamata on mitmetes Kairo töödes omajagu süngust. Kunstnik tunnistab, et surmahirm on teema, mis ikka ja jälle ennast meelde tuletab. Tema tööde kõige säravamadki värvipinnad on piiratud range musta joonega, mis annab igale vormile lõpliku kuju. Nii kultuuri kui ka elu põhiparadokse on, et areng, kasv ja edasiminek toob aina lähemale surma ja hukkumise. Kultuuriliselt võib eristada maaharijate ja metsarahvaste surmakäsitust. Kui esimeste seas valitseb kujutelm, et surm tähendab elu (tera peab surema, et vilja kanda), siis teistele on surm vaid lühike vaheetapp looduse pidevas tsüklilises kordumises.3 Midagi maaharijate elutunnetusest peegeldub ka kõikvõimalike kasvude, väätide ja taimede vohamises Kairo maalidel. Piir loodusmaastiku ja inimese eluruumi vahel on hägustunud, juuksedki on omandanud väätja, lopsaka ja kihava iseloomu. Maalil „Inglid“ (2017) sirguvad inglitele lehtedest haljendavad tiivad, teoses „Ploomi lõhn“ (2017) on kujutatud ploomistunud ja näost siniseks tõmbunud inimest. Maalidel „Uni“ (2018) ja „Sügisilme No. 2“ (2017) on kujutatud inimnäolist loodust, kes läbi kasvude üsna ükskõikselt vaataja poole kiikab. Kõige otsesemalt kajastab surmahirmu teos „Kas on elu enne surma?“ (2019), kus endasse süüvinud neiu istub laua taga, seljas taimekasvuga sama värvi pusa ning silmad juba kasvu värvi, aga mitte veel lehtinud.

Sellist hämarusse vaatamist, ilu leidmist teispoolsuses ja varjatus, on oma luuletuses eestlastest ja indiaanlastest kaunilt kujutanud Andres Ehin, jutustades maa all mulla sees elavatest lindudest, põdrapõrnikpääsukestest ja muttkotkastest: „Nende lindudega mängib / eestlane indiaanlast / ja indiaanlane eestlast / need linnud lubavad vaid /põlisrahvastel /oma siniseid sulgi näppida“.4 Muttkotkas võikski olla eesti ja indiaani kultuuri ühendav kujund. Kohmakas, töise olekuga mutionu ja kõrgelennuline vaba kotkas sobivad ka Kairo tootemloomadeks, ühendades pingutuse, mis on paratamatult kulunud iseseisvalt kunstnikutee leidmisele ja selle jätkamisele perekonnaelu kõrvalt, ning tema lõuenditel lahti rulluva psühhedeelse ja elurõõmsa fantaasiamaailma.

Kui kõik teadmised on jagatavad, sarnastuvad ka inimeste tungid, eesmärgid ja maailma kogemise viis. Sestap võib tänapäeval kultuurilist rikkust leida just teatavas vaimses või sotsiaalses isolatsioonis küpsenud kunstnike juurest.5 Naivistid on kunstimaailma indiaanlased. Nad vastanduvad oma loominguga lääne esteetikale, mille puhul on peamine kunstniku tehniline ja intellektuaalne võimekus. Kairo maalil „Vaade nukuga“ (2015) tungib loodus jõude logelevate inimeste vahele salongi. Näis, kas tänavakunstniku esimene näitus Tartu Kunstimajas on murdepunkt, mis lähendab teda nii-öelda ametlikule kunstile, või juhuslik võilill asfaldipraos.

1 Virve Sarapik, Punane. Sõna ja värv. – Sator 2000, nr 1.

2 Jaan Kaplinski, Olla eurooplased, saada indiaanlasteks. – Eesti Ekspress 3. VIII 2000.

3 Jaan Kaplinski, Metslane ja barbar. Rmt: Jaan Kaplinski, See ja teine. Tartu Ülikooli Kirjastus, 1996.

4 Andres Ehin, Sügaval maa all. Rmt: Andres Ehin, Fujitomi Yasuo, Kuitund. Eesti Ajalehed, 2010.

5 Valdur Mikita, Mõtestatud isolatsioon. – Solvates meduusi. Modernismist lähtuvad rahvakunstid ja eesti külageeniused, 2009.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht