Emotsioone ääreni täis anumad

Kui elukeskkond oli hall ja viletsamast viletsam, olid Anu Rank-Soansi säravad mängulised tarbeesemed tollase väsinud olmega kardinaalses vastuolus.

URMAS BERECZKI

Näitus „Klassikud. Anu Rank-Soans“ tarbekunsti- ja disainimuuseumis kuni 31. III. Kuraator Karin Vicente, kujundajad Karli Luik, Johan Tali ja Helena Luiga arhitektuuribüroost Molumba, graafiline kujundaja Stuudio Stuudio.

See, et Francis Fukuyama on ajaloo lõpu osas eksinud, on meile ammu teada. Vähemalt poliitikas läheb kõik endistviisi edasi, vahest isegi tagasi. Fukuyamal on aga milleski ehk siiski õigus olnud. Tundub, nagu hakkaks üks ajastu tõesti lõpule jõudma. Vaatame näiteks Eesti raamatuturgu. Me näeme seal lõputut arvu raamatuid ja albumeid, mille pealkirjades ilutseb number 101: näiteks 101 kõige ilusamat, kõige vanemat või kõige vägevamat. Millele muule see nähtus siis viitab, kui mitte teatud perioodi, ajastu lõpule, olgugi et me ei oska seda esialgu täpsemalt määratleda.

Elutöönäituse puhul on pilt palju selgem. Teame, et Eesti klassikute näitusesarjas on jõudnud järg väljapaistva eesti keraamiku Anu Rank-Soansini (sünd 1941). Tagasivaadete ja kokkuvõtete tegemine kuulub loomu poolest muuseumide tegevuse hulka. See on austusavaldus kunstnikule tema mitukümmend aastat kestnud ja praegugi jätkuva loomingu eest, aga ka väike mõtteline peatus meie endi jaoks. Meil avaneb võimalus anda endale aru, kuivõrd on kunstniku looming avardanud meie kunstikäsitust ja rikastanud keskkonda, kus ta on tegutsenud ja mida meiega jaganud.

Rank-Soansi tagasivaatenäitusel võib veenduda, et kunstniku mitmekesine ja -tahuline looming on rikastanud meie argipäeva märkimisväärselt, eriti Nõukogude perioodil. Stagnatsiooniajal, kui kogu elukeskkond oli hall ja mittemidagi­ütlev ning viletsamast viletsama kvaliteediga, olid Anu Rank-Soansi säravad ja vaimukalt mängulised tarbeesemed tollase väsinud olmega kardinaalses vastuolus. Kunstniku Pärnu, Siimusti või Tallinna keraamikatehases kujundatud tööd olid nii laialt levinud, et ilmselt paljud ei teadnudki, kes on nende autor. Seepärast on hea, et näituse puhul ilmunud kataloogi abiga saab need tagantjärele identifitseerida. Paljud ei tea kindlasti ka seda mitte, et suur osa mainitud tehaste ainelisest ja vaimsest baasist on erastamiste käigus lõplikult kaotsi läinud, samuti oskus kasutada madalkuumussavi ja glasuure.

Anu Rank-Soans. Vormid sarjast „Tilk“, 1972. Tootja Pärnu ehitusmaterjalide tehas. Pärnu Muuseum, ETDM, erakogu, autori omand.

Madis Kurss

Soomes on juba pikemat aega peetud lugu ja kogutud oma tarbekunstiklassikute viimastel aastakümnetel loodud töid. Antikvariaatides makstakse nende eest vaata et kõrgemat hinda kui uute esemete eest. Need tööd on teatud mõttes hakanud dividende koguma, sest kätkevad endas lisandväärtust: neisse on akumuleerunud aeg, mis inimesed on veetnud koos nendega. Anu Rank-Soansil on hulganisti selliseid töid, mis võiksid olla tulevastele kogujatele ihaldusväärsed.

Räägitakse, et kirjanik kirjutab ikka ühest ja samast asjast, olgugi et annab erineva pealkirja all välja palju raamatuid. Ka kunstniku puhul võib teha sama järelduse: igaühel on oma lemmikmotiiv või motiivid, Rank-Soansil näiteks tilgavorm, mis liigub ühest esemest teise, tarbeesemest skulptuuri ja tagasi. See ongi tema äratuntav käekiri, mille üle vaataja ja tarbija tunneb vaid rõõmu, sest sarnasustele vaatamata leiab ta igas töös uusi varjundeid ja dimensioone. Viimastest võib rääkida seoses sellega, et tarbeesemetel on tihti ka skulpturaalne mõõde, mis viib mõtte kaugete kultuuride ja muinasjutusüžeedeni.

Saatetekstides on tõstetud esile Anu Rank-Soansi skulptuuri ning popkunstiga seostatavaid põnevaid eksperimente, millega ta lõhkus tollal veel nii-öelda tarbe- ja kujutava kunsti betoonist vaheseinu. See paistab nüüd seda huvitavam, et tollal, kesk sügavat stagnaaega, olid kontaktid välismaailmaga, kus selliste asjadega katsetati, sporaadilised. Ju siis oli ajastus midagi sellist, mis pani mõtted nii idas kui ka läänes liikuma samas suunas. Autori skulptuurihuvi ja tundlikkus väljendub ka rohketes inimvormides, olgu need siis torsod, jalalabad, silmad või näod. Kõiki neid otsinguid iseloomustab ühtlasi perfektne viimistlus ning vormi, glasuuri ja dekoori terviklikkus.

Lõpuks ei saa mööda eksperimentidest ehitusdetailide ja muude fragmentidega. Nende kaudu kogeksime koos kunstnikuga justkui taas n-ö suure pildi killunemist, mida tunnetasid nii valuliselt juba XX sajandi alguse suured modernistid. Maailm on killustunud, aga kildudest tärkab uus elu, uus vorm. Mõnes kildudest koosnevas töös leiame keset hingetuid detaile mõne hästi maskeerunud loomakese, justkui peidetud eluvormi mahajäetud tööstusmaastikus.

Kui siis näituse lõpus küsida eneselt, kas Anu Rank-Soansi anumad jäid emotsioonidest pooleldi tühjaks või hoopis pooleldi täis, saan sellele retoorilisele küsimusele varmalt vastata: kindlasti täis ja mitte pooleldi, vaid ääreni täis.