Ene Ammer 29. V 1937 – 25. XI 2020

Lahkunud on disainer Ene Ammer, mitmete loomeliitude liige.

Ene Ammer sündis Tallinnas Hiiumaalt pärit ema ja Tartu Maarja kiriku organistist isa lapsena. Tema lapsepõlv möödus Tudulinnas ja Tartus, sinna kuulusid ka mitmed dramaatilised põgenemised sõjapaos. Koolitee algas Tartumaal Külitses, hiljem õppis ta Tartu II keskkoolis, õpetajateks mitmed hinnatud haritlased. Keskkooli ajal tekkis Ene Ammeril elav huvi kunstimuuseumi loengute vastu, ta külastas Tartu nimekate kunstnike ateljeesid. Ka musikaalsus, teatri- ja kirjandushuvi oli talle omane lapseeast peale.

Pärast keskkooli lõpetamist 1957. aas­tal pakuti Ene Ammerile tööd Tartu naha- ja jalatsi-kombinaadis kunstnik-deko­raatorina. Seal töötas ta kümme aastat, asudes 1958. aastast õppima Tartu kunstikoolis. Dekoraatoritöö ja õpingute kõrvalt oli Ammeril võimalus sukelduda Tartu kunstiellu, keskpunktiks Tartu Kunstimaja ja kohvikud, kus vanem vaimueliit jagas meelsasti noortele oma elutarkust. Ene Ammer lõpetas Tartu kunstikooli 1967. aastal sgrafiitotehnikas diplomitööga söökla Tempo seinale. Seejärel astus ta Eesti Riiklikku Kunstiinstituuti tööstuskunsti erialale, töötades samal ajal Tallinna leivakaubastu kunstnikuna, suvel ka etnograafiamuuseumi ekspeditsioonidel Muhus ja Vepsas.

Tallinna kunstitoodete kombinaat vajas tellimuste mahu kasvades sisearhitektide kõrval ka mitmekülgsete oskustega disainereid ning Ene Ammerist sai pärast ERKI lõpetamist 1972. aastal üks esimesi kunstnikke-disainereid kujundustööde ateljees. Tema edasine pikk loovtööelu kestis kunstitoodete kombinaadi Ars likvideerimiseni.

Kohe algusest peale puutus Ammer kokku huvitavate ja mahukate projektidega. 1973. aastal kujundas ta Tallinna masinaehitustehase muuseumi. Ta alustas ka tarbekunstinäituste kujundajana: näitused Tallinna Kunstihoones, arvukad autorinäitused Tallinna Kunstihoone galeriis ja muuseumides. Omaette nõudlikeks projektideks kujunesid mahukad rahvamajandusnäituste kujundused Eesti Näitustele: 1975. aastal Plovdivi messi ENSV osakonna kujundus koos Arno Mägraga ja Poznani messi Eesti osakonna kujundus koos Marju Liigandiga, 1977. aastal Eesti Näituste Sinise paviljoni kujundus koos Eha Reiteliga ja 1980. aastal näituse „ENSV 40“ kujundus koos arhitekt Jaan Ollikuga, Balti liiduvabariikide näituse „Ehitus ja arhitektuur“ kujundus Eesti Näituste paviljonides, sinna juurde ka veel graafiline kujundus. Ene Ammeri näituse­keskkonna käsitlus tõi värskeid tuuli ja atraktiivseid kujundusvõtteid senisesse esitluskultuuri, hea koostöö skulptorite ja arhitektidega võimaldas näituste eelarvest mitmete suurejooneliste tellimuste teostamist. Aastad 1989–1990 möödusid Ammeril üldlaulupeo kujunduse tähe all. Vabadust ja vaimustust täis aeg kujunes projekteerijale ja teostajatele muutunud majanduslikes tingimustes tõeliseks katsumuseks. Ene Ammer töötas ka kunstiõpetajana Kopli kunstikeskkoolis ja Tallinna kunstikoolis. Pärast pensionile jäämist pühendus ta miniatuuride maalimisele.

1979. aastal võeti Ene Ammer vastu Eesti Kunstnike Liitu. Kui 1990. aastal loodi Eesti Sisearhitektide Liit, liitus sellega ka Ammer.

Ene Ammer oli sõnakas, särav ja rõõmsameelne ning professionaalselt järeleandmatu. Need omadused võimaldasid tal oma ideed teostada ka keerulistel aegadel ja tulemuslikult loometööd teha.

Eesti Kunstnike Liit

Eesti Sisearhitektide Liit

Eesti Kujunduskunstnike Ühendus

Kultuuriministeerium